Naine kirjutab, et kogu see terror toimus juba tutvuse alguses.
Naine on algusest peale olnud tahtejõuetu ja rumal, sellised ei muutu ja jääb ainult loota, et tema lapsed ei hakka sellist elu elama.

Tänan, sind puupakk, lohutuse eest. Aga ega neid mehi ka kauplustes ei müüda ja kui ikka komistan parema mehe otsa, siis tuleb ka vahetus teha.

Pille Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Tänan, sind puupakk, lohutuse eest. Aga ega neid m
> ehi ka kauplustes ei müüda ja kui ikka komistan pa
> rema mehe otsa, siis tuleb ka vahetus teha.


Iseseisvus kui alternatiivvõimalus ei ole mõttesse tulnud?

Pille on nagu ahv enne ühest oksast lahti ei lase kui järgmisest kinni pole haaranud. Vahet pole, et see oks millest kinni hoitakse mädaneb

Ei võta see mees sinult last, see on vaid provokatsioon ja püüd sind endale allitada. see lapse ära võtmine ei käi nii lihtsalt, rääkigu tema mida tahes.

jah, lapse ära võtmine ei käi väga lihtsalt. nagunii ei viitsi see vägivaldne s.tavikat jamada ja asju ajada selle pärast, ammugi ei viitsi ta lapsega tegelda. nii, et jah, see vaid tühi ärplemine, hirmutamine. loll on see kes seda kuulab ja kardab.

Ma ei ole ahv ja ammugi ma puuokstes ei seikle, kasvatan last ja söödan meest. Nemad ei ole ka ahvid. Meil on ikka oma elamine nagu igal perel.

No kui mees kodus keppi ei saa siis mis siin imestada et ta närvis on.

Kahjuks ei ole see libapostitus. Kõiki neid kommentaare lugedes tundub, et olen olnud väga rumal, uskudes ja lootes inimese muutumisse. Mainin neile, kes pole sarnases olukorras olnud, et meie pere puhul pole tegu alkohoolikutega ega madala haridutasemega inimeste puhul. Oleme abikaasaga mõlemad kõrgharidusega ja ju sealt meie ühiste huvide kaudu me kokku saimegi.
Tagantjärele mõeldes oli selle suhte algus jutkui "vihma käest räästa alla sattumine", kuna vahetult enne suhtlesin ühe kena noormehega (me ei käinud veel), kes tahtis minuga suhet luua, kuid kuna suhtlemise käigus sain teda natuke tundma õppida siis otsustasin et ei soovi hakata end siduma melanhoolse satanistiga. Ta oli tihi väga mustas masenduses ja helistas mulle kui sõbrale et mõnda head sõna kuulda, kuni ühel õhtul ta end oma vanematekodus üles poos....loomulikult oli telefonis viimane kõne enne surma mulle ja mind hakati süüdistama tema surmas. Olin süüdi et ei hakanud selle noormehega käima ning süüdistati selles, et võibolla ütlesin mina midagi halba talle et ta seda tegi. Mulle tulid tapmisähvarduse kirjad otse postkasti, meilidele...sõin rahusteid, kui ülikoolis oli veel eksamisess...ja siis ilmuski välja minu praegune mees- kes oli mulle toeks...nii see algas

Lugedes eelnevaid postitusi, märkasin et keegi esineb siin samuti Pille nime all.
Postitused mis on tehtud sellistel aegadel, pole minu kui autori postitused:
Pille27. november 2015, kl 07.54
Pille28. november 2015, kl 13.03
Pille29. november 2015, kl 09.23
Ma loodan, et need naised või mehed, kes on pole midagi sellist oma elus kogenud nagu mina, ei saa seda kunagi omal nahal tunda. Jah, lihtne on kõrvalt öelda, kui rumal üks või teine inimene on et ei suuda või ei saa mingeid otsuseid langetatud. Kuna ma olen lisaks selle teema loomisele hakanud rohkem läbi käima oma vanemate ning õdede/vendadega siis olen hakanud seda kõike justkui "kõrvalt" vaatama. Kõik see on andnud mulle juurde seda, mida tõenäoliselt siiani puudu oli- julgust teha elu totaalselt muutvaid otsuseid kartmata ähvardusi, kuna tean et vanemad toetavad mind.Tõenäoliselt abikaasa arvab, et minul on lihtne teha äraminemise otsus, kuid kahjuks või õnneks see nii ei ole, kuid selleks korraks said minu "raamatus" tühjad lehed otsa. Ma tean, et ka temal ei saa lihtne olema, kuid kinnisidee või omand ma ka enam olla ei suuda.

Pille, ära kuula neid mõnitajaid ja naisi süüdistajaid. Sa oled õigel teel ja kuigi see on raske, siis varsti oled sellest ahistavast abielust vaba ning saad inimese moodi elama hakata.

Ei mina usu, et ta suudab end vabaks rabeleda. Alguses olid ju ka kõik märgid olemas, aga vaatamata sellele tegi naine üksinda lapse. Püha lihtsameelsus!
Tahtejõuetu naine lasebki end lõksu vedada, lootes materiaalset kindlustatust ja abi kõiges. Pärast istubki seal lõksus kui ei suuda oma enesekindluse riismeid kokku korjata.
Selline lugu juhtub paljude naistega, juhtus ka minuga. Aga mina lahkusin peale esimest kolakat ning lapse tegemise peale ei hakanud mõtlemagi, sest kohe alguses aimus miskit halba, kõhutunnet tuleb uskuda.

teemaalgataja, siit sa küll mingeid mõistlikke soovitusi ei saa,ainus asjalik oli see, kes soovitas nõustaja poole pöörduda

Kulla naine, see mees ei ole normaalne. Uuri kuidas lahku minna nii ,et ka sina nii palju ei kaotaks. Lapsest on ka kahju.

Lahku minna on lihtne. Kunst on see kuidas kokku jääda ja lahendada asi nii et mõlemad rahul