Selgus, et naisel on salasuhe. Juba mõned kuud sain aru, et suhtes ei ole kõik endine, naine oli emotsionaalselt kusagil eemal, sex muutus harvemaks ja kui see ka toimus, siis emotsioonitult. Pidevalt ärritus mõttetutes olukordades toimusid etteheited, samas hoidus kürvale ja kodus oli pidevalt telefoniga teises toas, ise väites, et, kas siis tööasjad või, siis:"kas mul ei tohigi olla oma elu", ääremärkusena, et olen alati usaldanud oma naist 100% ja ei ole kunagi nuhkinud tema tegemiste järele. Iseenesest tundub kõik ilus, meil on tore kodu, materiaaalselt oleme kindlustatud, peres 3-e aastane laps. Oleme koos elanud juba 10 aastat, võtsime kaua aega hoogu, et meie perre sünniks laps, põhimõttel, et suhe oleks piisavalt tugev ja harjunud teineteisega. Võtsin siis ühel õhtul ennast kokku ja palusin selgitust, et olukorrale selgust saada. Pika jutuajamise käigus selgus, et naisel on suhe teise mehega. Väidab, et sexi ei ole toimunud, suhe on olnud platooniline. Alguse sai see trennist, kus pilgud kohtusid, ehk toimus ka põgus jutuajamine aga naise väitel olnud teda see mees täiega lummanud ja emotsionaalet enam peast välja ei saanud. Mees jättis kontakti, mõned päevad mõtles ja nii see suhe algas(täpsustuseks et 3 kuud tagasi). Kuidas nüüd edasi selle teadmisega olla, kas jätta kõik sinnapaika, sest kui ikka naine on armunud kellessegi teisesse, olgu siis kasvõi platooniliselt (tema väitel), siis seda muuta enam ei ole võimalik või on kellegi kogemus ja annab seda suhet veel päästa. Ise olen koduhoidja, armastan oma naist ja meeletult olen kiindunud meie 3 aastasesse tütresse. Palun sisukaid nõuandeid just naistel, sest ise tahan väga perekonna koos eksisteerimist päästa! Lahmimisi stiilis, et minge lahku, on kõige lihtsam välja pakkuda. Ootan pigem nõuandeid, kuidas peret päästa või ei ole seda võimalik enam muuta ja tuleb eluga edasi minna? Ehk see saab olema minu mõttemaailmas edaspidi nii kinni ja, pigem on see aja küsimus kui niikuinii lahku läheme?

Ei usu, et ainult platooniline, naine valetab. Mina võtaks asja nii rahulikult kui võimalik ja vaataks, millega see lõpeb.
Kui asi ei muutu siis räägi veel naisega ja ütle, et ta peab valima. Ära näita välja, et tahad meeleheitlikult peret koos hoida, muidu ta valetab sulle, et mitte haiget teha. Näita, et sul on ka ükskõik.

Võimalus oleks sul mõelda enesekeskselt ja olla ise keegi. Naised austavad seda ja see tõmbab neid ligi.

nahhhi saada, tyypiline jeesti lambaelu

kas mees või naine, aga kui mu partner on kellessegi armunud, siis on minu jaoks juba see rong lahkunud. Kahjuks. Tagasi võtta asja ei saa. Suhtleksin inimesega, aga nüüd juba hoopis teisel tasandil ehk lapsega seonduvates asjades ainult või niisama normaalselt. Mis teha.
Aga ma ei tea, missugune sina oled ja kas/kuidas suudad üle olla sellest, et ta oli vahepeal kellegi teisega.

väga kahju on selliste suhete pärast, kus üks, eriti mees (see on harukordne!), pingutab ja ütleb, et armastab, aga naine otsib ikka teisi, kes silmad särama paneks.. Samas ei tea, mis tegelikult toimub koduseinte vahel ja mis ajendas naist nii käituma. Suhe on alati kahepoolne.
Siis võtagi selliselt, et pidi minema nii, naine sinust ei hooli väga. Üks armastab suhtes alati rohkem kui teine.

