Kuidas kirjutada järelhüüet või matusekõnet sugulasele, kellest ta eluajal ei ole midagi teadnud? Lihtsalt oleme ainsad sugulased, kelle kohus matta. Järeltulijaid tal pole.

A kellele sa siis kirjutad,ah??? Krematooriumisse ja aamen.

võimatu. loobu järelehüüdest. matta saab ka ilma selleta.

teil on kohustus matta, mitte haual kõnesid pidada. Kui matuselistest (kui neid on) keegi tahab kõnet pidada, andku minna. Kõige nõmedam ongi täiesti tundmatule inimesele koostatud kõne, kus tavaliselt on igasugu narrusi sees.

to "mis matus, mis kõne". ole õnnelik, et sul pole vaja olnud kedagi lähedast matta. aga see tuleb.

maniila Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> to "mis matus, mis kõne". ole õnnelik, et sul pole
> vaja olnud kedagi lähedast matta. aga see tuleb.

Lähedane, kellest eluajal mitte midagi pole teatud?? Väga "lähedane" tõesti. Eks igal ühel ole oma arusaam lähedusest ja lähedastest.

Matusekõne peab ikka matusetalituse töötaja. Tema vestleb kadunu lähedastega ja koostab ka kõne. Ja kui kadunu lähedased on tõesti sellised, kes kadunust MITTE MIDAGI ei tea (???), siis teab see töötaja, kuidas toimida ja mida rääkida.

eeeee? Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Matusekõne peab ikka matusetalituse töötaja. Tema
> vestleb kadunu lähedastega ja koostab ka kõne. Ja
> kui kadunu lähedased on tõesti sellised, kes kadun
> ust MITTE MIDAGI ei tea (???), siis teab see tööta
> ja, kuidas toimida ja mida rääkida.

Järelehüüet loeb jah kas kirikuõpetaja või matusetalituse töötaja, kuid algteksti, millelt maha lugeda, tahavad nad ikka lähedastelt saada. Miks ma nii kindel olen, sest seni on mul kaks juhust olnud, kus nad eriti ei nõustu sellega, et lähedastel pole teksti neile anda. Kohe paluvad tungivalt, kasvõi midagigigi. Mul endal oli ka sarnane kogemus, kus minu juurde pöördusid inimesed, kes olid ainukesed lähedased, kuid kõnet kirjutada ei osanud ja palusid minu abi. Aitasin neid nii hästi, kui vähegi oskasin. Samamoodi oli vaja seda teha, ise kadunukest lähemalt tundmata. Kui järelehüüet kirjutasin, kasutasin lähedaste poolt saadud fakte, infokilde, kunagi öeldud lauseid, seiku, kõike, mis aitaks maalida inimlikku, erapooletut, kuid eristuvat pilti inimesest, keda asutakse ära saatma. Kõigele sellele tuginedes kirjutasin valmis eluloo, küll üsna lühidalt (u. üks A4 lehekülg). Vahele pikkisin erilisi seiku, mis iseloomustasid kadunukest temale ainuomaselt ja teeksid ta allesjääjatele armsalt äratuntavaks, võõrastele huvipakkuvaks. Halbu seiku sisse ei kirjutanud, pigem psoitiivseid, helgeid, pisut naljakaidki asju. Küll osalejad teavad neid halbu asju isegi ja milleks neid meenutada, las minevik minna, sinna kuhu kõik halb peakski minema, leppimise ja unustamise teele.

kas sa üldse lugesid ka algset postitust? Kust nad need faktid peaks võtma või need erilised seigad, kunagi öeldud laused, kui nad seda kadunukest pole üldse tundnudki? Nad ei teadnudki temast eluajal midagi. Mida sa niisama targutad.

Ma ju kirjutasin väga selgelt, et matja oskab ka siis midagi üldist rääkida, kui kadunust midagi ei teata.

eelmisele Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> kas sa üldse lugesid ka algset postitust? Kust nad
> need faktid peaks võtma või need erilised seigad,
> kunagi öeldud laused, kui nad seda kadunukest pol
> e üldse tundnudki? Nad ei teadnudki temast eluajal
> midagi. Mida sa niisama targutad.

Alati on midagi, kui andmetes tuhlata. Tuleb inimestega rohkem suhelda, keegi ikka midagi teab. Seda infot tuleb, kui julgetakse küsida. Aga inimesed on arad ja ükskõiksed, küsimiseks ja vaeva nägemiseks. Mõeldakse, et küll saab ka niisama poolikult. Lihtsam on mitte teha. Ei ole lihtsalt võimalik, et inimene elas terve elu ära ja mitte keegi kõrvalseisjatest ei tea, ei oska meenutada ta kohta mitte midagi. Alati on, millest kasvõi poole leheküljeline ärasaatmine kirjutada, ka lihtsatest asjadest.

et need sugulased, kes nüüd sundkorras on kohustatud matma, need peaks nüüd hakkama veel detektiivi mängima ja kadunu tuttavaid taga otsima? Kui inimesest eluajal midagi ei teatud, siis vaevalt neil ühine tutvusringkond oli. Ehk siis tuleks hakata tuvastama täiesti võõraid isikuid, kes võibolla on kadunuga kunagi suhelnud. Natuke nahaalsed nõudmised pole sul või? Sa lähed ikka järjest jaburamaks oma targutamisega. Kange häda on ennast matusekõnet kirjutama soovitada või mida.

