Vanemad on vanemale tütrele ostnud uhke korteri ja mööbli, nooremale pojale mitte midagi. On see õigustatud? Õiglane?

vanemad ju ise otsustavad mida ja kui palju kellele ostavad või annavad
vanemad ise hindavad mis on õiglane mis mitte

Noh, ilmselt tütar sihuke hernehirmutis, kes muidu mehele ei saa, aga sul noormees huvitav elu ja võimalused kõik ees!

sinu vanemad ja nende otsus. Meil käib vennanaine vissis näoga vahest ringi, et ämm ja äi jätsid minule maakodu. Esiteks ei ole see üldse tema asi ja teiseks oli see paras sara, kui saime endale, nüüd on ilus ja kena koht.

vanemad kohe ei oska armastada oma lapsi võrdselt, neil on alati oma lemmiklaps, kellele antakse kõik. sellest olen ma ammmu aru saanud. nii palju, kui ma peresid kõrvalt olen jälginud pole mina veel näinud ühtegi, kus kõiki lapsi koheldakse ja armastatakse võrdselt. inimene vist kohe ei oskagi sedasi.
minu ema armastab ka eluaeg mu venda, mina tulen meelde siis, kui midagi vaja teha on, vend on meeles, kui midagi vaja anda on.

ainuke võimalus on ise teistsugune lapsevanem olla. õiglasem.

On see õigustatud?

Kust meie teame, kas see on õigustatud. Ju siis on,kui vanemad nii otsustasid. Küllap oli neil selleks põhjust. Lõppude lõpuks on ometi inimese oma asi, kelle peale ta oma raha kulutab. Ju siis ei olnud poeg vanemate silmis väärt temale raha raiskamist. Ainult vanemad ise teavad, miks nad nii toimisid. Mitte-võrdse armastusega ei ole siin midagi pistmist. Tegelikult armastavad nad lapsi võrdselt, aga lapsed ei ole ühesugused. Kohe on osa lapsi, kes alailma vinguvad, et neid armastatakse vähem,s est neile justkui ANTAKSE vähem. Nagu oleks armastus ainult raha jagamine. Aga need vinguvad lapsed mõõdavadki armastust ainult rahaga.

poeg jääb vanemate maja pärijaks. Tütrest on vaja kiiresti lahti saada, et ei jääks vanatüdrukuna vanemate kaela peale.

Aga võibolla on see selleks, et saaksid tegeleda oma saamahimu ja kadedusetundega. Ja selle läbi inimesena areneda.

Et pere üks laps peab tegelema tundega, mida temas tekitab see, et kõik teisele antakse, ja teine saab siis lihtsalt nautida elu. Mõnus!

Eks teisel on omad asjad, mille läbi areneda ja ehk ta selleks korteriprobleemist vaba ongi. Kui arvad, et on korter ja siis pole muud kui aina naudi elu, oled ikka väga eluvõõras või oma kadedusse kinni jäänud.

Kadedus on selle tunde nimi! Lausa marru ajav pime kadedus! Leppige ometi sellega, et te ei pea alati kõike sedasama saama, mida teised! No lihtsalt ei pea!

miks peab lapsevanem tegema nii, et üks laps kade peab olema ja teisel lapsel selle tundega tegemist teha pole vaja?

See on puhtalt lapsevanema asi ja mitte kellelgi ei ole siin midagi õiendada. Küllap tal ka selleks põhjust on (ta ju tunneb oma lapsi) ja tavaliselt teab see varandusest ilma jäänud kisaja seda põhjust vägagi hästi.

järelikult vanemate arust on õigustatud, kindlasti neil omad põhjused, miks ühele osteti ja teisele mitte. vb vanuses ka asi, me ju ei tea kui vaja see poeglaps on. kui tütat 20 ja poiss 10 siis on ju selge. kui mõlemad täisealised, siis on vanemate oma põhjus- ju siis poiss mingi käki keeranud kokku :D või saab tema midagi muud tulevikus

kes seda teab, mõttetu teema kah mille üle pead vaevata