Olen enam-vähem taolises situatsioonis olnud. Nägin naist tema töökaaslasega suudlemas. See olevat olnud ainult tänutäheks kojusaatmise eest, midagi muud pole olnud ega tule ka. Nii ta mulle vandus. Aga hiljem jäid tööl (kahe klassi vahelises ruumis, nad mõlemad pedagoogid)keppimisega ühele kolmandale õpetajale vahele. Ära usu iial naise juttu.

sul oleks oluline teada saada kas ka naine soovib suhet päästa, suhte parandamise ja kestmise nimel pingutama, see oleks võtmeküsimus. kui jah, siis on see ka võimalik, võiksite kasutada näiteks perenõustaja vms abi. kui ei, siis laguneb suhe aja jooksul nii või naa.
armunud olemist ei pea muutma hakkama, see möödub iseenesest

Kuule, sell, kui sina oma naist ei kepi, siis kepib teda keegi teine.

Mina kül ennast naiseks ei pea aga arvamust avaldan ikkagi - oleksin mina teema algataja asemel siis istuksin naisega maha ja räägiksin rahulikult kõik selgeks - mis üldse hetkel toimub, kuidas näeb naine oma elu edaspidi, mis saab edasi, kas leiduks variant, et suhe hakkaks endiselt toimima. Mingi närvitsemine ega kaklemine kindlasti asja ei lahenda mitte kuidagi. Olgu see kui valus tahes aga asjad peavad mõlemale poolele selged olema ja äärmiselt viisakas oleks kui see suhte lõpp oleks viisakas ja rahumeelne kuna teil on ühine laps siis lapse huvides oleks see tore.

sa tead vastust ise ehk...sinu kirja viimane lause.

Olen olnud ise nii selles situatsioonis kui ka vastupidi. Miks tekivad kõrvalsuhtes – ilmselt jääb midagi sellel inimesel millestki puudus, mida otsitakse kõrvalt ehk väljastpoolt. Mis võlus sinu naist , kui kohtusite? Kas tänase päevani on asi muutunud, võtad iseenesest mõistetavalt kõike ja tekkinud on rutiin.
Loomulikult ei saa pidevalt elada spontaanselt ja naist ümmardada ja kummardada. Aga peab olema austus, usaldus ja ka armastus. Armastus ei kao kuhugi, aga mängu tuleb ego. Nii naise kui ka mehe.
Kui armumine saab läbi, siis hakkad nägema inimest hoopis teises valguses. Mitte kedagi ei saa omada. Ei saa sundida teist sind armastama. Tuleb õppida lahti laskma.
Ise astusin suhtesse, kui meil olid samuti 2 last ja umbes samad vanad. Teine mees tundus enda mehe vastand. Tegi nalja, oli jutukas jne. Oma mees oli aga kindel valik ja teada tuntud ehk nn. turvaline.
Aga meil olid ka muud mured, mis varjutasid igapäevaelu. Seega otsisin ehk väljapääsu. Olime olnud koos 10 aastat ja suhe algas väga noorelt. Seega minu soov oli teada, et missugune oleks suhe teiste meestega. Just kogemuse mõttes. Alati on õhust tunda kui partneril on kõrvalsuhe. Seda tunnetas ka minu mees ja hakkas pingutama. Minu nimel. Kuid pingutama peaks iseenda nimel. Teise jaoks pingutamine ei anna tulemust, vähemalt mitte pikaajalist. Tookord saime oma asjad rahulikult räägitud ja otsustasime koos jätkata. Kuna teise suhtega asi armastuseni ei jõudnud, siis oli seda ka lihtne lõpetada. Armumine ja armastus on kaks eri asja.
1,5 aasta pärast aga sain teada, et mu mehel on suhe. Alguses olin rahulik, sest teadsin omast kogemusest, mis võib olla ja kuidas olla. Kuid see teadmine on koormav. Partner kaugeneb ja kuna elab topelelu, siis ei tea ise ka kindlalt, mida tahab. See partner keda nn. petetakse on raskes seisus, sest turvatunne on kadunud. Ma suutsin leppida armumisega, ka teise naisega seksimisega, kuid ei suutnud leppida, kui minu mees ei suutnud otsustada. Valik on see, mis tuleb teha. Valikut tegemast takistab armumine, kui aju ei tööta päris mõistlikult.
Antud suhe neil sai lõpu, ka meie olime juba praktiliselt lahku läinud, kuid mõned kuud hiljem otsustasime jätkata. Mõlema pingutamine kestis umbes pool aastat. Nüüd iga päev aina rohkem tunnen, et kui usaldust pole, austust pole ja teine pool ei pinguta suhte nimel, siis ega sellest asja ei saa. Möödas on 2 aastat.
Aga kõik inimesed on erinevad ja kõigepealt tulebki lahti rääkida. Kui vaja siis veel rääkida. Kõige olulisem , et iseennast alla ei suru. Kedagi ei saa omada, aga sina saad ise otsustada, kas sa oled nõus sellega leppima. Ainult sina saad otsustada, kas sa tahad jätkata. Ning teine pool peab samuti pingutama. Lapse nimel ei tasu olla õnnetus suhtes, sest lapsed saavad ka õhust aru, et pinged on kahe vanema vahel.

