Ja nii ongi. Esmaspäevast reedeni on tööl, reedel läheb sageli otse töölt juba maale ja harvad pole ka juhused, kus saabub esmaspäeva hommikuks otse tööle. Hakkab lihtsalt vara sõitma. Minul ei ole huvi tema vanemate juures nii sageli käia ja olen väsinud sellest. Peamine "meeldiv" aeg ongi ju tegelikult nädalavahetused. Nädala sees õhtuti näeme, aga siis on mõlemal teised kiired tegemised ja oleme lihtsalt väsinud - mingit sisukat tegevust ka teha ei saa nädala sees, näiteks terveks päevaks kuhugi minna.

Lugesin siin foorumis ühe teise sarnase teema läbi ja olen ka sõbrannadega arutanud. Järeldus, millele jõudsin, on see, et oleme selles osas erinevad. Palun ärge öelge, et "aga maal ju ongi parem" ja muud sarnast, sest see on individuaalne. Seal teises teemas ka käis põhitrall naise sõimamise ümber, et naine kaasa ei lähe. Mees ei oleks nagu mitte kuidagi vastutav piisava suhtluse ja läheduse säilitamise eest, tema võib minna kuhu tahab, olenemata, kas see koht meeldib naisele või ei ja naine on ise süüdi, kui kaasa ei lähe igale poole.

Mees käib seal sellepärast, et ema kutsub. Samas ei ole sinna minemine talle vastumeelne, ei ole niiöelda tallaalune. Ta on ise ka öelnud, et talle nädalavahetusel (ka talvel) linnas olla ei meeldi ja lisaks on see asjaolu, et iga jumala nädal on ta emal millegagi abi vaja (maja pole hiigelsuur, talupidamist ei ole, paar üksikut peenart on). Enamik töid on majas sees. Ma ei kujuta ette, kas seal need tööd iial lõppevad, koguaeg on vaja mingit väikest liistu või vidinat kuhugi panna. Igatahes on tal koguaeg "väga mõjuv põhjus" ja "sellist asja ei saa ometi tegemata jätta või edasi lükata".

Jah, tõesti, minule ei meeldi reede õhtul väsinuna pakkida asju, sõita 3,5h sinna maale, et vajuda otse voodisse. Laupäev on veel päeva moodi, aga siis pühapäeva hommikul kohe sõit tagasi ca 6h (see sõit on pikem, sest siis tulen mitmete erinevate bussiga, sest ei soovi ega saa ühe pühapäeva õhtuse trenni tõttu esmaspäeva hommikuni olla, et mehe autole hüpata).

Muidugi käin aeg-ajalt enda vanemate juures ka ja muidugi mees peab enda omade juures käima ja oleksin seal nõus vahel ka kaasas käima, aga probleem on selles, et ta veedab seal absoluutselt kõik nädalavahetused.

Mingi sellel teemal "rahulik rääkimine" ei tule kõne allagi. Tal on alati enda arvates nii vajalik see sinna minemine, et ma olen "peast põrunud", et üldse julgen selles kahelda. Samuti on tal hea manipuleerimisvõte see, et ütleb, et mida ta siis nädalavahetusel linnas teeks. Siis ma peaksin tema loogika järgi talle kohe ette vuristama täieliku kava kaheks päevaks, alates laupäeva hommikust kuni pühapäeva õhtuni, et mida me täpselt teeme ja kus oleme - loomulikult peavad kavas kõik tegevused ja nende maksumused olema talle täiesti meeltmööda. Kui ma seda teha ei suuda, siis ütleb kohe, et "no näed, mitte essugi pole siin teha, ise saad ka aru ju". Selline konseptsioon, et tegelikult ma lihtsalt tahaks, et ta minule ka natukenegi tähelepanu pööraks ja vabatahtlikult aeg-ajalt nädalavahetuseks koju jääks ja minuga koos jooksvalt mõtleks, et kuidas siis aega sisutame - see on tema jaoks arusaamatu.

