Mehega kahekesi oleme olnud mõned aastad, koos on väga hea ja tahaksime veel palju asju näha ja teha. Kuid last tahame ka lähemal ajal saada. Oleme oma suhtega vist sinnamaani jõudnud. Kas on sellega nii, et reisimisel ja üritustel oleks väga pikaks ajaks kriips peal?
Kuidas kellelgi kogemused on, on see hästitoiminud kooselu ära rikkunud või hoopis paremaks teinud?
Raske on otsustada, sest mõlemad soovid on tugevad, mul endal käib lapsesaamise mõte vahel kõigest muust üle, teisest küljest kardan ka vabadust kaotada ja et kas meie suhe muutub soovimatus suunas.
Mees mõistab mind ja last ta tahab küll, kuigi temal muidugi mingit bioloogilist tiksumist ei esine ja seepärast kallutab ta ka minu mõtlemise tagasi sellele, et aega on. Tahaksin ka tema moodi mõelda, aga kardan, et meil pole enam liiga palju aega lapse saamiseks (35+).
Kas kuulata mõistust või südant? Ega ma õieti neil kahel enam vahet ei teegi.

Oodata, kuni suureks kasvate.

peale last lähete niikuinii lahku.See on kindel!

Vanemas eas (sorry, aga te pole enam noored kui olete 35+) võib suhe vägagi hästi koos lapsega toimida. Seda muidugi eeldusel, et ei ole kihu ringi lipata. Teil tundub see kihu veel olema, seega lapse saamine võib tõesti kõik ära rikkuda.
Laps tähendab siiski seda, et enda soovid tuleb sageli tahaplaanile lükata.

Kuulama peab ainult MÕISTUST. Kui te nii kahtlete lapse saamises, siis pole küll last vaja. Laps on teie elus teisejärguline. Olge kahekesi ja nautige elu.

Aasta tagasi tuli rasedus ja kohe, kuid jäin kaks korda viirusesse ja sellega ei läinud hästi. Kogemus ei olnud traumeeriv, aga oli ebameeldiv, ja nii see mõte sinna jäigi. Ma just ei julge ülemäära tahta, äkki ei saagi enam? See, et laps niimoodi ära läks, tekitas minus mõtte, et äkki tõesti me ei tahagi piisavalt, ei püüa piisavalt või kardame. Mõtlesin seda asja just loomulikult võtta, kui tuleb, siis tuleb. Ma ei vaata heldimusega titepilte, ei osta nunnusid papusid kokku ega tegele peaaegu üldse selle teemaga, aga äkki mina just peaksin midagi sellist tegema, et end üldse selle mõttega harjutada?

Oleksin pidanud hoopis vist nii küsima, et kas ilma lapseta saab õnnelik kooselu kestvalt õnnelik olla? Ja
Kui soovi last saada poleks, siis polekski ju küsimust tekkinud, kuid see soov on olemas, iseasi, kas see täitub või mitte.

esimese lapse jaoks ikka suht vana mõrd ju. olgem ausad.

Kõik oleneb inimestest. Ilma lasteta võib kestvalt õnnelik kooselu olla kuni surmani. Lapsed ei tähenda seda, et nad alati vanematele 100 % õnne toovad. Kuskil pole kirjas, et elu on alati õnnelik ja ette ennustada ei oska keegi.

Kui 35-aastane naine tuleb avalikult küsima, et kas pole veel liiga vara last saada, siis ikka mõned kruvid logisevad kuskil. Sa oled ammu hiljaks jäänud lapsesaamisega! Muide, ega kõik ei peagi lapsi saama, nii et unusta see mõte, ja naudi igat päeva, mis mees on nõus Sinu kõrval mööda saatma, sest varem või hiljem on ta nagunii läinud. Läinud noore naise juurde, kes on võimeline talle perekonda pakkuma.

Kas oleks kuidagi parem olnud suvalisest suhtest laps saada või omada kinnisideed üksikemaks saada? :) Ei saa ju sinna midagi parata, et selle õige mehe alles nüüd leidsin ja siiamaani jäid õnneks rumalad otsused tegemata. Ole mureta, naudime mõlemad.
Kummaline ikkagi, et sihuke õelus kelleski, mida miskit muud moodi maandada ei ole kui sellist kommentaari kribada :) Ei muud, kui et kaastunne.

Õelutseja? Inimene, kuskohast ma õelutseja olen? Mu teine laps sündis, kui ma olin 34, ja nüüd, kui laps on teismeline, ma ei kuule päevast päeva muud, et "miks minul peab nii vana ema olema, miks kõikide teiste emad sünnitasid 20-aastaselt, aga sina pidid mind veel nii vanalt sünnitama, mul on nii paha, et mul on nii vana ema" jne. jne, jne.