Su naine on egoist. Mis teha. Otsi talle rohkem kodust tööd, kodused pidulikud õhtusöögid!!!, käige KOOS trennis- ilmselt on tal ka igav. Esimene kord andestatakse. Elus tuleb ikka ette takistusi ja jamasid.

Otsi endale ka armuke- tekib tasakaal ja asjad lahenevad iseenesest.

Armumine ei ole enda teha. See tuleb nagu uni v s.häda. Mõnel on vaja kogu aeg armunud olla, sest ta ei suuda/taha minna järgmisele tasandile- armastusele. Selline jääbki petma ja otsima. Sellisel tuleb minna lasta, kui sina tahad oma eluga edasi minna. Suurimaks kannatajaks jääb laps, aga ega egoist hakkagi lapsele v teistele mõtlema.

nooruse kuuldud jutuajamine vanema abielupaari vahel - naine teatas, et on armunud teise mehesse ja mees vastas, et pole hullu, see läheb üle....

mida tahab armuke? kui ta tahab ainult sinu naisega flirtida ja seksida, aga peret luua ei taha, siis on varsti su naine sinu juures tagasi ja valmis sind ümardama. tänu süümepiinadele pingutab teie suhte nimel 10 korda rohkemgi, kui sina.
kahju kohe sinu naisest.

Aga miks sa pole temaga abiellunud?
Aga miks sa ise trenni ei tee koos temaga?
Miks mulle küll tundub, et nii mõndagi oled ka ise oma kooselus laokile jätnud...

olen sama meelt, et ei minda niisama kerge tundega kellegagi voodisse, kui omal kodus asjad korras.

inimese vajadused on nii füüsilised, vaimsed, hingelised.
kui seks klapib, aga muu on null, siis läheb teine ehk kellegagi niisama seda tühja kohta täitma, et rääkida, et vaimu toita.
kui seks olematu, siis seksitakse kõrvalt. loodus pole kedagi loonud nunnaks või mungaks, kui keegi just omast vabast tahtest selleks ei taha saada.

kui ainult vaimsed asjad on korras, aga seks olematu ja hing nutab üksinduses, siis ollakse õnnetu, segaduses ja kui siis juhtub su teele keegi, kes sind märkab, võid lootusetult "võrku" sattuda ja enam naljalt midagi korda enam ei saagi.
peab ülima mõistmisvõimega ja avar hing olema, et suuta seda mõista, tahta mõista ja aktsepteerida.
selliseid inimesi on kahjuks vähe.

