Tere! Mul selline mure, et ma väga väga sooviksin last. Saan see aasta 28, mees on aasta noorem ja ei taha. Mitte, et talle lapsed ei meeldiks, aga ta arvab, et on liiga noor. Oleme 3 aastat koos olnud, elame samuti koos. Suhe on meil muidu igati hea, tööd on ka mõlemal korralikud, vabal ajal teeme sporti ja käime paar korda aastas reisimas. Ainult see üks suur erimeelsus.
Mulle on terve elu lapsed väga meeldinud, aga alati oli mingi konks, et tuleb kool ära lõpetada, jalgealune kindlustada, raha koguda, mis iganes. Ma läksin juba magistri kõrvalt tööle, töötasin ka kõik nädalavahetused ja tänu sellele (viie aastaga) on mul praeguseks väga hea positsioon saavutatud. Osava planeerimisega olen ka piisavalt raha kõrvale pannud. Igaljuhul, mu suur unistus on alati olnud emaks saada ja ma tõesti mõtlen ja unistan lastest iga päev. Mul ei oleks selleks ühtegi takistust ja tunnen, et olen omalt poolt kõik teinud, et see unistus lõpuks täide viia. Ja mees ei ütle ka, et ok, ootame aasta või midagi sellist. Ta lihtsalt teab, et praegu ta ei taha ja ta ei tea, millal see õige aeg üldse tema jaoks saabuda võiks. See viib mind täiesti ahastusse, ma tõesti ei tea, mida teha. Üritan muidugi olla mõistev ja aru saada, et äkki tal on mingid hirmud vms.. aga ta ütleb, et siin ei ole mingit "spetsiifilist" põhjust taga, et ta armastab mind väga, aga tema jaoks on praegu lihtsalt laste saamiseks veel liiga vara.
Muidu me sobime suurepäraselt kokku, ma ei tunne end kellegagi nii hästi, kui temaga koos olla, ta on tõesti inimene, kellega elulõpuni koos võiksin olla. Mu õe ja venna lastega saab ta ka suurepäraselt hakkama, iga kord mürab nendega nagu segane, nii et ma olen kindel, et temast saaks ka kunagi suurepärane isa. Ma olen 100% kindel, et tal ei ole mingeid afääre vms.. ja ma ei usu, et ta tunneks, et me lapsega nö "tema õlule" jääks, sest hetkel teenin mina rohkem ja raha investeerinud ja kogunud olen ka mina kõvasti rohkem. Lisaks töökoht oleks mul lapsepuhkuselt tagasi tulles ka üsna kindlasti alles.
Ühest küljest tunnen, et ma lihtsalt ei suuda elada enam ilma lapseta, olen seda juba nii kaua juba soovinud, et see mõte juba, et ma ikka veel pean ootama murrab mu südame. Teisest küljest ma ei suudaks ka meest selle pärast maha jätta, sest ma tõesti armastan teda ja ei suudaks üldse ühegi teise mehe poole vaadatagi.
Palun andke nõu

Kas tõesti küsib magistrand sellise perekonnasisese probleemi puhul naistekast nõu????? Kõrgelt haritud inimene peaks ju olema...
Või teeb keegi omaarust head nalja!

