Logi Sisse

Teata kohatust postitusest - moderaator@delfi.ee
Perekond
DNA -test, kas oleks mõtet teha ?
 
üks naine 06. märts 2015, kl 09.57
Mul on mure, mis juba aastakümneid vaikselt närinud ja elu rikkunud. Ma olin umbes 2 aastane, kui ema vanglasse sattus, vanemlikud õigused võeti ära ja mina sattusin vanavanemate juurde, vanaisa sai mu hooldajaks ja hiljem, peale vanaisa surma vanaema. Isa oli ka kusagil olemas, käis ehk aastas korra , või ikka vist nii sageli ei käinud, aga maksis vähemalt hooldusraha , seda ma mäletan.
Mäletan, et lapsena sai ema oodatud, iga päev käisin postkasti juures, et ehk on emalt kiri. Eks ta tuligi mõned korrad, elas aasta, isegi paar meie juures ja siis kadus jälle. Rikkus meie elu, sest elukombed olid tal kohutavad :viin ja mehed ! Ema tegi meile häbi ja seetõttu narriti mind koolis, aga ma ikka tahtsin, et mul oleks ema. Unistasin sellest, et ema hakkab korralikuks, jääb koju ja ma saan endale ka kasuisa, kes mind koolis kaitseb.Seda ei juhtunud, kui ema mingi aeg tuli, siis oli ta võõras, ma ei kutsunud teda emaks, see tundus imelik ja pole siiani kutsunud, ainult siis, kui teistele räägin, siis ütlen ema.
Sellest on nüüd aastakümneid ja mõtlen oma isast.Pol isa mulle kunagi isa eest olnud, pole mind hoidnud , ega mind aidanud. Isegi siis, kui kunagi abi palusin, ta keeldus.Olen hakanud kahtlema, et kas ta üldse ongi minu bioloogiline isa, kuna ükski vanem ei saa olla nii külm ja ükskõikne oma lihase lapse vastu. Küsisin talt otse :oled sa kindel, et oled minu isa ?. Selle peale ütles, et ega selles kindel küll pole, et ainult DNA test annaks vastuse, aga et see mingit kasu ei tooks, et kui test tuleb negatiivne, siis osad inimesed hakkaksid ehk viha pidama.
"Osade inimeste " all peab ta silmas ilmselt oma teisest abielust kahte tütart, kes oleksid pahased, et isa ilmaasjata mingile võõrale hooldusraha maksis ja siis muidugi nende ema. Mina tegelikult lapsena olin isegi uhke, et mul on poolõed, eks korra käidi meil külas, aga suhtlust ei tekkinud ja oleme ikka võõrad. Kui isa külas käis, siis mäletan, et mulle anti kingitus, ma haarasin selle ja põgenesin teise tuppa, siis ukse vahelt hiilisin, et isa istus laua taga ja tema süles oli minu kasuõde, mind isa kunagi sülle ei võtnud, ema ka mitte.Mõttetu hala ehk paljude meelest, aga väga valus siiani.Niisiis , küsimus, kas hakkan isale peale käima, et teeme selle testi ära, või lasen elul vaikselt hääbuda. Tean muidugi, et vägisi armsaks ei tee, seega, kui test tuleb positiivne, siis isa ei hakka mind armastama sarnaselt ja võrdselt minu poolõdedega.Kui test tuleb negatiivne, siis ma vähemalt tean, et võõral mehel oli hea põhjus mind tõrjuda ja mind mitte armastada, seega olen haukunud vale puu all.Mul jääb üle tõdeda, et minu isa on keegi tundmatu , väidetavalt paljudest, kellega mu ema oli maganud, või olen isegi vägistamise vili.Ema rääkis, et teda vägistati ja et see oli keegi lähedane inimene, seega mul on mõningaid hirme, neid välja ma ei ütle, kaitsmaks ennast ja oma peret juhuks, kui keegi peaks mind, või minu loo ära tundma.
Vabandan, kui kedagi riivab selline avameelne lugu , aga pidin saama selle kuidagi " välja lasta".
Kui keegi oskab mingit nõu anda, või midagi soovitada, kasvõi müstikat, siis olen avatud.
 
mhhh 06. märts 2015, kl 10.40
Siia pole muud öelda, kui et - ei maksa s...a torkida, läheb haisema.
Isa sind ju toetas, ju siis pidas omaks. Selle DNA oleks ta ammu võinud ära teha. Võid mürki võtta, et mingit hingerahu see teadmine (on või mitte) sulle ei annaks. Seega, lase olla ja ela oma elu nii nagu see on.
 
