olen kogu oma elu pidanud ise hakkama saama, nii lapsena koolis kui täiskasvanuna oma elus. Ja kuigi ma olin pikalt abielus, polnud abikaasa kuigi osavõtlik ega toetav meesterahvas ehk siis naisena ma ei saanud temale loota. Kõik probleemide lahendamised lükkas ta minu kaela nagu ka kõik asjaajamised jms.

Siit ka küsimus- kas läheksite välismaale reisima mehega, kelle peale te raskes olukorras loota ei saa. ühtegi võõrkeelt peale vene keele ta ei oska, inimestega suhtlemisel läheb kiiresti konflikti, vingub nii toidu kui ööbimistingimuste üle, kui ei saa olla staar, mossitab ja hakkab halvasti ütlema. Loodusesse matkama teda ei saa ka Eestis- pole nõus käima jalgsi üle 2km, siis vingub et jalad on väsinud ja miks üldse peab sedasi kolama. Pikal bussisõidul väsib selga ära, jalad surevad ära, pea hakkab valutama...
Mina aga tahan rännata, elamuste ja reisimise nimel olen valmis magama telgis, ronima mägedes ja sõitma paadiga, sööma lõkkel tehtud toitu või kaasa võetud võileibu, tassima oma seljakotti või reisikohvrit...

Nüüd ongi väike tüli majas- mul plaanis 4-5 päevane matk põhjamaa looduses. Tahan minna üksi, sest tean et mees seal vastu ei peaks, ta ei kõnni ära päevas 30 km. Tema pole nõus, et ma juba mitmendat aastat ühe ja sama seltskonnaga kaon nädalaks kuhugi ära, mina ei taha aga tervet suve lihtsalt kodus maha konutada

oleks mõtekas loobuda sest unelmate partnerist ja tulevaste laste isast enne, kui on lootusetult hilja.

üks täpsustus- nii mina kui see mees oleme juba ammu 40+, lapski pesast välja lennanud ja temast on saanud tõeline maailma rändur.

milleks sulle see mees üldse? miks sa kasutad inimest ära ise teda täielikult lülides?

Minule jääb alati mõistatuseks, miks on koos inimesed kes tegelikult kokku ei sobi? mugavusest? kartusest üksi jääda? turvatsooni lõhkumise kartuses? majanduslikult mitte toimetulemises või mis? Kulunud fraas aga tõesti on elu natuke liiga lühike, et elada kellegiga ja nii kuidas tegelikult tunnetakse, et see pole tema jaoks õige.

kujutan sellist meest ette -vastik egotsentriline isik, iriseja . selisega ei elaks ka päevagi koos, üksi oleks palju lihtsam ja rahulikum. Reisile ennast vihastama ammugi mitte.
Minu mees ei räägi ka eriti hästi inglise keelt, seega ajan asju ise, aga on sõbralik ja mõnus kaaslane

Mul küll selline tegutseja naine meeldib, kes mind takka torgib. Ise olen nagu isakõuts diivanil, aga kui tegutsemiseks läheb, siis on mõnus. Vaevalt, et me üldse koos saaks olla, kui me mõlemad ringi tuuseldaksime.

ma kordaks uuesti yle kommentaator miks? kysimused. miks ollakse koos kui tegelikult pole hea? teemaalgataja kaaslane pole mingi hea äraolemise kaaslane ja ka teemaalgataja pole oma mehele enam hea kaaslane, kui tekivad sedasorti kysimused. maailma kõige mõttetum suhe: olla kahekesi YKSI. ööökkkk. vaba hing, ole siis ometi oma nime vääriline! elu on liiga lyhike selleks et kuulata, mis kellelegi su juures ei meeldi. ysna vähekirgastav. kusjuures ma olen täheldanud, et mees muutub irisejaks sisemise rahulolematuse tõttu. rahulolev ja õnnelik inimene ei näe enda ymber ainult vildakaid asju. kui on põhjust - pyya remontida. kui ei näe mõtet - liigu yksi edasi.

aga jutt on nagu minu elust. Jah, miks siis olla koos? Sest nii kaua juba koos oldud ja üksi ei oska, ei julge. Äkki on päris üksi veel hullem? Kahekesi üksi olemisega olen mina juba harjunud, see on tuttav tunne.

Hetkel oled mehele nagu ema. Mehike nutab, küll on tal maa külmand ja kärss kärnas. Lõpeta mehe nunnutamine ja poputamine, las saab inimeseks.

Milleks kohe lahku minna? Mis mõttega? Lihtsalt sa vajad seda puhkust, et akusid laadida ja rohkem polegi vaja selgitada. Mees saagu oma kadeduse/armukadedusega hakkama, suur poiss juba.

Mida tähendab - tema ei ole nõus?
Ma saan aru, et kaasa tulema ei ole nõus, aga sina ju lähed ise ja üksi ja ta ei ole nõus? Niipalju peaks abikaasad ikka aru saama, et kui kaasa tulla ei taha, et las siis teine läheb üksi? Aga sina tema koduskonutamisega oled ikka nõus või hakkad nõudma, et tema niikaua näiteks maratoni joosta prooviks?
Vaat nii siis ütlegi, et sina ka temaga nõus ei ole . . .

Mehel on terviseprobleemid ehk. Kui ta ei jõua üle 2 km kõndida oleks vast aeg arsti juures põhjalikum kontroll teha, mitte teda vägisi matkama sundida.

Mulle ei meeldi ka reisida. Ei meeldi jalgsimatkad ja telgis ööbimine, ei meeldi pikad bussisõidud ja üüratud konutamised lennujaamades. Aga ma ei pea ennast sellepärast halvaks inimeseks. Lihtsalt inimesed on erinevad. Õnneks oleme meie mehega sarnased, muidu tekiks ka probleeme. Teemaalgatajale ega soovitaks mehega ilusti rääkida, et igal inimesel on õigus teha asju, mis talle rahuldust pakuvad. Ja partner ei peaks selle peale häiritud olema, kui ta ise ei taha samu asju teha.

Su mees on isekas - ise ei taha minna, aga teisel ka ei luba.
Ega inimesed ei peagi 100% ühesugused olema, et koos elama sobiks. Erinevaid hobisid või huvialasid ikka võib ju olla. Aga partner peaks seda mõistma!

Miks te kõik eeldate, et see naine kaasatulemist mehele üldse pakkus? Ma kujutan seda olukorda ette nii, et mees pigem pressib väheke kaasa, aga naine teab, et mees ei teagi, mis teda seal ees ootaks. Ta vingub juba 2 km pärast, vaevalt et ta siis elus korraga üle 10 km üldse kõndinud ongi. Siis kujutab ette, et saaks hakkama küll. Aga naine teab, et ta oleks seal tegelikult teistele ainult ristiks kaelas ja ei taha, et mees tema reisi jälle ära rikub.

Kas on nii või sain ma valesti aru?

Igatahes, teemaalgataja, on see siis nii või teisiti, mine kindlasti üksi. Ta vingub nagunii, las siis vingub vahelduseks sinu silma alt väljas. Ära lase end tema mossitamisest segada - see on isekas ja lapsik.