kunagi, kui üsna nooruke veel olin, ütles üks vana daam, kes terve elu õnnelikus suhtes elanud, et HELLUS, see on peamine, et ilma helluseta ei ole midagi.

kas me üldse mõistame selle sõna sügavamat tähendust?

mina noorena ei mõistnud ja kaua aega ei mõistnud, kuigi arvasin, et ähh, tean ikka küll....nüüd alles mõistan, aga kes teab, kui sügavalt ma seda praegugi päriselt mõistan, sest oma abielu ma hoida ei osanud, kuigi väga tahtsin.

wikman Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Selgus, et naisel on salasuhe. Juba mõned kuud sai
> n aru, et suhtes ei ole kõik endine, naine oli emo
> tsionaalselt kusagil eemal, sex muutus harvemaks j
> a kui see ka toimus, siis emotsioonitult. Pidevalt
> ärritus mõttetutes olukordades toimusid etteheite
> d, samas hoidus kürvale ja kodus oli pidevalt tele
> foniga teises toas, ise väites, et, kas siis tööas
> jad või, siis:"kas mul ei tohigi olla oma elu", ää
> remärkusena, et olen alati usaldanud oma naist 100
> % ja ei ole kunagi nuhkinud tema tegemiste järele.
> Iseenesest tundub kõik ilus, meil on tore kodu, m
> ateriaaalselt oleme kindlustatud, peres 3-e aastan
> e laps. Oleme koos elanud juba 10 aastat, võtsime
> kaua aega hoogu, et meie perre sünniks laps, põhim
> õttel, et suhe oleks piisavalt tugev ja harjunud t
> eineteisega. Võtsin siis ühel õhtul ennast kokku
> ja palusin selgitust, et olukorrale selgust saada.
> Pika jutuajamise käigus selgus, et naisel on suhe
> teise mehega. Väidab, et sexi ei ole toimunud, su
> he on olnud platooniline. Alguse sai see trennist,
> kus pilgud kohtusid, ehk toimus ka põgus jutuajam
> ine aga naise väitel olnud teda see mees täiega lu
> mmanud ja emotsionaalet enam peast välja ei saanud
> . Mees jättis kontakti, mõned päevad mõtles ja nii
> see suhe algas(täpsustuseks et 3 kuud tagasi). Ku
> idas nüüd edasi selle teadmisega olla, kas jätta k
> õik sinnapaika, sest kui ikka naine on armunud kel
> lessegi teisesse, olgu siis kasvõi platooniliselt
> (tema väitel), siis seda muuta enam ei ole võimali
> k või on kellegi kogemus ja annab seda suhet veel
> päästa. Ise olen koduhoidja, armastan oma naist ja
> meeletult olen kiindunud meie 3 aastasesse tütres
> se. Palun sisukaid nõuandeid just naistel, sest is
> e tahan väga perekonna koos eksisteerimist päästa!
> Lahmimisi stiilis, et minge lahku, on kõige lihts
> am välja pakkuda. Ootan pigem nõuandeid, kuidas pe
> ret päästa või ei ole seda võimalik enam muuta ja
> tuleb eluga edasi minna? Ehk see saab olema minu m
> õttemaailmas edaspidi nii kinni ja, pigem on see a
> ja küsimus kui niikuinii lahku läheme?