See võimalus kaob kord. 06. märts 2015, kl 10.45
Tõde on tõde.
 
siil 06. märts 2015, kl 10.52
pigem tegele sellega, kuidas saaksid praeguses elus rahu ja rõõmu leida. sa tahad leida õigustust faktile, et mis isa sind nii palju ei armastanud. või et miks seda eriliselt välja ei näidanud.
vanemate käitumine ei ole lapse "süü" ja sina ei leia enesest lugupidamist ei dna-testi ega oma vanemate muutumise kaudu. mine psühhoteraapiasse või leia teisi viise enda ja lapsepõlvega rahu tegemiseks. mõtle välja, mis sul puudu on, mida sa vanemate kaudu tõestada tahad?
 
on küll oluline 06. märts 2015, kl 11.43
Tõde on tõde, sinusuguseid on palju. Riik peaks iga sünniga DNA testi laskma teha, et inimestel oleks mingisugunegi kindlustunne. Kes ei tee, soovib midagi varjata.
 
fy 06. märts 2015, kl 12.18
Seda ma tean , et paljud isad ei hooli enda lihastest lastest. Mida rohkem mõtled, seda keerulisemaks elu läheb.Ei ole aegu halvemaid, ei ole aegu halvemaid- on ainult hetk- milles viibime praegu. Lõputu minevikule mõtlemine ja minevikust kinnihoidmine teeb Sinu elu raskemaks. Meie elu on liialt lühike, et kogu aeg minevikku kaasas kanda .
 
jurist 06. märts 2015, kl 12.22
ja kui DNA-test on negatiivne nõuab isaks peetu elukaaslane kogu alimentideks makstud raha sinult tagasi.
 
üks naine 06. märts 2015, kl 12.53
No pole nii lihtne, et ela olevikus, pealegi see s.. on pidevalt haisenud ja tuli tuha all hõõgunud, nagu lõputu õudus. Miks siis mitte püüda sellel lõpp teha ?
Pealegi ma tahan välistada võimaluse, et olen verepilastuse teel sündinud, mis muidu maailma mastaabis vaadelduna pole mingi ime ja eks ma elaksin ka selle uudise üle. Saaksin ka vastused küsimustele, miks mul pidevalt oli tunne, et mõni sugulane mind ei salli, kuigi käitus hästi.
 
mhhh 06. märts 2015, kl 13.08
üks naine Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> No pole nii lihtne, et ela olevikus, pealegi see s
> .. on pidevalt haisenud ja tuli tuha all hõõgunud,
> nagu lõputu õudus. Miks siis mitte püüda sellel l
> õpp teha ?
> Pealegi ma tahan välistada võimaluse
> , et olen verepilastuse teel sündinud, mis muidu m
> aailma mastaabis vaadelduna pole mingi ime ja eks
> ma elaksin ka selle uudise üle. Saaksin ka vastuse
> d küsimustele, miks mul pidevalt oli tunne, et mõn
> i sugulane mind ei salli, kuigi käitus hästi.