Taolist tüüpi mehed ei pruugi lapseks valmis olla ka üle 30-selt. Põhimõte on see, et ta pole kindel, kas ta koos sinuga soovib niisugust kohustust, mis lahkumineku korral tähendab talle kaskümmend aastat rahalist kohustust ja tema energiat. Tal on sinuga praegu mõnus olla, aga ta pole kindel, kas ta sind või mida ta üldse näiteks 5 aasta pärast tahab, seepärast panebki sind määramata ajaks ootepositsioonile. Soovitus on see, et ära sünnita sellisele mehele last. Ta ei taha last kasvatada ja traditsioonilist pereelu elada. Pole mõtet oma elu rasiata kellegi taga ootamisega. Seda "olen nüüd valmis", seda ei pruugi mitte kunagi tulla. Talle meeldib selline elu nagu tal praegu on ja sellest talle piisab. Kui laps tuleb, laseb jalga ja ongi kõik. Üks üksikema juures. Niimoodi aastaid tema järgi oodates ühekorra kahetsed, et üldse sellise inimese järgi ootasid ja oma ilusamad aastad sellisele mehele raiskasid. Üle 30-selt hakata uuesti tutvuma on üsna masendav, tutvuvad "sabadega" mehed ehk kellel on juba eelmine elu laps või kaks juba tehtud, alimendid kaelas ja siis tutvuvad kehvemad mehed, kel midagi hinge taga pole või mõni muu suurem viga juures. Sinu otsus mida sa teed, aga kindel soovitus on see, et kas see inimene on seda väärt, et oma unistused ootele panna ja seda sellise tingimusega, et sa isegi ei tea, kas temaga üleüldse see unistus kunagi teoks saab.

Ega ma varem pole siia jah sattunud. Sõbranna soovitas tegelikult, ütles, et võõrad inimesed suudavad vahest olukorda objektiivsemalt vaadata ja ta ka hoiatas, et kommentaare tuleb igasuguseid :).

Aitäh Nõu. Olen ise ka selle peale mõelnud, sest see teema on meil üleval olnud juba umbes 1.5a, aga olen püüdnud talle anda aega ja mõistmist. Kuid tööst ja elust kaob ka varsti lust ära, kui ei tunne, et teen seda kellegi või millegi nimel. Nagu seisaks elus paigal ja jään ainult vanemaks. Varsti olengi vana lastetu mutt ja nutan oma noorust taga. Samas lahkuminek oleks väga väga raske. Mul on küllalt palju mehi ümber tiirutanud, aga ma kuidagi ei suuda isegi mõttessegi võtta, et kellegi teisega minna. Või ma ei tea ka, kui kaua lahkuminekust ülesaamine aega võtab? Äkki ei saagi kunagi üle? Ja äkki ma ei leiagi üldse enam nii sobivat kaaslast?

Keskmiselt kulub lahkuminekuks 2 aastat, aga see on selline keskmine aeg. Kui nii olulises punktis ei ole sobivust, siis kas see on ikka nii hea kaaslane? Tavaliselt ümmargune jutt (pole nagu mingit kindlat põhjus vms.) tähendab seda, et ta ei pruugi olla valmis ka 5 aasta pärast sinuga last saama. Jutu mõte selles, et kas on pakkuda mugavat äraolemist mehele, kes sinuga nii olulises tulevikuplaanis ei nõustu juba praegu? Mehel pole hilja 35-selt esimest korda isaks saada, küll aga naisel... Ta pole valmis ja võib-olla pole järgnevad 5+ aastat lastega kaasnevateks kohustusteks ja ei hakka nii ehk naa pereelust osa võtma. Laps on suhte proovikivi ja teie ühine sobiv elu võib kokku langeda, sest laps kui selline eeldab mõlemapoolset tugevat soovi ja ka tahet laps koos üles kasvatada. Praegu näib, et mees ei soovi teie toimivas kooselus suuri muutusi ja lapse sündimine on seda kohe kindlasti. Ta eelistab endiselt reisida ja vabal ajal sporti teha, aga mitte osaleda lapse kasvatuses. Sugulaste lastega müramine annab ainult illusiooni ehk pühapäevaisa kuvandi, mis kaasneb tavaliselt lahkuläinud mehe puhul, et laps võetakse "mängimiseks" mõneks tunniks paar korda kuus ja ta ei saa arugi, mis on tegelik isa roll.

