Teema on suunatud ennekõike täiskasvanud laste emadele ja miks mitte ka isadele. Kui tõsiselt teie võtate ütlust, et laps jääb alati lapseks? Kas see annab õigustuse täiskasvanud lapse privaatsust rikkuda? Näiteks avada kirju, külla tulles koputamata siseneda või kappidest midagi otsida. Mind näiteks häirib, et mu ema avab kirju, mis mu lapsepõlvekodusse on läinud. Helistab, et näe tuli kiri, tegin lahti, kirjas on see-ja-see. Me elame samas linnas ja kohtume keskmiselt korra nädalas, seega ei oleks kirja avamata kujul üle andmine probleem. Või siis otsib magamistoa kummutist vatitikke selle asemel, et küsida. Magamistoa kummut ei ole nagu külmkapp, seal hoitakse isiklikke asju. Iga kord selgitan talle, et selline käitumine ei ole sobilik ja ta vastab virila naeratusega, et laps jääb alati lapseks. Kuidas teie oma täiskasvanud laste privaatsusesse suhtute? Ma olen enda arvates piisavalt selgelt väljendanud, milline on minu privaattsoon. Ma tahaks mõista, mis toimub inimese peas, kes ei saa aru, et tema isiklik laps on omaette isiksus oma isikliku ruumiga.

saan aru, et te koos ei ela, miks sa siis isiklikke asju ema koreteri magamistoas hoiad ?
Kirju ei avata ka väikeste laste puhul.

Ma saan aru, et sa püüad mu teksti ladususe üle nalja teha, aga ma ei leia, et see märkus kuigi tabav oleks olnud.

see ongi klammerduvate ahistajatest vanemate juhtlause. isegi alaealised lapsed vajavad teatud privaatsust. ma ei ole targutaja, kel endal lapsi pole. mul on mitu täiskasvanud tublit last. madal ja häbiväärne oleks neil seljas elada, ahistada, kontrollida püüdes endale ja oma lastele veel selgeks teha, et nii kõik peabki olema. sina pane piirid paika, kui aru ei saa ja skandaali teevad, siis ära pigem suhtlegi. inimesel on õigus ja kohustus oma elu elada ning oma närve hoida. elu on lühike. laps jääb alati lapseks, armastav vanem ei tee oma lapsele halba.

olen avanud mõnikord laste kirju, sest elavad teises riigis ja siis annan kirja sisu edasi.

Kui käitud nagu laps, siis võib.

mulle on lapsest peale olnud psühhiliselt vastuvõetamatu sorida teiste inimeste isiklikes asjades, neilt selleks luba saamata. ma isegi juba laste algklassides olles ei soranud nende koolikottides, päeviku pidid nad ise ette näitama ja ise vastutama, et kõik vajalik järgmiseks päevaks kotis on. see, et ma avaksin kellelegi teisele suunatud kirja ilma luba küsimata on minu puhul välistatud. isegi kui kiri on abikaasale ja ilmselgelt näha, et tegu on arvega. sama laste puhul.

jah, lapsed jäävad alati lasteks. aga samas võivad neist saada täiskasvanuna ka inimesed, kellega on kõige meeldivam suhelda. näiteks on mu noorim tütar (26) hetkel mu parim sõbranna, kellega jagame oma saladusi - teatud piirini. ja ma ei tuleks selle pealegi, et minu aadressil saabunud temale suunatud posti avaksin või tal külas olles suvalise kapiukse lahti kisuksin. igaühel on õigus privaatsusele. ka lasyiel, olgu nad alaealised või täiskasvanud.

laps jääb vanematele lapseks alatiseks, aga see ei õigusta kirjade avamist või asjades sorimist.

Igaüks ei ole selline uss.

elan vanematega ühes majas, meil on üks postkast (korterid eraldi) - isa toob posti ja lihtsalt vahest ei viitsi prille ette panna ning koogib kirja lahti. ei näe probleemi.
Kui su ema käib sinu kodus asjades sorimas - siis see küll ei sobi. Aga kui see tuba asub ema korteris ja ema võtab sealt mõne vajaliku asja - siis ei teeks teemaks. Kui veel vanematega koos elasin - siis ikka keegi käis minu toast pastakat võtmas või paberit otsimas, ise samuti vanemate toas sai asjades soritud (ema ehted, albumid jne).
Kui aus olla ega me ka ei koputa või siis sümboolselt ja minu arust oleks imelik vanematele külla minnes koputada.