Paljud mehed ei armasta ka neid lapsi, kes ilma igasuguse kahtluseta nende omad on. Ja väga paljud armastavad ja kasvatavad lapsi, kes täiesti teadlikult pole nende endi omad.
Mida see asi sul haisenud ja hõõgunud on? Isa sind toetas rahaliselt. Käis ka vaatamas. Vaata kui palju on mehi, kes oma lapsi üldse ei toeta. Rääkimata sellest, et nad neist lastest üldse midagi teada tahaks.
Et sugulased mõningaid sugulasi sallida ja tunnistada ei taha, seda juhtub ka sellistes peredes, kus põlvnemine on väljaspool igasugust kahtlust. Ja nagu öeldud, on armastusega omaks võetud ja üleskasvatatud ka lapsendatud lapsi ...
Oma praeguse torkimisega sa tõenäoliselt saavutad ainult selle, et rikud ära need vähesedki suhted, mis sul isaga on. Mingit hingerahu see sulle päris kindlasti ei anna.
Tõesti, lõpeta selline minevikus sorkimine ja mine oma eluga edasi. Mis oli, see oli ja seda sa muuta enam ei saa. Keegi ei saa. Kui sa vägisi tahad minevikust kinni hoida ja selle kallal torkida ja halada, siis ei muuda see DNA tulemus siin vähimatki. Pole kahtlustki, et sa leiad siis kohe uue põhjuse, mille kallal ohkida ja haliseda ja millega oma elu mürgitada.
Pealegi ei pea isa selle DNA-ga üldse nõustuma. Oma kohust sinu ees on ta täitnud.
 
tead, ma teeks hea meelega hoopis niisuguse dna testi, mis tõestaks, et minu pärisisa ei ole minu bioloogiline isa! 06. märts 2015, kl 14.22
aga ka see ei annaks mitte midagi, elu on läinud...

ainus, mida ise teha saad, on purustada oma illusioonid
 
enamus kahtlejaid tahavad pärisvanemaid näha! 06. märts 2015, kl 18.16
Tee test enne kui selleks aeg läbi! Miks nad salgavad? Nõua testi!
 
seda ei juhtu 06. märts 2015, kl 18.18
jurist Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> ja kui DNA-test on negatiivne nõuab isaks peetu el
> ukaaslane kogu alimentideks makstud raha sinult ta
> gasi.

Eestis? Mitte iial.
 
to mhhh 07. märts 2015, kl 11.17
Ise tean oma vanemaid täpselt, ilma analüüsideta, aga mõistan teemaalgatajat küll. Räägi, mhhh, oma vanematest. See, et sinul sellist muret ei ole, on õnn, aga püüa mõista ka teisi. Mina vist uuriks ka edasi, olgu tõde kuitahes valus. Edasi minna võib ka teisiti, kui siin soovitatud, a la mine eluga edasi ja ela kott peas.
 
uitaja 07. märts 2015, kl 11.39
Aga kas sa teemaalgataja oled oma välimuselt ka kuidagi isa sarnane? Teinekord on huvitav jälgida linna peal lapsi oma vanematega, et kuidas need välised sarnasused lastes peegelduvad, lihtsalt see geeniteadus vist huvitab:)
Mainisin kord hea tuttava peres nii naljaviluks, kaasadele, kes üle 40 aasta abielus olnud, et no teie poeg on küll ema suust kukkunud, et isast ei ole kahjuks kohe midagi kaasa antud. Naispool, kes muidu väga jutukas, ei ole seda kunagi maininud, et tegelt ei ole see mehe laps. Sain sellest alles palju hiljem teada ja mitte lapse, nüüd juba keskeas mehe, ema käest, vaid mujalt. Siiani on natuke piinlik tollase seiga pärast. Täpseid üksikasju ei tea siiani ja see ei olegi tähtis enam.
 
teema algatajale 07. märts 2015, kl 11.43
kuna sa tegid teema siis järelikult sinus ei anna miskit rahu.
ja saan aru, et oled täiskasvanud nüüdseks
te saate minna isaga kahekesi vabatahtlikult ja teha selle testi ära. Teised ei pea sellest mitte midagi teadmagi. Jääb Teie vahele.
Saab teha koduse testi, Duo testi, see on isa ja laps, saab tellida:
https://www.dnatest.ee/est/dna-testi-tellimine

soovitan lugeda ks siit:
http://www.perekool.ee/artiklid/dna-analuus-isikute-tuvastamiseks-ja-isaduse-maaramiseks/
 
