Ma ka mõtlesin varemalt, et abort on selline asi, mida ei tohiks surkida ja kui laps ei ole oodatud, siis las ta jääb parem sündimata. Nüüd aga on mu arusaam asjadest muutunud. Ma järsku näen asju selle juba elus lapse läbi, kes tapetakse. No võib-olla on ta vägagi terve, andekas ja ilus ja hea südamega laps, keda lihtsalt ei oodata siia ilma ja kes siis julmalt hävitatakse. Lugesin siit kuskilt teemast kuidas Jehoova tunnistajat sõimati, et nad ei lase oma lapsele vereülekannet teha ja kui julm see on, et ta laseb oma lapsel surra. Aga ma hakkasin nüüd mõtlema, et kui aborte tehakse aastas 5000-6000 ja isegi ei lubata sul seda kritiseerida, sest see on inimõigus, sest mitteoodatud lapsi pole meile vaja, siis kumb tegu on jõhkram? Kas me saame end õigustada sellega, et abort ei ole lapse tapmine, sest laps on alles nii tilluke, et ta polegi veel laps. Kas väikelapse valud on väiksemad kui suure inimese omad? Kui kärbselt ära rebida tiivad ja jalad, kas me saame öelda, et tema ei piinle, sest tema on nii väike? Jehoova tunnistaja leinab oma last nagu iga ema, kui ta ka oma usuliste tõekspidamiste pärast ei lase vereülekannet teha, siis mõelge kuidas ta enda sees peab võitlust. Ta peab olema valmis lapse ära andma, et ta võiks Jumala juurde minna ja pälvida igavene elu. Tal on võimalus teda hoida enda jaoks, aga kui ta usub, et see ei tule heaks ei lapsele ega talle, siis ta peab suutma kõigi inimeste ja arstide hukkamõistust hoolimata teha seda, mis on vajalik, et igavikus koos oma lapsega jälle olla. Kui palju üldse selliseid juhtumeid on olnud meie riigis? Ilmselt võib neid ühe käe sõrmedel üle lugeda.
Aga abort tähendab tahtlikku tapmist, mitte valusat lahutust ja sügavat leina. Ja igal aastal 5000-6000 aborti. Kuna see teema on nii tundlik, siis ei sobi sellest rääkida, ei ole taktitundeline. Aga olgem ausad, kas see siis tõesti pole hoopis patt, mitte inimõigus? Kas minu pattude pärast peab surema minu laps? Ma tapan ta, et ise edasi elada oma plaanide kohaselt. Kuna see on saladus ja legaalne ja inimõigus, siis ei kaasne sellega mingitki halastust lapse suhtes, ei mõelda selle peale, et temalgi on inimõigused ja õigus armastusele, et temagi tahab olla siia ilma oodatud ja kui ta seda ei ole, siis miks, mida ta on halba kellelegi teinud? Ta on ju süütu lapseke, jumalaime, terve ja andekas või veidi kehvema tervisega ja vähem andekas, aga süütu laps siiski. Sellise lapse tapmine on tegelikult patt. Ja pattu peab enne tunnetama ja mõistma ja tunnistama, et see taaki ei jääks inimene terveks eluks kandma ja pärandaks edasi tema järglastele. Jah, patte peab tunnistama, kahetsema ja otsima pisarsilmi andestust Loojalt, kes meid on loonud ja on loonud ka selle inimalge, kes siis juba võimalikult varases arengustaadiumis hävitatakse jõhkralt inimõiguste sildi all. Ema pärast protseduuri tõuseb narkoosist üles ja talle tuuakse söök, et ta peale seda toimingut võiks ise rahulikult oma inimõigusi edasi kasutada ja kõhu täis süüa. Ja narkooski on ju selleks, et ta isegi valu ei peaks tundma. See on tema inimõigus. Ja tema inimõigused on suuremad mõne teise omast, kes enda eest kosta ei saa. Milline patukoorem on need igal aastal tehtavad 5000-6000 aborti meie kõigi peade kohal. On see siis sündimata lapse silmade läbi vaadatuna humaansem kui täiskasvanud inimese tapmine?
Inimesed, me ei vaja inimõigusi, vaid patukahetsust. Jumala sõna ütleb, et kui teie patud on ka veripunased, saavad need lumivalgeks. Jah, aga see ei toimu iseenesest, lihtsalt silm silma vastu käsk on nüüd armuga asendatud, keegi on surnud selle tapja eest. Vot see peab inimese südant nii sügavalt puudutama, et ta võiks oma vana patuse inimese minevikku jätta ja saada uueks inimeseks, elada koos oma Lunastajaga, kes on tema patud oma ihus ristipuule kandnud ja tema eest kannatanud ja surnud. Siin tuleb oma mina ja inimõigus ära heita ja ennast alandada ja alistuda Jumalale.