Usun, et suhe ilma selleta, et sünniks laps, võib vägagi hästi toimida. Küll ei toimi aga õnnelikult üldiselt elu, kus ei ole lapsi. Ehk siis - kui mõnemal partneril on lapsed enne suhte tekkimist olemas, võib ilma "oma" lapseta suhe vägagi eduline olla. Küll aga tahab iga inimene vanast peast, et tal oleksid lapsed ja lapselapsed. Väga vähesed ei tunne seda soovi, aga need on erandid ja erand kinnitab reeglit!
Teemaalgatajal tundub jah, et rong kipub juba ära minema, vana ema kipub lapsele sageli piinlik olema. Meestega seda probleemi ei ole, vana isa üle eriti ei kurdeta. Ehk siis mehel on veel 10-15 aastat aega elu nautida ja siis mõne noore ja eluvõimalise naisega laps/lapsed saada.

Aitäh ilmselge vihje eest, et sina pole oma tehtud otsustega õnnelik. Ma ei tea, milline sina välja näed, aga mulle pakutakse vanust alati alla 30. Laps võiks siiski oma emast lugu pidada ka siis, kui too mitte kõige parem välja ei näe, aga see on juba kasvatuse küsimus. Sa ei tohiks lubada endaga niimoodi rääkida.
Minu mees ei taha tingimata bioloogilist last, vaid arvab, et võime tulevikus vabalt ka lapsendada, minul endal lihtsalt on selline mõte, et laps võiks olla minu armsa mehe nägu ja minu poolt saaks ta mõned anded, mille ise olen pärinud. Tervis ka mõlemal korras.

mis pärast küll sellised, nagu teemaalgataja, peavad ilmtingimata rõhutama, kui noored nad (omastarust) välja näevad? Mingi kompleks vananemise ees või mis?

Aga tõepoolest, tasuks passi vaadata, sest 35+ vanuses võime ju endale noorena tunduda, kuid munarakud ei pruugi seda sugugi arvata. Väga paljud neist on juba saanud kahjustada ega ole enam üldse viljastumisvõimelised. Samuti mõjutab iga kogu organismi (vahet pole, kas tunnistame seda endale või mitte). Rasedus on topeltkoormus organismile ja välja võivad lüüa kõikvõimalikud hädad, mis raseduse kandmise problemaatiliseks võivad teha.

Kogu see muu õigustav jutt - lapsendamine ja tahame reisida ja võime olla ka lastetud jm, on selline hapude viinamarjade stiilis loba.

Loll oled ja lolliks jääd ! Vaata oma bioloogilist vanust ! Kas mõtled , et vanaduses sünnitad ?

Ma ei öelnud ju, et mina pean end nooremaks, lihtsalt pidevalt öeldakse seda, töösuhetes ei ole see alati isegi mitte meelitav.
Ja mis hapud viinamarjad - ütlesin kõik liigagi ausalt välja ju. Tahan just bioloogilist last, aga ei tea, kas enam saan, kuigi viimane rasedus tuli väga kergesti ja arstide poolt oli kõik korras, viirused tapsid lapse kahjuks ära. Ise lapsendamisest eriti huvitatud pole. Mõtlesin, et see on normaalne tunne, et tahan kas meie last või ei taha üldse lapsi (lapsendamine võiks ju kunagi kõne alla tulla ka, kui tõesti hinges mingi tühimik tekib ja mees mu ära räägib).

Mees võib ju 35-selt seda lapsendamisjuttu rääkida, kui ise veel isakohustusi täita ei taha, aga ilmselgelt tahab iga mees omaenda lapsi (see lihtsalt on inimloomuses) ja ühel ilusal hetkel, kui tal see tahtmine tuleb, ta lapse(d) ka teeb. Kui oma naine selleks võimeline ei ole, siis kellegi teisega.

Mis imelikke mehi te kõik näinud ja kogenud olete? :)
Mina pole ka kaugeltki mitte eile sündinud, ei kavatse vanadusse kohe ära ka surra ja see pole mul esimene mees lähedalt näha ja katsuda. Keegi tahab mulle selgeks teha, et KÕIK mehed tahavad lapsi? Isegi kõik naised ei taha lapsi.
Temaga on kõik algusest peale lihtne ja selge, aastad on tõestanud, et otsus oli õige ja ükski delfi pahur kommentaator mind küll vankuma lüüa ei suuda.
Lootsin, et mõni toredam inimene ehk eksib ka siia ära, saaks teema üle arutleda.

Tunnen meest, kellel 35-selt tuli äkki lapseisu peale ja mida härra tegi? Härra võttis esimese ettejuhtunud 20-aastase tüdruku, isegi see ei lugenud, et sel naisel oli 2-aastane laps! Vot nii "lapsenäljas" on mõni mehepoeg....