üks naine 07. märts 2015, kl 12.40
Kuidas mhhh..saab öelda, et isa on oma kohust minu ees täitnud ? Ainus asi, mis ta tegi oli see, et maksis minu vanaemale hooldusraha, aga see ju määrati kohtus. Emalt võeti vanemlikud õigused ära, ma ei tea, kas tema ka oleks pidanud maksma ? Kõike tõesti ei tea ja mulle ei räägitud ka.
Mida mina tean on see, et isa käis mind vaid loetud korrad vaatamas, teda polnud isegi minu koolide lõpetamistel, kingitustest rääkimata. kui täiskasvanuna väga hädas olin ja küsisin korteri üürimiseks vidi raha , ei mäleta, kas 500, või 1000 eeki, siis vastus tuli kiirelt : mul pole seda raha, meie erakond kaotas jne...
Ma poleks kunagi julgenud temalt raha küsida, aga käisin psüholoogi jutul ja too soovitas :isad saavad ikka tütardega paremini läbi, räägi temaga.
Ma siis rääkisingi, sain valusalt mööda päid, jalgu. Ok, raha polnud, oleks võinud siis normaalselt seletada, pakkuda muud abi, kasvõi vestelnud, aga ei.Nende poolõdedega on hoopis teine tera, käib neid aitamas kõik vabad hetked ja mingist varast rääkis, et mis ta kõik neile annab. Minule ütles : sina pead teiselt poolt saama !
Aga mis mõttes "teiselt poolt ", miks siis üldse midagi rääkida ja mulle nina alla hõõruda. Umbes nii, et tort lauale, lõikame lahti, istume lauda, tõstke ette, aga sina tütar, sina seda ei saa, sa pead TEISE laua pealt endale tordilõigu leidma. Mis värk ?
Tegelikult mul läheb hetkel hästi , tunnen end täitsa õnnelikuna, aga laps minu see nutab ja küsib :miks keegi mind ei armastanud ? Blondi pea ja punase mantliga pisike plika istub vangla puhketoas ja joob kakaod, sellin mälestus on mul.
 
kindlasti test 07. märts 2015, kl 13.32
Inimesd elavad kõrge vanaduseni, kahetsedes et pole asju selgeks teinud. Ole tark ja uuri kõik välja, tõde võib olla valus, kuid vabastav!
 
mhhh 07. märts 2015, kl 14.58
teemaalgatajat ei vabasta see test mitte millestki. See annaks sellele mõttetule halamisele ainult uue suuna, muud midagi. Inimene, kes on võtnud omale eesmärgiks oma elus kõike ainult mustas valguses näha, seda ei aita ükski test ega muu.

Mis mõtet on rääkida sellist lollust:
"Umbes nii, et tort lauale, lõikame lahti, istume lauda, tõstke ette, aga sina tütar, sina seda ei saa, sa pead TEISE laua pealt endale tordilõigu leidma"

Kas sul tõsteti söök nina alt ära või? Sinu isalt nõuti elatis välja ja ta maksis seda. Ja sellega ongi ta oma kohustuse täitnud. Tee endale selgeks, et vägisi ei saa kedagi sundida ennast armastama, tee testi või mida tahes. Ja jumal tänatud, ei ole seadust, mis KOHUSTAKS seda isa sinu meeleheaks testi tegema, kui ta ei taha.
 
mhhh 07. märts 2015, kl 15.00
to mhhh Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Ise tean oma vanemaid täpselt, ilma analüüsideta,
> aga mõistan teemaalgatajat küll. Räägi, mhhh, oma
> vanematest.

Mis puutuvad siia minu vanemad? Mina ei ürita oma elu igal juhul võimalikult mustades värvides näha ja halada kõige üle, mida mul elus pole õnnestunud teha-saada. Mis mõte sel oleks? Minevikku muuta ei saa, aga oma käesoleva ja ka edaspidise elu annab sellise mõttetu halamisega ära rikkuda küll.
 
mina soovitaks 08. märts 2015, kl 10.58
teemaalgatajale, et kirjutagu oma lapsepõlvest ja elust raamat, kindlasti tuleks päris paras pisarakiskuja. Juhul muidugi, kui tal on piisavalt annet kirjutamiseks, kui ei ole, võin aidata :)
Teemaalgataja, jäta oma meiliaadress.
 