Lisan siis täpsustuseks, et mees käib ka trennis kuid huvid on erinevad ja ka trennid erinevad. Tülisid, sügavaid, ei ole olnud, nääkleme vahel, nagu ikka peredes :). Point on lihtsalt selles, naise väitel, et sattus teele mees, kes lõi pildituks...kas see on võimalik? Minu kirja sisu on suunatud just naistele, et aru saada nende psüühikast, miks nii asjad võivad minna ja kui naine on kord juba armunud mõnda teise, kas siis ikka on enam tagsisidet või rohkem iseenda petmine? Kas sügav kiindumine saab tekkida ilma seksita või on see ikkagi toimunud? Lihtne on siin väita, et saada kuu peale, ela oma elu edasi...see on kindlasti kõige lihtsam aga kas ka arukam, enne kui pole üritanud lahendust veel leida?

kui platooniliselt ollakse armunud, siis on naine ju kogu aeg sinu jaoks alles, ta pole kuhugi kadunud. olin ise samamoodi ja ma olin kodus lausa parem naine oma mehe jaoks. aint mees jauras, et ei usu mind ja pirtsutas..
pirtsutas ja solvas mind seni, kuni kord meeleheites kodust välja tormasin, ja kas sa näe, keegi märkas mind, märkas nii, et olen siiani tänulik, et see juhtus.

me ei saa kõike kontrollida ja muuta, kuigi tahaksime. kuskilt juhitakse meid, aga me ei usu seda, ei taha uskuda...ja polegi oluline, lihtsalt ela, ära jää kinni mingisse tundeklippi, mõistmata ennast ega teisi.

"Kas sügav kiindumine saab tekkida ilma seksita või on see ikkagi toimunud?" - ah, saab.
kõige kindlamalt saaksid oma niase tagasi, kui ilmneks, et sellel "pildituks lööjal" on veel sellelaadseid afääre.
jõhker egolaks on see muidugi sulle ja su naisele.

See, et teine mees su pildituks lööb, on võimalik. Kogesin alles hiljuti, jube raske oli. Käisin tööreisil välisriigis ja lennujaamas meie pilgud kohtusid, lisaks sattusime lennukis kõrvuti istuma. Kogu minu konverentsi 2 päeva suhtlesime tihedalt, sms-i teel jne, saime kokku juba esimesel õhtul. Lükkasin oma kojutuleku tema pärast ühe päeva jagu edasi, sest ma põlesin sees nii, nagu ei eluski varem. Meil ei juhtunud midagi selle 3 päeva jooksul, seksi pean silmas.
Lennujaamas hüvasti jättes olin väga kurb, sest ma oleks niiväga tahtnud temaga jääda aga ... kodus ootas mind laps, koer, mees, maja, töö ja miljon muud kohustust.
Pea kuu aega praadisin kodus, suhtlesime Härra Xiga iga päev, sisemine rõõm ja tavarutiini kurbus käisid käsikäes.
Õnneks aga päästis mind sellest 2 olulist asja: kohustused ja mõistus. Sain aru, et ma ei ole nõus vahetama oma perekonda+karjääri+kodu (kõike, mille nimel olin kõvasti vaeva näinud) mehe vastu, keda ma tundsin 3 päeva+ mõned õrnusest nõretavad vestlused. Lisaks hakkas Härra X mind suruma, et ma ikka temaga kohtuks, tuleks tema juurde jne.
Jätsin ta nö. maha. Võttis aega väga mitu kuud enne, kui lõpuks tast täitsa üle sain.
Mis ma sellest õppisin? Ja mida sulle, teemaalgata, selle kohta õpetada? Kõik, mis särab, on kuld niikaua, kuniks see ei tekita probleeme. Tango on kahele ja vigu suhtes teevad mõlemad. Seega sissejuhatuseks vaata kriitilise pilguga üle oma käitumises see osa, mida sa tegemata jätad, et ta ennast ilusa ja seksikana tunneks. Teiseks istuge maha ja rääkige asjad selgeks, mis saab edasi ja mida peate selleks tegema, et enam selliseid asju ette ei tuleks.

tuleb välja, et sa ei usalda oma naist. juurdled ja kahtlustad ikkagi "või on see ikkagi toimunud?". kas arvad, et naisele jääb see märkamata? on toimunud või ei ole toimunud, mis vahet! sul tuleb edasi minna sellest olukorrast mis on, mitte panna tõkkeks mingeid tingimusi