Miks Sa arvad, et kõik, kes Sulle takka ei kiida ja Sinu nägemuse järgi arutleda ei taha, on pahurad ja õelad? Tule nüüd maa peale tagasi ja mõtle sügavalt selle üle järele, miks siiski kõik kommentaarid on teist masti kui Sinu ilus nägemus elust? Kui Sa oma valikutes nii kindel oleksid ja ka sõpradelt-sugulastelt vaid tuge saaksid, ei tuleks Sa siis mitte siia täiendavat kindlust püüdma.

aga siin ju arutletaksegi. Häda aga vist selles, et lootsid siit saada lohutust: muidugi reisige ja elage, lapse saamiseks on aega veel maa ja ilm...

Paraku lajatati sulle üsna otse: sa oled juba üpris vana ja kui soovid last saada, siis on selleks üsna viimane aeg.

35+ vanuses ei ole paraku aega enam maa ja ilm (vbl paar aastat on) ja pead tegema valiku, kas laps või mugav/lõbus elu.

Paraku peab arvestama ka sellega, kas oled võimeline last ka üles kasvatama. Mida eakam ema, seda vähem aastaid jääb lapsega olemiseks. Haigused võivad tabada meist igaüht, kuigi võid endale ette kujutada, et oled nooruslik, sportlik, tervislike eluviisidega ja mis kõik veel peaks tagama sulle igavese elu...

Siin on ka paar normaalset kommi, aga mismoodi see arutelu on: mees jätab su nagunii varsti maha; vana mõrd, rong läinud jne. Tõeliselt konstruktiivne arutelu muidugi :)
Seda kõike saaks ka viisakalt öelda. Kibestumus kumab läbi.
Ämmaemand aasta tagasi ütles, et muretseda pole põhjust, kuna mul näitajad head, kõik proovid olid korras, kõik vajalik töötab ja praegu pidavat väga palju sünnitajaid 40ndates olema - tema sõnad.

Panen ühe huvitava lingi - eriti huvitav on muidugi see, et nõuküsijat ei tambitagi maa sisse, vaid ollakse toetavad ja normaalsed isegi sellise kõrge vanuse juures:

http://www.babycenter.com/400_anyone-out-there-get-pregnant-naturally-at-the-age-of-43_7191505_67.bc

loomulikult on sünnitajaid ka vanuses 40+ ja isegi 40ndate lõpus on lapsi saadud. Tõsi, enamus on siiski kasutanud katseklaasi abi, aga on ka looduslikke rasedusi. Muidugi on ka ses vanuses võimalik lapsi saada ja saadaksegi.

Iseasi muidugi on see, kui lapse käest koolis hakatakse küsima, et kas sul ema polegi, et kogu aeg vanaema koolis käib...

Ja nagu enne kirjutasin - arva, mida tahes, kuid 30, 40 ja 50 aastasel on suur vahe.

Hei Coral - ära võta neid kommentaare südameese - kõnestiili järgi tundub, et enamus ühe ja sama kibestunud inimese kirjutatud.

Tänapäeval ongi kõrgharidusega elu nautivatele inimestele 30ndad paras aeg lapse saamiseks. ja oma laps on ikka oma - lapsendamisele võiks mõelda alles siis kui päris oma last ei õnnestu saada.

Nii et võtke aga plaani ;)

Teemaalgataja kõige imelikum kinnisidee on see, et lapse saades on elu lõppenud. No ei ole! Titeiga kestab vaid mõne aasta ja siis on teie tegemistel ja seiklustel üks väike inimene juures, kellega tuleb küll rohkem arvestada, aga mingi maailmalõpp see küll ei ole. Vaata siis ümberringi: noored vanemad saavad koos lastega käidud, oldud ja pidutsetud. Tundute olevat jõukas paar, saate hoidja palgatud, kui väga vaja. Vist tuleb aga kõigepealt oma Ego ületada ja see ongi asja tuum - kuidas minast saab meie.