mhh-le 08. märts 2015, kl 11.18
aga mis viha sind torgib? muidugi oleks huvitav, missugused vanemad sinul on olnud, et sa nii õel ja tuim loom oled. või isa on kohustuse täitnud, kui on välja nõutud elatist maksnud. ning mitte teemaalgataja ei näe sugugi kõike mustades värvides ega hala kõige üle. sina millegipärast näed seda nii, miskipärast häirib ja ärritab see sind. ei tea küll miks, sina hele ja õnnelik inimene.
 
tjahhh 08. märts 2015, kl 11.29
Lugesin ja mõtlesin taas: see on lihtsalt uskumatu, kui kohutavad mõned vanemad olla võivad. Ei ole lihtsalt sõnu. Tõde võib olla valus, ometi on see tõde. segadused ja valed valmistavad pikemas perspektiivis rohkem piina. Igal inimesel on õigus ja vajadus enda kohta tõde teada. Kahjuks alati ei ole see võimalik. Tänu vanematele, tänu nende isekatele väärastunud eluviisile, tänu armastuse puudumisele.
 
surimuri 08. märts 2015, kl 11.33
Kui asi on pàranduses, siis tàiskasvanule ei pea midagi jàtma. Et kui see mees su synnitunnistusel isana, siis seaduse silmis ta isa on ja seaduse môttes dnad vaja pole. Aga tàiskasvanud laps Saab osa varast vaid siis kui testamenti yldse pole ( làheb jagamisele abikaasa ja laste vahel, kusjuures abikaasa Saab pool ja lapsed vôrdses osas ylejààgi). Kui on tehtud testament, pàrivad vaid need, kelle nimed on testamendis. On olemas vaidlustusvôimalused, aga kui isa vaimselt terve, ei Anna kohus vaidlustajale midagi. Ja vaimselt haigeks peab olema inimene tunnistatud arsti poolt, mitte nii et vaidlustaja ise ulub, et ju is a olihull, et sulle vara ei jàtnud.
 
hellos 08. märts 2015, kl 11.35
Mina teeksin ära ja siis on selles osas rahu majas. Muidu jääb sind igavesti närima. Seda muidugi ka, et kas sinu välimuse ei peegeldu midagi isast?

Nojaa sellega muidugi on ka lõbusaid lugusid. Sugulase naisel oli eelmisest abielust poeg, keda aga mõned pidasid selle sugulase pojaks. Need siis vahest kiitsid, näe kus poeg on ikka nii isa moodi, sama kasvu ja puha.
 
üks naine 08. märts 2015, kl 12.34
Asi pole päranduses, st.minu jaoks mitte, aga arvan, et isaks peetu mõtles just pärandust sellega : "Sina pead teiselt poolt saama !"Tõlgiks seda nii, et minul pole temalt midagi oodata, pean saama kusagilt mujalt. Polnud meie suhe selle lause ütlemise ajal usaldusväärne ja pole ka nüüd. Tegelikult suhet polegi, kui ikka 10 aastat ei suhtle ja viimati nägime, kui vanaisa suri, siis mis suhtest rääkida.
Pole ma iial midagi nõudnud ja tean ka, et mingit pärandust ei tule, ainus, mida soovisin oli võrdne kohtlemine.Lihtsalt helistamine mõnikord : Kuidas sul läheb ? Kas saad hakkama ?
Ja siis see ainus kord, kui abi palusin, siis ma tõesti uskusin mõneks hetkeks, et ta aitabki. Tean, et DNA test ei too armastust kaasa, ma ei loo endale illusioone. Kui ikka inimene on minu suhtes külm ja tundetu olnud, siis nii jääbki, õnneks pole mul ka tema suhtes tundeid, võib-olla kusagil on maetud need hingesoppi, aga ma pole ise teadlik sellest.On veel üks asi, miks oma sündi ja varast noorust uurin :paar aastat tagasi üks selgeltnägija ütles, et mul on vend. Muidugi on õhkõrn võimalus, et see võiks tõsi olla, aga tundsin end lapsena nii üksi, oleksin väga soovinud endale õde -venda.
Kas ma olen oma isaga sarnane ? Varem, kui ma vel ei kahelnud tma isaduss, siis mulle tundus, et oleme sarnasd .Vanaema ja isegi ma (kui juhtus käima meie juures ) väitsid, et ma olen täiesti isasse, nii välimuselt kui iseloomult, eks ma uskusin. Ehk oli see hoopis illusioon ?
 