Kui sa ilmtingimata tahad katsetust läbi viia, kas mees on sobiliks isakandidaat, siis võimaldage väikeste lastega perele nädal-10 päeva lapsevaba elu (näiteks kui nad reisile lähevad) ja ohverdage oma selleaastasest puhkusest see 10 päeva ja nõustuge laps/lapsed enda juurde võtma. Tegelege nendega igapäevaselt ja umbes 5 päeva pärast saad aimu, kas mees viitsib nendega tegeleda ööpäevaringselt kindla päevakava alusel või otsib pidevalt ettekäändeid kodust minema hiilimiseks (trenn, sõbrad, lõppude lõpuks on ju puhkus ja miks ta peab võõraid lapsi kantseldama jne.). Aga võid ka eksperimenteerida ka oma eluga ja oodata veel aastakest 2-3, kuni kriitiline 30 on käes ja olla samas punktis, kus mees ütleb, et ta pole ikka veel valmis. Sinu elu, sinu otsused, aga noorus on nii lühike ja mina panust sellisele mehele ei teeks, isegi kui on suured tunded, sest pärast on haigetsaamine veel hullem.

Mina tutvun praegu oma 40-ndates ja mehi on sabadega ja ilma sabadeta. Kui ise vähegi pandav ja optimistlik oled, pole valikuga probleeme, liiati siis 28-aastasel.
Lapsesoov on tugev soov naise jaoks, mida muidugi annab kergesti kinnisideeks kujundada. Mina mehele pealekäimisesse ei usu, see soov peab tulema tema enda seest ja tihtipeale tulevad nad selle jutuga lagedale armumise faasis ise, pärast tuleb kainenemine.
Su oma mees, tunned teda kõige paremini, aga oma unistuste poole tuleb püüda ja armastust mitte seejuures liialt üle romantiseerida, et see sulle takistuseks ei saaks.

Oda. Suhe on teil muidu hea, aga see va abieluvärk....seda teil põlegi või? No milleks sellistele laps veel?
Laps on väärt ema ja isa. Ja muuseas ka, neid mõlemaid korraga ja koos.

Mina arvan, et mehel on lihtsalt hirm muutuste, tundmatu ees. Võiksid ju talle anda veel aastakese, aga tegelikult usun, et lapse sündides saab ka tema väga õnnelik olema.

No ma ka ei tahaks last naisega, kes meie elu internetiavarustes arutab.

Keegi siin mainis naise kriitiliseks vanuseks lapse saamisel 30 aastat. Tule oma nõuka aegsest ajast tänapäeva ja näed, et täna sünnitavad meil vabalt terveid lapsi ka 35+ naised. Enda tutvusringkonnas mitmeid isegi 40-ndates naisi sünnitanud. 30-ne on noor naine veel ja aega piisavalt, et pere luua.
Samas saan noorest mehest aru. Lapse saamine on suur vastutus ja kohustus, mis seab päris paljudele asjadele piiranguid. Ei saa loota inimeselt, et too nee kohustused nüüd ja praegu enda kaela võtaks.
Teine aspekt on see, et naine näeb teiste elude kõrvalt, et neil on lapsed ja õnnelikud, kuid endal pole ja samas justkui suruv tunne kuklas, et tahan ka, muidu on nii ja naa.... see mõtlemine pole päris õige.
Mulle tundub, et teemaalgataja pole lahkuminekut kogenud, ehk üldiselt valu, mis kaaseb suhetes peale lahkuminekut. See kogemus on päris paljudele vajalik, et otsuseid hiljem ei peaks kibedalt kahetsema. 3 aastat kooselu, ei näita veel midagi, see on lühike aeg. Suure tõenäosusega võib see liit laguneda nii või naa, kui ühel või teisel poolel on enda vajadused suuremad teise omast, antud juhul neiul siis lapse saamisega noormehe suhtes ja noormehel vabadusejanu neiu pereloomise suhtes.