Minul on olnud justkui sarnane seis.
Olles ka üle 10-e aasta suhtes (10 ongi väidetavalt 1 suhete verstapostidest?), tekkis uus austaja. Ka mu oma mehest väga erinev.
Austajast sai ajapikku südamesõber, kuigi tõepoolest oli meie suhe seksi mõttes platooniline. Mul oli selle mehe seltsis tõepoolest väga hea, huvitav, mulle meeldis tema huumor ja lai silmaring, tundsin end rohkem naisena, kui nii võib öelda.
Kuid kogu see aeg oli mul siiski rohkem kui selge see, et oma mees on mul nr.1. See oli justkui kood, kindel kokkulepe. Ma ei asetanud kunagi seda teist meest oma südames oma mehest ettepoole. Isegi siis mitte, kui tundsin uue austaja suhtes armumistunnet. Kusjuures ma sellegipoolest ei varjanud midagi oma mehe eest, ei valetanud kohtumistest, tegemistest jne.
Tuleb tunnistada, et see kõik ei olnud tagantjärgi vaadates siiskivsugugi lihtne katsumus. Oli nii pisaraid, meeleheidet kui ka kahtlusi. Kuid ilmselt oli see kõik ikkagi kuidagi vajalik. Meile mõlemale.
Jah, on õigus, tuleb omavahel tõepoolest väga siiralt rääkida. Teatud mõttes teha omavaheline otsus, mis on oluline, sõlmida kokkulepe, et mis reegleid siiski teineteise suhtes järgitakse. Kui nii kaua on koos oldud, siis kohelda ka kriisiolukorras teineteist kui sõpra, mitte laskuda valetamise, labasusteni või lüüa nuga selga. Vastastikune austus on rohkem kui vajalik ka just sellisel ajal.
Ehk tuleb lausa austada seda juhustki, mis suhte proovile on pannud. Mis paneb proovile ka mõlema partneri eetika ja tegeliku sisu. Kõlab ehk banaalselt, kuid millekski on seda siis ilmselt vaja olnud. Ehk toimus 10-e aastaga mingi turvaline mugandumine? Ehk ei vitsitud enam piisavalt hinnata ei teineteist ega saavutatud heaolu... Ehk jäi kellegi hing ka koduses külluses siiski veidi üksindusse...
Igatemoodi võib olla. Elu pole paigalseis. Arvan, et hinged loovad oma arenguks tihtilugu tingimusi kasvõi väevõimuga.
P.s. Meie tulime mehega sellest segasest katsumusest läbi palju tugevamatena. Ja uuesti teineteisesse armunutena. Sest me lihtsalt uskusime sõnaühendusse "MEIE". :)

Ole rahulik(seda sa oled), ole tark (seda sa ka oled).
Lugu noorusest. Naine(umb 30) teatas mehele, et vot juhtus nii, et armus teise. Mees mõtles/vastas, OK, eks ma siis ootan, millal see sul üle läheb ja jutul/tegudel lõpp. Salasuhtest sai avaliksuhe ja sinna see jäigi. Ei tulnud sellest mingeid arenguid. Vaikselt sumbus hoopis armumiset sõpruseks ja sellena jäi kestma aastateks.
Ole mõistev, me kõik armume elus kordi ja siis? Mis sellest armumisest saab, sõtub suuresti sellest kes meie kõrval.

see nn aastaid kestev sõprus tähendab (kahjuks) tavakeppi, siinjaseal, kui tuju tuleb.
kui nn armumine, ehk siis kihelus nabast allpool, mis ei kasva üle igaveseks armastuseks, saab üle, läheb selleks ca 6-9 kuud, siis saab pildi selgeks ja ei mingeid kohtumisi enam. naaseb oma kaasa juurde või mingu vabaseilamisse.
see mingi endise armukesega sõbrustamine kaasa kõrvalt - mu meelest on see eriline sadomasohhism. täielik jõledus. ma ei kujuta ette, milline kaasa sellist jama taluks..