rahune 08. märts 2015, kl 19.17
Lõpeta need mõtted, need ei vii kuhugi,miks piinad ennast?
Ela oma praegust elu, ära esita pidevalt küsimusi minevikust, miks, kas.
Sellel kõigel ei ole mingit tähtsust, keskendu oma praegusele elule, armasta oma lapsi, kui sul neid on ja ela rahulikult ja õnnelikult selle üle, mis sul on, ära mõtle pidevalt sellele, mis oleks võinud olla.
 
ehh 10. märts 2015, kl 14.05
ühel mehel võib ikka jube tüütu olla, kui mingi vanglamutiga sigitatud poolemeelne abordijäänus tüütab ja tüütab mingi dna testiga. Pappi ju said, kes peaks üldse ühe prosti tööõnnetusele maksma, tahaks ma teada. Mehel on pere ja lapsed, mida sa sebid seal jalus.
 
Yks vanaema viimasele 10. märts 2015, kl 16.30
Aikuivalus! Sul peab ikka tõsiselt s..tt elu olema, et nii ütled! Kahjuks ei saa lapsed (inimesed) valida, millisesse peresse nad sünnivad ja kes on nende emad ja isad. Seda taaka aga, mis viletsasse keskkonda sündimisega kaasas käib, peavad nad terve elu kandma......Imestan ja imestan, kuid on ikka vist tõsi, et selliselt mõtlevad inimesed on tõepoolest olemas. Ole siis ettevaatlik, et su enda tööõnnetus kusagilt välja ei ilmu.
 
tõde on ülim 11. märts 2015, kl 12.40
Enne tõde majja ei saa kui DNA test on tehtud. Ära usu teiste jutte, pärast on test tegemata ja kirud ennast, et jäid halba nõu andvate jututädide ohvriks.
 
Uugametsa DNA doonor 01. aprill 2020, kl 23.30
Sai antud kolm tilka verd geeniuurijatele pidime saama abi ravis. Uue kampaania ajal küsisin mind apteegis peatanud geenikülvivolinikult et kus mu vanad andmed on. Soovitas pöörduda e mailiga sinna tänna. Pöördusin, aga ilmselt elutusse kosmosesse vastust eikuskilt. Mis vandenõuteooria kui vandenõupraktikud hullemad Andsin kolm tilka verd märts 2007. Kätte jõudis aasta 2018 püha vaikus. Läksin Tartu geenilaborisse asja uurima. Sekretär ehmus poolsurnuks küsides väriseval häälel: "Kuidas te siia sisse saite võõrad meie hoonesse ei pääse." Vastasin talle, et mingi koristajatädi pistis kaardi uksel olevasse pilusse ja kui tema ees uks avanes siis tormasin ka mina tema selja taga sisse. Mõned päevad hiljem kutsuti mind ametlikult vastuvõtule kus anti mulle isegi DNA uuringu tulemused paberkandjal lausa värviprinteriga tehtud. Tulemustest sain teada et geneetiliselt põhjustatuna on mul laktoositaluvus (võin juua piima otse lehma udarast ja kitse nisast) mind ei kimbuta suhkrutõbi (võin suhkrut kühveldada suhu kahe lusikaga korraga) OK jäin tulemustega rahule
Lisa postitus
Autor:
Sinu e-posti aadress:

Selleks, et lisada oma postitusele pilt, video või pildialbum, kopeeri postituse väljale pildi, video või albumi aadress.

Näiteks:
  • http://pilt.delfi.ee/picture/2715753/
  • http://video.delfi.ee/video/vRze7Wd9/ või http://www.youtube.com/watch?v=KF0i_TyTtyQ
  • http://pilt.delfi.ee/album/170457/
Pane tähele! Lingid on aktiivsed ehk klikitavad ainult sisse loginud kasutajate postitustes! Lisada saab vaid Delfi Pildi fotosid või albumeid ning Delfi Video või Youtube'i videoid! Fotod, galeriid või videod on nähtavad ainult sisse loginud kasutajate postitustes!
Lisa postitusele link, pilt või video!