teema ehk ei puuduta vaid mehi, ka naisi, kuid üldiselt on ikkagi mehed need, kes tegelikult annavad pärast perekonnast lahku minekut oma lapsed võõrale mehele kasvatada.
fakt on see, et kui mees lahkub ja naine leiab uue mehe, siis hakkab see uus mees osalema igapäevaselt bioloogilise lapse isa asemel lapse kasvatamisel, nägema tema sõpru, viima teda trennidesse, lugema temaga õhtujuttujne jne. oma isaga kohtutakse vaid 1x kuus nädalavahetusel ja käijakse isal külas.
MEHED, kas te ise ka aru saate, millest te tegelikult ilma jääte - OMA LAPSEST

Hirmuäratavalt suurel osal isadest on kama kaks kes nende lapsi kasvatab, nad ei kipu lapsi rahaliselt toetama, nendega koos midagi huvitavat ettevõtma. Miks mulle tundub, et üsna arvestatav osa isadest, on ka 40-ndates veel lapsed. Loomulikult on olemas pühendunud isasid, kes enamus vabast ajast lastega veedavad, ka siis kui perekonnaga koos ei ole võimalik elada. Sellised isad väärivad tunnustust. Miks neid küll nii vähe on?

Naised peaksid neid küsimusi küsides peeglisse vaatama...nii emadena, kui ka naistena.

Mehel on suht kama kaks lapsest. Tuuakse sünnitusmajast mingi väike vänts koju ja öeldakse, et vot nüüd see on sinu laps. No ok, olgu, aga palju oleks tahta, et selle peale mingi ahvivaimustus tekib. Naised, saage aru, meestel ei ole emaarmastust, sest nemad ei kanna last oma kõhus ega kasva temaga kokku.
Seega on mehel suht kama kaks, millise lapse arveid ta maksab või nina nuuskab. Ei ole seda võõras-oma teemat nii tugevalt kui naistel.

Ka sellistel naistel on kama kaks, kes lapsi kasvatab. Või õigemini - egas need järjekordsed jorsid olegi miskid kasvatajad. Ja naisi see ei huvitagi - peaasi, et oleks järjekordne jorss voodis ja teistele mainida, et "mul on uus suhe". See "suhe" tavaliselt nii kaua ei kestagi, et jorss lastele omaks saaks.
Kui nad oma lapsi armastaksid, siis nad kohemaid uue jorsi kaissu ei tormaks, vaid kasvataksid enne oma lapsed suureks. Aga neil on üksainus "mina tahan ja laps peab ka seda jorssi tahtma".
Nii et ei ole naised meestest sugugi paremad. Ei hooli kumbki.

Oh see isatunne tuleb ka kõige külmaverelisemal isal ja kuidas veel. Siis kui ta on jõudnud vastavasse ikka ja elumere laine on kõvast kutist teinud hädise köhiva vanamehe. Oi kuidas siis tahaks lapsi näha ja lapselapsi patsutada.

Kahju, kui te sellistes peredes üles kasvanud ja ka ise samasugused pereeluks võimetud ning sellist kibedust endas kannate.

Mehed ei saa aru, millest jäävad ilma kui võtavad lastega naise.

Egas mehed oma lapsi võõrastele meestele kasvatada topi - ikka naised ise. Naised ise ju tahavad jääda lapsi kasvatama, aga ei viitsi seda mitte ise teha - ikka on tarvis mingi jorss kõrvale leida.

Sulle, to Eh ja kas ainult meestel 19. oktoober 2014, kl 08.39, teadmiseks, et olen õnneks üles kasvanud oma vanematega. Aga kujutan ette, mida oleksin tundnud, kui ema mulle võõraid mehi oleks koju tassinud ja sundinud omaks võtma, isaks pidama. Jah, sellistes peredes üles kasvanud lapsed on tõesti purunenud hingedega ja kannavad kibedust endaga kogu elu - selles osas olen sinuga nõus. Aga naised ju ei huvitu oma laste tunnetest - ainult enda omadest.

to Eh ja kas ainult meestel 19. oktoober 2014, kl 08.39:

Millest Sa küll järeldasid, et ma kibestunud olen ja ise purunenud peres üles kasvanud olen ja endal normaalset peret ei ole? Söö vähem seeni :)
Ma lihtsalt olen elu piisavalt näinud ja elu jooksul piisavalt palju meeste arvamusi kõrvalt kuulnud.