Minu peamine küsimus siinkohal ei seisne selles, et kas maal on parem ja või mitte jne. Te ei veena mind ümber, et peaksin ise ka iga nädalavahetuse seal olema ega suuda minusse sisendada seda meeldivust, kui mulle seal lihtsalt ei meeldi seal. Samuti saan täiesti aru, et inetu oleks keelata tal oma vanemaid vaatamas käia. Põhiküsimus on siin hoopis selles sageduses. Meestel tundub see ema juures käimine olevat nii püha asi ja väga raske on sel teemal rääkidagi, sest kohe tekib kaitsepositsioon. Samas kui ta veedab oma vanematega rohkem aega kui minuga, tekib mul ikkagi küsimus, et miks.

Kõige "hullem" on see, et muus osas on mees normaalne. Kodus olles kohtleb mind hästi, koristab, nädala sees õhtuti üritab ikka juttu teha jne (mitte ei maandu diivanile ja hakka kurtma, et tal ju raske tööpäev selja taga). Käin ise ka tööl. Aga nii kui tuleb see maal käimine jutuks, muutub ta selliseks, nagu ma oleks ta suurim vihavaenlane ja sooviks tal igasuguse maal käimise ära keelata. Siis tulevad mängu jälle need võtted - ütle siis täpselt, mida ma siin linnas teen jne - kui ma sekundiga ei ütle siis loeng - no ma ju ütlesin et linnas on mõttetu jne.

Btw, need korrad, kui olen seal kaasas käinud, siis maal ka nüüd mingit nii grandioosset tegevust ei ole, eriti talvel. Paneb oma liistu ära poole tunniga ja siis vahivad vanematega televiisorit enamiku ajast.

Esimesel koosolemise aastal ta selline polnud. Asi hakkas peale u. teise aasta alguses ja nüüd paar aastat nii olnud. Linnas on meil koos korter ostetud ja enam-vähem mõlemad oleme niiöelda elu plaanid üksteise peale teinud, ehk mingi hetkeni olin kindel, et temaga olengi elu lõpuni, lapsed tulevad temaga jne. Võib-olla seetõttu ongi raske olukorda objektiivselt näha. Kui kõrvale jätta see esimene hea aasta ja kõik mu plaanid ja ootused, siis ma ei ole tegelikult absoluutselt rahul..

su mees pole veel täiskasvanuks saanud, tema ripub oma emme küljes, pigem tahabki ta ise olla oma vanemate kodus, sest talle on vaja seda "tissi".
Ema kogu tähelepanu meeste suhtes vist ongi oma poja st sinu mehe vastu. Nende vaheline side ongi nagu seksita armastus.
Ja miks peab käima poeg liistu paika panemas kui emal on mees olemas ????
Ka võib olla tegemist väga suure kohanemisraskusega isendiga. Ta ei oska olla mujal kui oma kutsikapõlve pesas. Ja ilmselegelt ei ole ta linnamees.
ja miks peab kogu aeg kuskil käima midagi tegemas, lihtsalt oma kodus niisama olla on ka vaja, muidu see kodu ei saagi oma koduks. Või siis on teda lapsena kasvatudki ainult midagi kogu aeg tegema. Mõnes peres ei osatagi lihtsalt niisama olla.

Üks on kindel-sina ja linnakorter (olgugi oma kodu)pole midagi väärt kuskil kolkakülas oleva maja ja vanematega võrreldes. Kui leiab sinna lähedale sobiva töö, siis kaob ka ise sinna päriselt.
Esimene aasta oli armastus ja oli huvitav sex, selle pärast pingutaski, nüüd ei oma need kaks asja enam mingit kaalu tema jaoks.
Sinul on aga valida, kas kasvategi päris lahku või leiad end ükskord sealsamas maakohas, keset metsa loomi karjatamas.

Üldiselt pole kirjas mehe vanust aga tundub, et ta eelistab tõsiselt elu elamist, mitte kaelakuti passimist ja niisama tühjalt kellegagi koos olemist. Ta armastab maatööd teha, toimetada ja süüa hästi maatoite soojas toas.Ilmselt see see naine,kes end tema naiseks nimetab pole mehe arust talle võrdne partner, mingi niisama arvutis passiv kekats,keda ta tõsieselt ei võta.Lapsed jäävad emale seniks tema lasteks kui elu elatud ja ka siis jäävad lapsed hauale käima.
Mees ei taha iga seelikusaba tühjuse pärast oma vanemaid maha jätta ja käitumisega annab positiivse hinnagu kodusoojusele kui niisama passimisele.