Meestel tekkib valmisolek pereks kuskil 30...33 vahemikus, pluss miinus. Tuleb kindlus ja soov last saada. See on loodus. Sealt edasi 35 ja nii see muutub vaid kindlamaks.
Jutt, et mees on ebamäärane ja ei tea mida tahab, ei ole täpne, mehed toimivad teistmoodi. See tunne on sama mis 19...23 aastasel naisel, ka neil on lapsesoov alles tekkimas. Neid pole mōtekas pereellu suruda. Meestel on tihti vaja saavutada teatud positsioon ja sissetulek. Sellest kindlus.
Varased juhtumid pole planeeritud tihti.
35+ sünnitust ei soovita meditsiinilistel kaalutlustel. Iseneslik loote kaotus üle poole, gneetiliste riskide osa kordi suurem kui 30 aastasel. Siit tulebki meeste looduslik valik, kuigi numbreid teavad vähesed tunneb seda enamik mehi enda sees. Kõrges eas sünnitamist tundub, et promovad Cosmo autorid ja muud kõrges eas daamid, et noorte naiste konkurentsi kõrvaldada.
Lapsesoovi tunnnete osas on jah keerukas Sul!

selle vanuses 35-40 esmakordselt emakssaamise kohta veel niipalju, et 40-selt on ikka paras keskiga juba ja teil peab olema jaksu ja energiat tegeleda aktiivselt järgnevad 15 aastat lapse või suisa mitme lapsega. Mängulisus kipub kaduma, ei pruugi nii suure vanusevahe tõttu tekkida niipalju mõistmist lapse vastu. Ka kergekujuline väsimus võib tekkida kiiremini kui pidevalt on mudilane oma tegemistega ööpäevaringselt sinu küljes, 45+ vanuses hakata lapsi alles kooli saatma, kuidagi raskevõtu saab see olema. Mehed selles vanuses ei viitsi tihtipeale ka suurt midagi teha ja tahavad rohkem peale tööd kodus olla. Pole veel kuulnud ühtegi entusiasmist pakatavat meest, kes räägib 45-selt või vanemalt oma pisijuntsudest, need kipuvad ikka olema rohkem lapse ema rida.

Üle neljakümpise mehena võin öelda, et ta kahjuks ei armasta sind. Sinul on teamaga kõik super aga tema tahaks veel ringi vaadata. Kui väidab sulle, et armastab sind siis 90% tõenäosusega valetab ja on parema ja põnevama valiku ootel. Temal on loomulikult ka sinuga lahe koos olla aga ukse tahaks kogu aeg lahti jätta. Teine variant on, et ongi eluaegne laps kes ei taha vastutust võtta. Üldiselt, kui sellises vanuses ja materiaalselt kindlustatud paarisuhtes isane ikkagi last ei soovi pole sellise isendiga midagi ka tulevikus teha.

Mees tahtis ja nüüd lisaks tahab ainuhooldusõigust.No saab selle aga kahju, et nii palju aastaid olen selle mõtetu pereelu peale raisanud.Ei sünnitaks enam iial.Ei selles ega järgnevates eludes ja ei soovita Sinulgi.Üksi elada ja vaba olla on kordades parem.

Kust kohast te selliseid sitakänakast mehi üldse üles kaevate (see on ju sellisel juhul palju kallim, kui bitcoini kaevandamine)? Mehena ma ausalt öeldes ei saa sellest üldse aru. Kas elu on nii pekkis, et olete esimese suvalise vennaga kohe nõus lapsi treima...?!!?

Kuna on olnudajakirjanduses, meedias ja kus iganes pidevalt mööda kohtuid käimisi, nääklemist ja asjatut närvikulu inimestel seose laste, laste isade ja maksmata elatisega jne. Siis olen selle koha pealt palju mõelnud ja pakun välja, et perekonnaseadust peaks muutma.

Alustades sellest et kui laps on valmis tehtud ja siia ilma sündinud siis abielus vanemate puhul ei muutu midagi.
Kui lapse vanemad pole abielus siis lapsele nime panemisel peaks ainuõige lahend olema, et laps saab ema perekonnanime ja isa soovi korral kantakse lapse sünnitunnistusele ka isa andmed. Lapsele jääb täisealiseks saades õigus ise siis otsustada kumba vanema perekonnanime ta valib.
Lapse isal oleks sellisel juhul enda otsustada kas ja kui palju ta last toetab. Või kas üldse toetab.