Ütleme ausalt - 35-selt võid sa ise ju näost noor välja näha, aga oma munarakkude välimust sa ei näe ja ei tea, et need on juba vanad. Et need on sinu elu jooksul kogunud äpardusi, kemikaale ja tõbesid ja pole hoopiski need, mis nad olema peaksid.
Jah, mitmed mu tuttavatest on 40-sena ja üle selle veel ühe lapse saanud - aga ainult üks neist lastest on täiesti terve. Jah, kahe nooruses saadud terve lapsega emal on 40-sena saadud laps üldjuhul väga allergiline + astmaga või muude krooniliste tõbedega. Ja lapse haigus on vaev, mida ei tahaks ühelegi lapsevanemale.
Nii et praegu on aeg teha otsus kogu ülejäänud elu kohta - kas saad lapse kohe või ei saa seda üldse mitte kunagi.
Loomulikult on lapseta elul oma hea külg ja see hea külg on tegelikult väga-väga suur. Nagu sa ise mainisid, on lapseta vanematel sisuliselt vaba elu, käivad kus tahavad, kulud on oluliselt väiksemad, stressi on oluliselt vähem. Tööd on vähem, kodu püsib korras, keegi ei lõhu midagi titena ringi tatsates ja maailma uudistades ega teismelisena vanemate äraolekul pidusid pidades. Keegi ei nõua olulist osa su ajast ja rahast ja kannatusest, võid seda jagada vaid mehele, kes on täiskasvanud ja mõistlik ja seetõttu ei nõua nii palju. Laps on rist ja viletsus, siin pole midagi varjata.
Aga lapsega elu eelis - vaat see võib ka olemata olla. Keegi siin eespool kuskil sarnase teema juures kirjutas, et tal on tubli naabrimammi, kes üles kasvatanud kolm last. Esimene poeg läks venemaale ja löödi seal maha, teine poeg istub kinni ja tütar pages Austraaliasse ja ei kavatse sealt kunagi tagasi tulla. Rõõmu kui palju. Rääkimata neist, kel laps puudega - aga mida kauem ootad, seda suurem tõenäosus on puudega laps saada(munarakkude vanus!).

Nii et ei hakka mina sulle järele kiitma, et tubli tüdruk, oota veel viis aastat, lehvi ringi ja reisi, aega ju on.
Aega ei ole - tee otsus kohe.

Mehel pole nüüd küll erilist titeisu peal kui ta sind kallutab ootama. See tähendab üldjoontes seda, et laps saab olema sinu "eraprojekt", sina titetad-lapitad-jalutad. Mees elab oma tavapärast elu edasi, trennid ja sõpradega väljaskäimised.

Oleneb, mida sa reisimise all silmas pead. Kui pidevalt ringituuritamist, siis see jääb tõepoolest ära kuni lapse kooliminekuni vähemalt, sest puhkusereis viriseva väikeelapsega pole midagi eriliselt nauditavat. Kui on lapsehoidja olemas, saate ehk teha paar lapsevaba reisi aastas. Muud üritused ja reisid ja päevakava hakkab sõltuma ainult lapsest. See tähendab, et minna on mõtet vaid nendesse kohtadesse, kus on lapsega midagi teha või teisi mängukaaslasi lapsele. Arvestama peab muidugi ka sellega, et lapsed on tihtilugu kell 6-7 hommikul üleval olenemata nädalapäevast.

Kui mees pole erilises vaimustuses lapsesaamisest, on üsna suur tõenäosus, et ta ei hakka esimestel aastatel ka eriti osalema lapsekasvatuses ja võib hoopis pikemalt kodust ära olema õhtuti. See omakorda lööb teil omavahel pinged üles, sest sa ise pole ka just väga hullult vaimustunud lapse teemast ja hakkad meest süüdistama osavõtmatuses.

Hullema stsenaariumi kohaselt saab sinust üksikema. Kas sa oled selleks valmis, kas sul on olemas kodu, kus saad lapsega kahekesi jääda ja on olemas piisav sissetulek kui peaksid lapsega kahekesi jääma? Kas sa oled valmis, et üksikemana jäävad sul igasugused üritused ära vähemalt lapse 10 eluaastani ehk vanuseni 45+?

Keegi ei ütle, et sinust peaks saama üksikema, aga vaadates teie endi suhteliselt leiget suhtumist lapse saamisesse, ei saa ma aru üldse, milleks seda kaaluda kui tähtsam on paarina käia reisimas ja üritustel. Laps nõuab ikka väga suurt enda ja aja pühendamist talle ja senine elukorraldus ei toimi. Ärge tulge ütlema, et titaga saab igal pool käia, ei saa ja see on ka tülikas kui kogu seltskond möllab poole hommikuni ja siis tuleb sinul ainsana üles tõusta ja väsinuna last mängitada ja temaga tegeleda. Sest pidune mees kohe kindlasti ei hakka titega tegelema varahommikul.

Eks esimene laps on ikka esimene laps ja tundmata maa, mistahes eas see teema kellelegi kätte tuleb.
Ka paljudel n-ö teise ringi paaridel on ilmselt ühel hetkel see teema üleval, et uues suhtes tahetakse last, puht looduslik soov, ma usun.
Ootasin muidugi rohkem selliseid kommenteerijaid, kes oma kogemustest räägivad, kuidas väikese lapsega reisida on jms. Üritused ei tähenda ju automaatselt joomist, läbusid ja ööklubisid :) Me ei tegele kumbki selliste asjadega, meest pole need asjad kunagi huvitanud.
Tänud vastajatele, eriti neutraalsematele ja sõbralikele muidugi :)

Inimene väidab end 35-aastase olevat ja ei suuda ise otsustada, kas soovib last või mitte. Tuleb seda foorumist küsima!