ma arvan, et võti peitub su viimases lauses...kõik sinu plaanid ja ootused.....
Aga mehe plaanid ja ootused?

mis plaanidest ja ootusest sa räägid. mehel ei ole ju mingeid plaane. isegi oma pere ja kodu suhtes ei ole neid. tolkneb lihtsalt niisama vanemate juures. sõidab iga nädal tohutu raha maha. mõttetu loom. mees jätabki oma vanemad maha kui pere loob, naine samuti. neil on nüüd oma pere. ja mis maatöö armastusest sa siin heietad, lugeda ei oska, mees paneb väga tarvilise liistukese paika ja siis vahitakse telekat.

Minu abikaasa sõitis ka iga nädalavahetus vanematele appi,kuigi aidata polnud midagi,lõpuks tuli välja,et sõitis armukese juurde.Imelik oli see,et neljapäeval hakkas tüli provotseerima tühjast tähjast,oli närviline,sellega tahtis ta saavutada seda,et sai üksinda minna,kui mina lastega ka kaasa sättisin,siis ta jättis minemata,vot sedasi käitus üks kahe väikese lapse isa

kui mees sind armastab siis ta ei jookse sinu juurest minema igal nädalavahetusel.

ütlesid, et esimesel koosolemise aastal ta selline polnud. niisiis on asi teie suhtes, selle kvaliteedis. mees on muidugi nö emasõltlane kuid sellega pole sul midagi ette võtta. probleemi lahendamiseks tuleks mõelda, miks ta ei soovi su läheduses olla ja sellega tegeledagi

Ta ei soovi Sinuga koos olla.

eepose valmis saanud. mage.

Mees käib mõtlemas, kuidas oma elu edasi elada ilma sinuta. Võib-olla ei taha võtta vastutust selle eest, et tema sinu maha jätab, vaid sa ise jätaksid ta lõpuks maha ja pakuksid ka plaani välja, mida ühise korteriga peale hakata. Minu meelest ongi asi lihtlabaselt selles ühises korteris, kus ta olla ei taha sinuga ja see on nagu veskikivi kaelas ja nii ta iga nädalalõpp sealt põgenebki ummisjalu.

Mees ei ole sinuga kokku kasvanud, vaid elab juba täiesti eraldi elu. Oled sa üldse kindel, et ta oma vanemate juures alati on? Vabal ajal "töö tegemise" taha poevad ikka väga paljud mehed, et pidada armukest.

Tänan kõiki senise tagasiside eest. Tegemist on mul ühtlasi esimese suhtega.

Kinnitan, et see pole libateema. Ma ei käi tavaliselt siin foorumis lugemas, kuid Googlest otsides leidsin vaid ühe sarnase teema, lugesin seda tükk aega ja siis välgatas tuli, et teeks uue (eelmine teema oli aastast 2008).

Nagu üks kommenteerija viitas, siis tõesti usun, et mehed on rohkem "tegutsejad" ja tean selliseid mehi küll, kes sageli maakodus abis käivad, sest neile lausa meeldib. Nad ei käi seal aga iga nädal ja kui nende perekonnale ei sobi, siis ei lähe üldse. Lisaks nagu mainisin, et tee ta seal mingeid sisukaid maatöid. Ma ei saa kindel olla, sest ei ole pidevalt kõrval, aga väga selgelt mäletan peast vähemalt 4 viimast korda, kus ühel korral ilmnes, et hetkel ei saanudki/olnudki vaja asja teha ja ülejäänud 3 olid väga, väga väiksed tööd. Liist oli lihtsalt üks näide, ta tegeleb seal kõikvõimalike asjadega. Näiteks on vaja uut mikrolaineahju, siis peab tema selle sinna ostma, sest vanemad ju ei oska valida, ei tea kust osta jne. Töid nagu tõesti jätkub, aga olen ise ka aru saanud, et tegemist rohkem ettekäänetega. Vanemate auto on samuti üks tegudeallikas. Isa tal millegipärast kõikide nende asjadega ei tegele ja väidetavalt on sama probleem mis emal, et lihtsalt ei oska kaasaegset tehnikat, varuosi, mööbliesemeid ja muud osta, veel vähem mõistliku hinnaga kohtadest. Poeg oskab ju paremini.