Kui lapse isa ei soovi enda andmeid lapse sünnidokumenti siis isa andmed kantakse sinna ema ütluse kohaselt niipalju kui ema neid teab. Laps oleks vallaslaps ja ema saaks üksikvanema toetust.

Elatis peaks olema kindel summa ja kui isa suhtleb lapsega, võtab last enda juurde siis kannab isa need kulud. Isa saaks tasuda ka lapse huviringide osas jne

Kas ühest postitusest küllalt ei olnud, et oma tobedusi igasse teemasse topid? Tähelepanuvajadus nii suur või?

vau.. nii palju vastuseid. Igaljuhul tegemist ei ole mingi suvalisega tüübiga kindlasti kellega lapsi "treida" soovin :D. Mind paneb lihtsalt mõtlema kogu see olukord.. Näiteks minu eelmine suhte näitel: mees, kellel ei ole mingit vastutusvõimet ja on selgelt näha et ta ei saa oma elukorraldusega hakkama ja et meie suhe on täielikus tupikus, soovis väga last, et "päästa" veel mida päästa annab ja et me mitte mingil juhul lahku ei läheks (ta teadis kui väga mulle lapsed meeldivad). Kusjuures sellist olukorda on mul 2 korda juba olnud, väikeste erinevustega muidugi. Lisaks üks sõber, kes on minusse aastaid armunud olnud proovib iga kord kui nägema juhtume mulle selgeks teha kui hea paar me ikka oleks ja kui palju lapsi me saaks ja üldiselt kui vägev mees ta on.. (väga ülespuhutud jutt). Igaljuhul inimesi on igasuguseid, muidugi ka naisi, kes lapsi meestele pähe määrivad.
Nüüd on vanust ja kogemust rohkem, elu on kindlustatud ja korralik mees ka leidnud. Ei oleks osanud ainult arvata, et ma nüüd veel pean lapse saamisega ootama hakkama. Kuid arvatavasti on see kõikidest variantidest ikkagi parim, sest oma laste isaks peaks valima ikka partneri kellega elu lõpuni koos olla. Muidugi oleks eelnevatega olnud lihtne lapsed ära teha, aga sellest poleks kindlasti head nahka saanud. Vabatahtlikult üksikemaks ka ei tahaks hakata, nii et lõppkokkuvõttes ega rohkem valikuid ei olegi. Hoian oma meele muude asjade/hobide/tööga pidevalt tegevuses, siis on ka kergem oma suure lapsesooviga hakkama saada.. Loodetavasti me jõuame ka varsti üksmeelele.
Väga on vedanud nendel inimestel, kes leiavad enda kõrvale normaalse kaaslase ja kellega ka tulevikuvaated ühtivad.

Nojah eks see ongi nii, et täiusliku varianti on raske leida ja vahest seda ei leitagi, kui latt nihkes. Lapsi tahab aga pappi ei ole. Pappi on aga lapsi ei taha. Sinu variant kas otsid edasi enamvähem kuldset keskteed kus vähem pappi kui praegusel aga lapsi siiski soovib või jääd sellega kellel pappi piisavalt aga ei tea kas ja millal tekib emaks saamise võimalus.

Meest ja mehe mõtlemist on kooselus vaja.
Aga kui mees lapsi ei tahagi ---Siis tuleks naistel otsida laste saamiseks --just lastele isa

Kunstlik viljastamine näiteks.

mina võin appi tulla ja selle lapse kiirelt valmis treida.

Milleks lapsi vaja, aru ma ei saa.Üksi nii hea ja ei pea mingite pätakate pärastvmuretsema.

No selline poolearuline ei tohiks küll lapsi muretseda.

Ei muretsegi ja üldjuhul kannavad lapsed isa perkonnanime ehk sellest järeldades on lapsed siiski rohkem nende suurte Dildode jagu ja las kasvatavad. Pealegi on enamus mehi omasooihardajad ja tahavad, et mingi " debiil" neile siis lapse sünnitaks aga arvestades seda sünnitamismaru peaks nad korralikult rahakotirauad avama.

Kui sa oma jalgu laiali ei aja,siis mees last teha ei saa.