Mul on mure, mis juba aastakümneid vaikselt närinud ja elu rikkunud. Ma olin umbes 2 aastane, kui ema vanglasse sattus, vanemlikud õigused võeti ära ja mina sattusin vanavanemate juurde, vanaisa sai mu hooldajaks ja hiljem, peale vanaisa surma vanaema. Isa oli ka kusagil olemas, käis ehk aastas korra , või ikka vist nii sageli ei käinud, aga maksis vähemalt hooldusraha , seda ma mäletan.
Mäletan, et lapsena sai ema oodatud, iga päev käisin postkasti juures, et ehk on emalt kiri. Eks ta tuligi mõned korrad, elas aasta, isegi paar meie juures ja siis kadus jälle. Rikkus meie elu, sest elukombed olid tal kohutavad :viin ja mehed ! Ema tegi meile häbi ja seetõttu narriti mind koolis, aga ma ikka tahtsin, et mul oleks ema. Unistasin sellest, et ema hakkab korralikuks, jääb koju ja ma saan endale ka kasuisa, kes mind koolis kaitseb.Seda ei juhtunud, kui ema mingi aeg tuli, siis oli ta võõras, ma ei kutsunud teda emaks, see tundus imelik ja pole siiani kutsunud, ainult siis, kui teistele räägin, siis ütlen ema.
Sellest on nüüd aastakümneid ja mõtlen oma isast.Pol isa mulle kunagi isa eest olnud, pole mind hoidnud , ega mind aidanud. Isegi siis, kui kunagi abi palusin, ta keeldus.Olen hakanud kahtlema, et kas ta üldse ongi minu bioloogiline isa, kuna ükski vanem ei saa olla nii külm ja ükskõikne oma lihase lapse vastu. Küsisin talt otse :oled sa kindel, et oled minu isa ?. Selle peale ütles, et ega selles kindel küll pole, et ainult DNA test annaks vastuse, aga et see mingit kasu ei tooks, et kui test tuleb negatiivne, siis osad inimesed hakkaksid ehk viha pidama.
"Osade inimeste " all peab ta silmas ilmselt oma teisest abielust kahte tütart, kes oleksid pahased, et isa ilmaasjata mingile võõrale hooldusraha maksis ja siis muidugi nende ema. Mina tegelikult lapsena olin isegi uhke, et mul on poolõed, eks korra käidi meil külas, aga suhtlust ei tekkinud ja oleme ikka võõrad. Kui isa külas käis, siis mäletan, et mulle anti kingitus, ma haarasin selle ja põgenesin teise tuppa, siis ukse vahelt hiilisin, et isa istus laua taga ja tema süles oli minu kasuõde, mind isa kunagi sülle ei võtnud, ema ka mitte.Mõttetu hala ehk paljude meelest, aga väga valus siiani.Niisiis , küsimus, kas hakkan isale peale käima, et teeme selle testi ära, või lasen elul vaikselt hääbuda. Tean muidugi, et vägisi armsaks ei tee, seega, kui test tuleb positiivne, siis isa ei hakka mind armastama sarnaselt ja võrdselt minu poolõdedega.Kui test tuleb negatiivne, siis ma vähemalt tean, et võõral mehel oli hea põhjus mind tõrjuda ja mind mitte armastada, seega olen haukunud vale puu all.Mul jääb üle tõdeda, et minu isa on keegi tundmatu , väidetavalt paljudest, kellega mu ema oli maganud, või olen isegi vägistamise vili.Ema rääkis, et teda vägistati ja et see oli keegi lähedane inimene, seega mul on mõningaid hirme, neid välja ma ei ütle, kaitsmaks ennast ja oma peret juhuks, kui keegi peaks mind, või minu loo ära tundma.
Vabandan, kui kedagi riivab selline avameelne lugu , aga pidin saama selle kuidagi " välja lasta".
Kui keegi oskab mingit nõu anda, või midagi soovitada, kasvõi müstikat, siis olen avatud.