"Minu plaanide ja ootustega" oli sihilikult viitatud MINULE, sest see on põhjus, miks ise arvan, et MINA ei taha lahku minna. Plaanid ja ootused tervikuna on/olid mõlemal. Teine pool oli see, kes tegi ettepaneku korteri osta ja kes oli selles tulevikuplaneerimises aktiivsemgi.

Kõige hullem ongi see, et kui nädala sees tal midagi teha palun või kuhugi tulla palun on ta lahkelt nõus, vahel pakub ise ka midagi välja. Samuti linnas viibimise ajal ta ei väldi sihilikult kodu ega mind. Kui küsin tema tunnete ja plaanide kohta, siis ta muidugi "armastab mind ja tahab minuga olla". Asi ongi selles, et ilmselgelt viitatakse taolises olukorras alati mingile üldisele suhteprobleemile, aga praegu on see maal käimine nagu täiesti eraldi osa kõigest muust. Kõik on super kuni tuleb jutuks see maalkäimine. Siis on hullumaja.

Otse sellest rääkimisel on ta minu arvates nii ebaobjektiivne ja nii kaitses, et midagi normaalselt arutada ei saa. Vahet pole mida ta sel hetkel ütleb, ta ei mõtle seda, sest ta ainus soov on nähtavalt saada see vestlus kuidagi kaelast ära et saaks rahulikult maale minna. Ta isegi ei arutle sellisel tasemel nagu mina, et kas see üleüldiselt on probleem, vaid võtab kohe mingi konkreetse liistu ja seletab kuidas just seda on vaja panna. Täiesti lootusetu.

Arvan, et nii mõnigi saab aru, kui tüütu on ühise kodu puhul kogu see lahkukolimine, eriti kui mõne arvates mu probleem polegi probleem või on hoopis positiivne nähtus :(. Ja eriti et ta tegelikult meeldib mulle ja kuna see maalkäimine ei olnud algusest peale, siis püsib lootus/ettekujutus, et äkki see komme kunagi uuesti muutub.. :( Aga mul on nii siiber sellest, see ei ole üldse see, kuidas kujutasin oma elu ette. Kuigi tundub, et teise poole jaoks see just nii ongi, tema ideaalne elu ...

Otsustasin talle veel täna päeval saata kirja sellel teemal. Kirjaga on äkki parem, sest seal on mõtted liikumatult ja püsivalt paigal ning ta ei saa kohe vastu väitma hakata.

Rääkides ma ei saagi oma lauseid lõpetada, sest ta juba "teab mida ma ütlen" ja hakkab oma tavapäraseid ettekääneid tulistama.. :(
Helistan tööpäeva lõpus üle ja üritan saada kinnituse, et ta sai selle kätte või suunata ta postkasti, saab selle kontoris enne lahkumist läbi lugeda.. ilma et ma kõrval olen. Kodus läheks juba raskeks..
Üritan võimalikult selgelt öelda, et see ei sobi mulle ja ma ei kujuta enam eriti kaua sellist elu ette.

Pakun, et tegu täiesti tavalise suhte arenguga. Kuna sa alles esimeses suhtes siis sulle on see uus. Põhimõtteliselt sai armumise periood läbi mõlemal ja tuli reaalne argielu. Mees ei viitsi end enam paremana näidata (kuna sa oled tal niikuinii peos), kui ta on päriselt. Nüüd järgmine faas on lapsed, kus kõik ringi mängitakse ja otsast peale hakkab.Elu lõpuni koos on ainult illusioon.

Alustuseks - tunnen sulle kaasa! Tõsiselt. See on tegelikult väga raske, kui tunnded ja näed pidevalt, et sa pole oma kaaslase jaoks number üks, vaid hoopis kuskil järjekorras tagapool. Lugesin hiljuti kuskilt, et suure vea teevad need inimesed, kes tõstavad oma bioloogilised lähedased (vanemad, lapsed) olulisemale kohale kui elukaaslase, partneri. Põhjendus oli kuidagi selline, et vanemate ja laste vaheline armastus on nagunii olemas ja see on väga tugev ning kuhugi ei kao - küll aga võivad katkeda suhted partneriga, kui selle suhte eest piisavalt ei hoolitseta. Ja mida rohkem ma mõtlen, seda rohkem saan aru, et see on tõesti nii.