valetan, sellist jõledust talub kaasa, kel suurt suva sest kaasast, või kel endal suvalised suhted kõrval susisevad.
monogaamne ja truu kaasa haaraks lõpuks noa või keedaks seenesousti oma kallale, sest selline irvitamine tema aadressil lihtsalt pole inimlik, pole kohane, tead.

mis suhe see on, kui üks valvab teise taga, mis krdi suhe selline on.
kui on kokkulepe, et elame puhtalt, oma peret ei määri, siis nii see jäägu. aint, et kas sel juhul isegi vastaspoolega rääkimine on surmapatt?
mis vaba kokkulepe siin siis enam on.
sel juhul tulekki kohe suhte algul kehtestada reeglid või koostada leping, mida võib ja mida mitte. ja kui siis teine osapool seda rikub, siis ongi ta lepingurikkuja ja saagu täie rauaga.
kui aga lepingut pole ja niisama juttu räägitakse, pisut paremat tuju ja vaheldust leitakse, et kodus rõõmsam olla, siis no mida värki, kui sest tüli tõuseb.
mingi jututunni peale mees äkki leiab, et jumal hoia, mu naine on lits, siis mingu see mees pekki.
kodu ja suhe pole vangla ja tõesti, ei pea kõikjal ja pidevalt koos olema, pisuke eemaloleks on värskendav vaheldus.

aga ainult siis, kui leppeid ei rikuta.

Elus ei ole kõik must-valge, kas arvad, et kokkulepped peavad, on need elus pidanud? Kooselus ei saa olla keegi kellegi omand, ja kohustus mingisuguse lepingu alusel elada on jubedus kuubis! Äkki on problem lihtsalt selles, et kõik petavadki kõiki, küsimus on ainult selles, kes jääb vahele ja kes mitte! Äkki õnneliku kooselamise alus ongi see, et tundes rutiini ja oma kaasast selle leevenduseks ei piisa (elatud ju aastid koos), siis pea armukest aga ära vahele jää? Kui vaadata mis meie ümber toimub, siis traditsioonilisest perekonnast ei olegi midagi enam alles jäänud, tutvusringkonnas on kõigil , kas olnud probleemid võin on hetkel. Kes juba lahku läinud, kes vaevlevad kriisis...äkki on see f..ing demokraatia ja liberaalsus see, mis kõik pea peale keeranud. Mehed elavad koos, naised elavad koos, pereemad on stressis ja kui tekib võimalus ja vahele ei jää, nii kasutavad juhust, sama kehtib ka meeste kohta. Oleme kaasaga käinud klubis tantsimas ja jubedus kuubis, mis seal toimub, abielumehi on saal täis, kõigil tiirane pilk ees :), palju on naisi, kelle perekond lõhki ja otsivad uuriva pilguga uut :) ja väike osas siis selliseid kes on lihtsalt tulnud oma kaasaga tantsima. Ehk see ongi lihtsalt kaasaegne ühiskond ja mina olen oma mõttemaailmas kinni jäänud esivanematelt saadud dogmadesse...mammut jääajast :)

ei ma mõelnud neid lepinguid ja asju nagu paistis.
lihtsalt kujutasin ette, et kui oleks nii, et mis siis oleks ja kuidas oleks...

aga fakt on , et inimeste aju on solgitoobris nii ära kolistatud ja jõhralt pestud, et aint see kepisektor veel funkab. muu puhta segi loputatud.

ja ega lahendust paistagi, tee viib otse kuristikku, kui just üleilmset katastroofi ei toimu, mis pildi jälle selgeks lööb.
kahju vaid, et enamus meist kaob siis igavikku ja kuidas see järelejääv käputäis pärast edasi tunneb, me ei saagi teada.