Mis isal siin anda on? Ema otsustab, kes kui palju võib kasvatada ja suhelda.

Ja kahjuks otsustab ema ka seda, et võõrasisa võib last kasvatada ja sealjuures ka peksta.

Palju raskem on aru saada naistest, kes niiöelda annavad oma lapse võõrasema kasvatada. Ja selliseid tuleb minu arust iga aastaga järjest juurde.

No ikka ainult naised, kes peavad peeglisse vaatama. Ei oldud piisavalt naine, ema ja mehel kohe õigus uue juurde tormata, lapsed unarusse jätta.
Kas sa loodad, et niimoodi siin naisi maha tehes meeldid sa meestele kuidagi rohkem?

selles osas, et purunenud peredest pärit lapsed kannavad kibedust hinges, kuna neid on kasvatanud kasuisad. Minu kasuisa oli super inimene, parem kui minu päris isa oleks eales osanud olla. Ja ka päris isa oli minu elus olemas, kuigi ta erilist huvi mu vastu ei tundnud, kohusetundest ikka pidasin sidet.

Mina tunnen isiklikult kahte meesterahvast, kes oma naistele ei kõlvanud - küll oli raha vähe, küll oli vingumist selle ja tollega. Mõlemil juhul on naise kõrval uus mees, üks meestest langes totaalsesse auku heaks mitmeks aastaks, nüüd on sellest pisut toibunud, aga tema kõrval pole uut naist (5 aastat möödas). Ainus, kellest ta hoolib, on poeg, kes näeb uut isa rohkem, kui teda. 2. mees on pärast 12 aastat vist lõpuks kodustatud, kibedus tema hinges on siiani - temal keelati lapsega kokku saada, olevat halb eeskuju ja muidu jobu. Mõlemad on tublid eesti mehed. Üleüldse on mul tööl ja tutvusringkonnas väga vähe inimesi kes lahku läinud, praegu mõtlen, et polegi vist, need kaks meesisendit ongi.

2a tagasi kui sattusin peale oma exi ja tema armukesele lendasid mõlemad ukse taha.Naisele ütlesin et minu lapsi ei hakka mingi võõras tolgus kasvatama ja lastel on oma kodu olemas,lapsed elavad minuga ja pole mingit häda.Uut naist ei ole ja ei ole vaja kah,eksiga sai kirjalikud kokkulepped tehtud kuna ja mida ta võib teha lastega kohtudes.Niipalju tean naise käekäigust,et peale lahutust ta ei olnud ka uue mehega pikalt koos-mehel mitu armukest veel.Lastel pole koolis mingeid probleeme ei õppimise ega käitumisega,vanem laps ütles nüüd 2a hiljem et tegelt väga äge on isaga elada pole tüli ega probleeme.Eksile see muidugi ei meeldi et lapsed temaga ei taha elada-laste valik muud ei midagi.

Kas emaga või isaga - ega erilist vahet pole, kellega laps elab. Oluline on, et ta elaks koos oma vanemaga, mitte mingite alailma kojutassitud armukestega. See pidev inimeste vahetus kodus (küll ema uus mees, küll järgmine mees jne) tekitabki lapses ebakindlust ja kaotab turvatunde.

aga isa uued sõbranned mõjutavad last muidugi vaid positiivses suunas? eelmise kirjutaja meelest on halb ju vaid meestevahetus, aga naistevahetus lapse elus nagu lisab boonuseid vä?

Mina läksin mehe juurest lapsega ära, ütleks, et päris tõsistel põhjustel ja nüüd kasvatab mu teine mees teda nagu oma poega. Öeldakse, et isa on see, kes kasvatab, mitte see, kes valmis teeb.

huvitav tähelepanek
01. november 2014, kl 05.21
aga isa uued sõbranned mõjutavad last muidugi vaid positiivses suunas?

Mitte kummagi vanema uus sõber/sõbranna ei mõju lapsele hästi. Lihtsalt enamasti traumeerivad lapsi emade ... no ma ei oska isegi öelda, kes need on, kes seal sisse-välja käivad ja mõne uue juhulapse sinna jätavad.