Sulle ma soovitan see teema lahti lasta. Kui sa juba kümneid kordi rääkinud oled ja ikka midagi ei muutu, siis mis mõtet on sajandat korda jälle otsast alustada? See ei muuda midagi. Pigem vastupidi, niiöelda diliidi see teema enda jaoks ära. Ja kui mees reede õhtul midagi selle kohta ütleb (näiteks, et "Homme lähen jälle maale" vmt), siis ütle lihtsalt "Mhm" või tee teist juttu. Esiteks, ta ju läheb nagunii, eksole. Teiseks, las ta hakkab ka pikapeale mõtlema, mida sina kogu see aeg üksinda linnas teed ja kas see on ikka normaalne olukord. Ühesõnaga, tõmbu ise tagasi ja vaata, kui kaugele ta sind endast laseb. Ühel hetkel hakkab ta ju ikka huvi tundma, mis sinuga ja sinu elus toimub. Ja kui ei hakka - siis oled ka targemaks saanud.
Aga nädalavahetustel on linnas päris lõbus muide. Helista oma sõbrannadele ja lase neil endale elu tutvustada! :)

mehele lihtsalt ei sobi linnaelu korteris, ta tunneb end linnakäras ja nelja seina vahel ahistatuna ja tal on ilma tegevuseta igav. Ta on ju ilmselgelt maapoiss.
Naine aga on seevastu linnatüdruk, kes end kuskil maal ebakindlalt tunneb.

Asja päästaks see, kui ostaksite omale kuskile linnalähedale maale oma maja. Siis oleks mehel nii palju tegevust, et vanemad ei tuleks meeldegi.

Sel teemal on I.Linna repertuaaris üks kena laul. Et seal maal on tema isamaa. jne.

Kas ise ei tahaks ka mõnikord maale minna?

Teeme panused. kohe varsti on see jutt esilehel pealkirjaga kuidas noor neiu on mures kuna peig käib vanemate juures nädalalõppydel:DDDDD

aga kes honorari saab?

nii pikka teksti 7 minutiga ei trei, ses mõttes tõstetakse kuskilt varemkirjutatud teksti siia.

ja seal ongi mu kodu. Elasime mehega seitse aastat linnas, aga igav oli. Lapsi meil polnud, oli vaid tilluke korter, mida vuntsida. No kaua sa ikka koristad? Töötasime mehega koos ja ka vabu päevi veetsime koos. ja kuigi mu mees oli linnamees, meeldis talle maal rohkem.Peaaegu igal nädalavahetusel käisime mu vanematel külas ja meile see sobis. Linnamees hakkas pikapeale maaelust rõõmu tundma.Kahjuks me ei jäänud kokku elu lõpuni, aga maaelu hakkas mu eksabikaasale niivõrdmeeldima, et üheksakümnendate alguses ostis ta endale talu ja metsamaad. Ja kõik nädalavahetused veetis seal.
Inimesed ongi erinevad. Mõnele kohe üldse ei sobi elu linnas ja mõnele ei meeldi maal.Ja asi ei ole üldse ema põllepaeltes, millest poeg ei suuda lahti lasta.Tema kodu ongi seal. Miks sa ei võiks lihtsalt leppida, kui muidu on kõik teie vahel hästi ja leida endale tegevust nädalavahetuseks?

Olen järgi mõelnud, olen valmis selle lõpetama.. tean, et tundub suur pööre võrreldes alles hommikuse arvamusega, kuid tegelikult mõtlesin sel nädalavahetusel väga pikalt ja laialt sellele, rohkem süvitsi, kui kunagi varem. Seetõttu viimasest meeleheitest tulin ka siia.
C. , tänan, su mõte on väga õige. Kui olen sada korda rääkinud, miks arvata, et sajaesimene aitab.
Ma olen enda arvates teinud kõik enda võimuses, proovinud mehega rääkida rahulikult, täpselt nii, nagu psühholoogiaõpikud ütlevad. Rääkides enda tunnetest ja kuidas see mind mõjutab, mitte rünnates tema tegevust.