Tuleb meelde üks luuletus kohustuslikust kirjandusklassikast:

Ükskord oli üks mees. Ta sündis, elas ja suri.
Rohkem ma temast ei tea. Aga see oli üks mees.

Ja mina ei mäleta enam autoritki, häbi mulle . . .

Siis nii ütledki matusekorraldalaje, et ei tea . . . no perekonnaseisu, laste arvu või puudumise, vanemad ja vanemate eluala, tema eluala või kunagise töökoha ikka oskad öelda? Mõned muud sugulased ka olemas, kellelt küsida? Naabrid või omakülamehed, keda matusele kutsud? Ehk küsid kiiruga nende käest? Et mitte põhjalikku detektiivitööd, aga paar kontaktigi leiad?

Kurb küll, kui selline ülesanne kaela langeb. Aga sinna pole midagi parata, inimene on ajalik. Hea, et tal vähemalt Sinagi oled, kes ta maha matab.

eelmisele Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> et need sugulased, kes nüüd sundkorras on kohustat
> ud matma, need peaks nüüd hakkama veel detektiivi
> mängima ja kadunu tuttavaid taga otsima? Kui inime
> sest eluajal midagi ei teatud, siis vaevalt neil ü
> hine tutvusringkond oli. Ehk siis tuleks hakata tu
> vastama täiesti võõraid isikuid, kes võibolla on k
> adunuga kunagi suhelnud. Natuke nahaalsed nõudmise
> d pole sul või? Sa lähed ikka järjest jaburamaks o
> ma targutamisega. Kange häda on ennast matusekõnet
> kirjutama soovitada või mida.

Tunnen sulle südamest kaasa. Head aastavahetust sulle!

Mis sugulased need küll on, kes on nüüd kohustatud (?) matma neile võhivõõrast inimest, kellest nad mitte midagi (?) ei tea? No ehk nime ikka teavad:) Aga ei ole iial kokku puutunud ja nüüd neil matmiskohustus?
Kuidas saab keegi nõuda sellise võõra inimese matmist? Ju ikka ei olnud väga võõras...... Väga kauget sugulast ei kohusta mitte ükski seadus matma.....

naine Kirjutas:
-------------------------------------------------------

> Tunnen sulle südamest ka
> asa. Head aastavahetust sulle!

Mulle tuned kaasa? Ei tea miks, tunne parem endale kaasa, et keegi sinu jaburaid kõnesid ei vaja. Minul pole selliseid sugulasi, kellele matusekõne kirjutamiseks peaksin mingi tohlaka käsu peale hakkama detektiivi mängima. Aga sinul on küll ilmselgelt kõva valu nüüd, et lootus läks tühja, ei tellitudki sind kõnet kirjutama. Nii et sinu aastavahetus tuleb ilmselgelt nutune, kõva teenistuse lootus läks vett vedama.

täiesti arusaamatu lugu Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Mis sugulased need küll on, kes on nüüd kohustatud
> (?) matma neile võhivõõrast inimest, kellest nad
> mitte midagi (?) ei tea? No ehk nime ikka teavad:)
> Aga ei ole iial kokku puutunud ja nüüd neil matmi
> skohustus?
> Kuidas saab keegi nõuda sellise võõr
> a inimese matmist? Ju ikka ei olnud väga võõras...
> ... Väga kauget sugulast ei kohusta mitte ükski se
> adus matma.....

No ei pruugi ollagi väga kauge sugulane, lihtsalt mingil põhjusel on läbikäimine katkenud mingil ajal. Võibolla on vanematel põlvkondadel mingid tülid olnud ja ongi suhted katkestatud. Nooremad ei pruugi tõesti teadagi, et selliseid sugulasi olemas on, kui vanemad pole neist rääkinud. Saavadki teada alles siis kui ametlikult matmist hakatakse nõudma. Ja enamasti on ka vanemad selleks ajaks kadunud nii et pole kelleltki küsida ka enam.

Minu arust parim nii ärasaatjatele kui ka kadunukesele on ilmalik matus. Igaüks saab siis mõelda surnust omamoodi ja mingit järelhüüet ja ristiga vehkivat suust omaloomingut ajavat tegelast pole tõepoolest vaja. Leppige ainult asjade järjestuses kokku.Pärast pakilisi toiminguid seiske hetkeks ja minge laiali.