Perekond
Ma armastan teist meest
Pilleriin. 28. november 2013, kl 11.57 |
Mida teha olukorras, kus ollakse sidunud end inimesega, kes armastab sind rohkem kui enda elu, jumaldab iga su liigutust ja sammu, toob taevast alla nii kuu kui päikse, et sa vaid õnnelik oleksid. Olen väga õnnelik naine kuna kõik on suurepärane- kodu korras, remont tehtud, söök laual, auto parandatud, mul on ilusaid asju ja riided ilmselt rohkem kui keskmisel naisel. Ta on tark ja vaimukas ning temaga on alati millestki rääkida, huvitub spordist, kultuurist ja on igati aktiivne inimene. Parim mees, keda iial endale soovida?
Me oleme ideaalne paar, kes sobib kokku justkui valatult, keegi ei arvaks, et meie kooselu võivad varjutada mingid tumedad pilved...
Aga mina truu naine, mina armastan hoopis teist meest, kes on kõikke muud kui seda, mis ma varasemalt kirjeldasin. Minu oma mees teab teab, et minu tunded kokkusaamisel polnud samad, mis temal minu vastu. Ta mõistis ja palus minult võimalust. Ta ei saanud seda võimalust, aga sellest hoolimata ei andnud alla. Lõpuks nõustusin kuigi kahtlesin. Mõistus ütles, et vali südame asemel turvalisus ja hea elu.
Nüüd on meie suhe nii kaugel, et tema juba eeldab, et mina armastan teda ja sunnib süütundega pea vägisi mind seda talle ütlema. Mis ma teen, ma noogutan, sest mul on kahju ja valus haiget teha inimesele, kes minust nii palju hoolib.
Teise mehega läksime lahku, õigupoolest me polegi kunagi tõeline paar olnud, aga kuidagi on olnud nii, et me oleme alati koos olnud, läbi elu, murede, sündmuste, ühiste tuttavate, saame alati kuidagi kokku. Ja koos on hea- lihtne ja siiras, midagi pole rasket ega rõhuvat, kõik on vaba tahe.
Ma tean, et olen toiminud valesti ja olnud ebaaus- seda pole mulle vaja öelda...
Aidake mind parem sellega, mis edasi saab/ teha?
Me oleme ideaalne paar, kes sobib kokku justkui valatult, keegi ei arvaks, et meie kooselu võivad varjutada mingid tumedad pilved...
Aga mina truu naine, mina armastan hoopis teist meest, kes on kõikke muud kui seda, mis ma varasemalt kirjeldasin. Minu oma mees teab teab, et minu tunded kokkusaamisel polnud samad, mis temal minu vastu. Ta mõistis ja palus minult võimalust. Ta ei saanud seda võimalust, aga sellest hoolimata ei andnud alla. Lõpuks nõustusin kuigi kahtlesin. Mõistus ütles, et vali südame asemel turvalisus ja hea elu.
Nüüd on meie suhe nii kaugel, et tema juba eeldab, et mina armastan teda ja sunnib süütundega pea vägisi mind seda talle ütlema. Mis ma teen, ma noogutan, sest mul on kahju ja valus haiget teha inimesele, kes minust nii palju hoolib.
Teise mehega läksime lahku, õigupoolest me polegi kunagi tõeline paar olnud, aga kuidagi on olnud nii, et me oleme alati koos olnud, läbi elu, murede, sündmuste, ühiste tuttavate, saame alati kuidagi kokku. Ja koos on hea- lihtne ja siiras, midagi pole rasket ega rõhuvat, kõik on vaba tahe.
Ma tean, et olen toiminud valesti ja olnud ebaaus- seda pole mulle vaja öelda...
Aidake mind parem sellega, mis edasi saab/ teha?
hm 28. november 2013, kl 12.01 |
ingrid 28. november 2013, kl 12.02 |
Boa 28. november 2013, kl 12.14 |
Kas usud, et kui oma armastatuga kokku kolid jääb õnn kestma? Kirg leegitsema? Kas tal polegi vigu? Tihti on unistused ilusamad kui reaalsus ja armastatuga kokku kolimine ei pruugi osutuda kaugeltki selleks, mida loodad. Sa võid ju seda proovida, et purustada oma illusioonid ja saada südamerahu, kuid kes sind pärast seda enam ootab. Sinu heast mehest on muidugi väga kahju... Juhul kui sul on ka lapsed, siis peaksid eelkõige nendele mõtlema.
seda et 28. november 2013, kl 13.40 |
Armastus on pime! 28. november 2013, kl 13.43 |
undi 28. november 2013, kl 13.48 |
siin on mitu asja. esiteks puudub sul füüsiline tõmme ja ilma selleta on raske. esimene pikk suhe oli samasugune, teine kardinaalselt erinev, täiesti vastupidine, ei jõudnud sellega lõpuks enam kaasas käia, tema tunded polnud nii ausad kui oleksid pidanud olema, tookord mõtlesin, olgu mis on ainus asi mis järgmises suhtes kõige tähtsamaks pean on hoolivus ja armastus minu vastu ja tuligi kõige ehedamal moel, 1a ja rohkem ei suutnud, ei suutnud nii igavat elu elada. pakuks, et sul on lihtsalt igav.
realist 29. november 2013, kl 18.09 |
elu paneb lõpuks ise kõik paika, aga normaalne oleks ise midagi ette võtta, mitte raisata 25 aastat mingi jama peale, teeseldes ja rääkides teisele vaid seda, mida too kuulda tahab
asjad ja materiaalne heaolu ei asenda iialgi kehakeemilist klappi ja head seksi, mida saab teha ka 75-aastasena - ja selleks pole vaja isegi mitte raha, kui õppida olema rahul sellega, mis sul on
asjad ja materiaalne heaolu ei asenda iialgi kehakeemilist klappi ja head seksi, mida saab teha ka 75-aastasena - ja selleks pole vaja isegi mitte raha, kui õppida olema rahul sellega, mis sul on
Irma 29. november 2013, kl 20.50 |
sass 08. detsember 2013, kl 17.40 |
Meh 08. detsember 2013, kl 18.04 |
Lisa postitus