Ausalt, ma ei jõua sellest rääkida enam ..

Ja neile, kes pakuvad mulle maaelu, vaadake esimest postitust uuesti. Igaüks võiks oma eluloo siia kirjutada, aga vot temale maal meeldib, kuid mis sellel mõtet on? Samahästi võiks öelda, et aga suusatamine on jube tore tegevus ja peab igaühele meeldima. MULLE EI MEELDI veeta suurem osa oma vabast ajast maal, vähemalt mitte selles konkreetses kohas, kus mina peaksin seda veetma..

Meievaheline erinevus on ilmselge ja arusaadav, probleemi sisu on hoopis see, et kust läheb piir, kui palju peaks keegi midagi (näiteks vanematega koosveedetavat aega) suhte nimel ohverdama. Kas on ikka päris nii, et suhtesse astudes peavad kõik muud asjad säilima nii, nagu sulle meeldib. Ei, minu arvates mitte.. ka mina teen ju ohverdusi. No palun väga, minu vanemad elavad linnas 20km kaugusel ja saaksin neile tööpäevade õhtutel ka külla minna, AGA EI LÄHE, sest siis kaoks viimnegi võimalus mehega koos olla. Kindlasti olen palju kohtumisi ja muid asju ära öelnud, et temaga olla. Ma ei ütle, et ta peaks oma suhted täielikult ohverdama, kuid jutt on IGAST JUMALA NÄDALAST... Inimesi on ju erinevaid, miks peetakse just seda maal olevat inimest alati kuidagi pühamaks, et teine peaks tema järgi joonduma. Ja eks asi, mis mind tegelikult häirib, on hoopis see, et ta ei pea vajalikuks minuga koos aega veeta, selle maa asemel võiks olla ka mingi muu koht, golfitreeningud või misiganes.. kui ta oleks seal samamoodi iga nädal sama palju, siis oleksin sama rahulolematu ilmselt. Nii et unustage see maa üldse ära, kui see aitab.

Aga jah, vahet pole, olen endast väga väljas ning kirjutasin päris kurja kirja ja reaalselt usun, et olen valmis seda suhet lõpetama. Vähemalt senikaua, kui teda siin kodus mu ees veel ei ole.. aitäh kõikidele, kes viitsisid mu häda siin lugeda.

Oled väga õigesti asjast aru saanud. Asi pole mitte maaelu meeldimises / mittemeeldimises, vaid teie omavahelistes suhetes. Ilmselgelt on suhetes midagi nihu, kui mees niimoodi igal nädalavahetusel põgeneb - sest just põgenemine see ju on.
Minu soovitus on tõesti ise tagasi tõmbuda, loobuda illusioonist, et sa saad siin midagi kontrollida või "heaks teha" - või isegi täpselt aru saada, mis toimub. Lase asjadel minna ja vaata, mis edasi saab.

ei ole normaalne inimene, kes keeldub mingit probleemi arutamast muutudes mõnitavaks ja kurjaks, haukuda ja mõtteid lugeda. sellisega ei tule nagunii head nahka. mõnes asjas võib jh nagu ok olla, aga sellest on vähe, sest üldine suhtumine on s.tt. praegu on elu hea, aga kui tekivad tõsised mured ja eluraskused, mis sa siis veel teed. sina kas elad temaga või ei, oma valik, aga see passimine ja ootamine ei tee küll midagi head. ära ripu küljes, aja rahus omaenda asju, sisusta meeldivalt oma aega, vinguda ega iriseda ei ole mõtet. siis on, et ehk hakkab rohkem huvi tundma ja lugu pidama või laguneb lõplikult see mõttetu suhe.

ära püüa iga hinna eest koos olla ja ühiselt aega veeta iga jumala päev nädala sees. nagunii on täiskasvanud inimesel aeg-ajalt tarvis omaette olla. nii meestel kui ka naistel. naised sageli eitavad seda. mõtlevad, et kui armastus siis peab aina teineteisel tagumiku küljes rippuma muidu teine ei armasta. võiksid nädala sees ka midagi omaette teha, hobi või midagi. sellised kehvapoolsed mehed tajuvad väga hästi kui palju naine nendest rumalasti sõltub ja käituvad vastavalt sellele. ära ole loll.