Tegelikult jääb laps muidugi lapseks, aga lapsest tuleb mingil hetkel "lahti lasta". Minu 27-aastane poeg asus oma pruudiga eraldi elama ja kuna neil on juba paar aastat "mesinädalad", siis leian, et on nõme täiskasvanud inimeste eraellu sekkuda. Olen kasvatanud ta piisavalt iseseisvaks ja tean, et ta tuleb oma elu korraldamisega ise toime. Loomulikult suhtleme, aga mitte iga päev.
Abi ka küsimata ei paku....

Eks sul tuleb iga kord resoluutselt teada anda, kui ta muidu aru ei saa, et käitub ebanormaalselt.

Kuigi poeg (27) võib koos elukaaslasega mistahes ajal minu juurde, s.t. lapsepõlvekoju tulla, ei lähe ma kunagi nende juurde ette helistamata. Üldse käin seal harva, enamasti kutsumise peale ja lasen neil kahekesi-elu nautida. Mul ei ole nende korteri võtit ja ma ei tahagi, ainult pikema reisi ajal toovad võtme igaks juhuks meile. Minu jaoks on välistatud üksinda nende korterisse sisenemine. See on nende elu. See ei välista sooja suhtlemist ja pikki pühapäevalõunaid. Minu juurde tulnud kirjast teatan ja kui poeg palub lahti teha, siis teen, muidu mitte.

laps on ja jääb lapseks, aga selle fakti taha ei tohi pugeda, kui häbematul kombel soritakse teise täiskasvanud inimese asjades, avatakse kirju ja tehakse ei tea mida veel.
Minu emal oli see komme, et ta kolas minu kooliasjades. Kord võttis ta sealt ära asjad, mis ma tema arvates poleks pidanud kooli internaati kaasa võtma (huulepulk). Mina aga avastasin selle alles koolis ja arvasin, et keegi mu klassikaaslastest on selle pihta pannud. Alles nädala lõpus koju tulles sain teada, kes on tegelik "varas". Hiljem kolas ta minu asjades ja ka oma poja taskutes, kotis, avas kirju ja arveid, seda täiesti loomulikuks pidades- mina olen ema ja sina oled laps.
Mina oma lapse asjades ei ole kunagi sorinud, kord oleks aga pidanud, sest üks oluline ära kadunud asi oli lihtsalt koolikoti põhjas vedelemas ja laps tegi süütu näo, et tal pole aimugi kus see olla võiks.

Nüüd tean aga ühte kodus igavlevat pensionäri, kes kõik oma täiskasvanud poja nimele tulevad kirjad ja arved avab. Põhjendus- kui elad minu kodus, on mul selleks õigus ja ma pean teadma, millega sa tegeled, kuhu raha kulutad

Minu jaoks pole iialgi vahet olnud, kas täiskasvanud laps või väike laps - lapse sahtlites, kappides, taskutes ei sori! Musta pesu viivad ise pesukorvi, kusjuures olen maast-madalast rääkinud, et enne tehku taskud tühjaks, kui riided pesukorvi viivad. Aga pärast seda, kui ma pesin peaaaegu terve suitsupaki ära, mis mees taskusse unustas, siis pärast seda kompan taskud üle, et seal midagi ei oleks. Aga et lähen oma käega lapse laua pealt või riiulist midagi võtma - vastik on ju, ebameeldiv, ei taha lihtsalt.
Ühe politseist tulnud kirja tegin küll lahti, poeg oli kaitseväes, aga kuna politsei-asjadega on tavaliselt kiire, siis ei saanud jääda ootama, millal ta 2 kuu pärast ükskord koju tuleb. Kutsuti tunnistusi andma, vot siis tõesti helistasin kirjas näidatud numbrile ja ütlesin, et poeg kaitseväes, enne kevadet ei saa.

lapsed jäävad muidugi lasteks kogu eluks, selles ei ole kahtlustki. kuid iga ema peaks õpetama oma lastele elementaarset viisakust ja teise inimese austamist. olles muidugi samal ajal lastele eeskujuks. ma ei kujutaks küll ette avada lastele saabunus kirju või siseneda koputamata lapse tuppa. ei ole seda kunagi teinud, ka siis mitte kui mu lapsed lapsed olid. igal inimesel on õigus privaatsusele, ka lapsel. tegelikult on usaldus normaalse omavahelise suhte aluseks.