Nii. Sai kirja kätte ja saime räägitud. Hetkel läks poodi. Vestlus oli rahulik, aga mitte oluliselt sisukam, kui muidu. Tema leiab, et me nädala sees niigi näeme üksteist ja nädalavahetustel on maal sellepärast, et see on ainus aeg, kui sinna on üldse mõtet minna või saab minna. Teisipäeva õhtul ei lähe ju korraks maale. Lisaks see sama jutt, et vanematel on abi vaja. Põhimõtteliselt jah, saan aru, tema jutt käib ainult praktiliste punktide üle ja see ajaveetmise punkt ei ole oluline. Või vähemalt talle piisab praegusest kogusest väga hästi. Küsisin otse, et kui kaua kavatseb niimoodi jätkata ja mis on pikem plaan, siis ütles, et tahab kindlasti minuga olla, aga lähinädalatel peab kohe kindlasti jälle minema, SEST x, y ja z :(
Ütlesin, et ei ole kindel, kas soovin niimoodi veel aastaid elada.. siis ta oli vait.. vahtisime seal, kuni tal hetk hiljem telefon helises, läks teise tuppa rääkima ja tagasi tulles ütles, et läheb poodi (süüa ostma minna oli tõesti plaanis). :(
Midagi väga hullu ei ütle ja midagi konkreetset ka ei ütle, teadjamad ilmselt arvavad, et mängis end olukorrast vabaks.. kuigi telefon helises tal tõesti juhuslikult, see oli veel ta ülemus. Pärast kõne teeskles juba nagu vestlus oleks läbi ja läks poodi. Olen täiesti kindel, et kui ma seda ise täna uuesti üles ei võta, siis tema ka ei võta.
Oeh, ma olin nii härga täis enne, et nüüd ometigi midagi peab toimuma, kuid ei midagi pmst.. oehhh

Lugedes põhjuseid, et miks vestluskaaslane vait on, on üheks põhjuseks toodud, et ta ei oska olukorda lahendada ja saab aru, et ükski tema öeldav asi ei tee asja paremaks.. hakkab üha enam tunduma, et oleme liiga erinevad, kuid kumbki ei taha ega raatsi lahku minna ning seega lihtsalt välditakse. Kuigi mina ei väldi.

ah, las mõtleb nüüd. tale on antud võimalus järgi mõelda ja areneda. midagi ei muutu kui inimesele võimalust ei anta. sina jää enda juurde ja vaata mis saab. ela kah oma elu ja ära ole nädala sees nii palju koos nagu kana. mine kasvõi flamenkotantsu trenni.

lugedes su postitusi, ei saa teil sellest asjast normaalset kooselu, see on minu arvamus su kirjade põhjal, aga edu teile...

Olen ligi 20 aastat nii elanud ja olen juba harjunud. Kas Sina harjud?

ma elasin niimoodi 18 aastat. kogu selle aja olingi naine nr.2, kuna ema oli naine nr.1 ja ema oli püha ja kõik, mida emale vaja oli, oli kiirelt, kärmelt vaja teha, parandada, korrastada, ema oli vaja autoga viia, tuua, samal ajal kui mina käisin jala, sest meil oli 1 auto. samuti igasugune rääkimine oli mõttetu, mees aru ei saanud, et midagi nagu valesti oleks. olid ajad, kus ma ei viitsinud kakelda ja lasin lihtsalt minna, siis korraldasin aegajalt suuri sõdu, kus tõrkusin olemast naine nr. 2 ja nõudsin rohkem tähelepanu kuna olin ju ka palju üksi. mind see mehe vanemate kodu vuntsimine ei huvitanud. nüüd miski 5 aastat tagasi sain naiseks nr.1, lihtsalt mees hakkas omale ise maja ehitama ning vanemate jaoks polnud enam aega. niimoodi iseenesest lahenes olukord ja sellest ajast saadik olen ma olnud õnnelik ja rahul. praegu mõtlen, kui valesti teevad sellised vanemad, selmet öelda oma pojale, mine koju oma naise juurde, nemad rebivad poja naise küljest. miks? kas lollusest või armukadedusest?