Tahaksin teada, kuidas teie oma emadega läbi saate. Eriti lohutav oleks lugeda keerulisematest suhetest.

Minul on emaga olnud väga lähedane suhe kuni sinnani, kui 25aastaselt omaette elama kolisin. Enne elasin paar aastat ema juures n-ö külastuskooselu oma toonase poiss-sõbraga. Ka siis saime omavahel kenasti läbi. Olen pärit sellisest perest, kus isa tegi kõvasti tööd, tal tekkisid alkoholiprobleemid ja ema moodustas siis minu ja õega liidu isa vastu. Kuna isa käitumine oli tol perioodil ka vaimselt väga raske taluda, tundus tema vastu olemine loomulik ja lähendas meid ema ja õega. Kui aga isa oli välja kolinud, meiega koos elanud vanaema surnud ja ka mina välja kolisin, tundsin, et oli minu kord olla see, kelle vastu ema pöördus. Esialgu hoidsime küll endiselt kokku. Kui minu elus veel uut meest ei olnud, käisin ikka nädalavahetustel emal külas, kirusime elu ja lootsime paremat tulevikku. Siis aga sain tuttavaks oma praeguse abikaasaga ja kolisin tema juurde elama. Tunnen, et sellest ajast peale on ema justkui minu peale kade.

Taustal on veel kogu aeg olnud see, et olen lapsepõlvest peale tajunud, et ema eelistab mulle mu nooremat õde. See väljendub pidevalt pisiasjades: õele ei keelata kunagi midagi, aidatakse ja toetatakse teda igas olukorras, suheldakse pidevalt, ema hoiab õe lapsi jne. Mina pean aga abi saamiseks alati mingitele ema tingimustele vastama või kuulama kurtmist, kui raske tal on. Kui mul lapsed sündisid ja vajasin vahel harva abi nende hoidmisel, ei jäänud tulemata isegi vihjed, et ühele tema sugulasele maksavad lapsed lapselaste hoidmise eest raha. Tihti juhtub ka erinevatel ettekäänetel viimasel hetkel alt ära hüppamisi. Ema ja õde elavad lähestikku, mina 15-20 min autosõidu kaugusel, mis ei ole just ka pikk vahemaa, seda enam, et ema töötab kesklinnas. Aga ikka kuulen õhkamist, kui hea lähedal tal õe juures käia on ja kui keeruline ikka minu juurde on tulla - küll pole kuskil autot parkida, siis on vaja kodus ahju kütta jne.

Eks ma reageerin nendele olukordadele ka alati valuliselt, aga ema ainus lahendus on nähvata, et ma olen elu aeg õde peale armukade olnud. Miks see nii on, ei küündi ilmselt tema analüüsivõimeni. Saan aru, et ainus võimalus midagi muuta, on muuta oma suhtumist, aga kuna see on eluaegne probleem ja kerkib mus pidevalt üles, pole asi nii lihtne. Tunnen ennast nii kurvana, et tugivõrgustik nii õhuke on ja inimesega, kes peaks olema üks lähedasemaid, on pidevad lahkhelid.

Kas kellelgi oleks sarnaseid kogemusi jagada? Kuidas tulete emadusega toime, kui oma ema põhiliselt pettumust valmistab?

Kas mul on õigus, et sinu õde on selline veidi tuisupea, kes pidevalt on ema tuge ja abi vajanud ja sina selline tubli ja iseseisvad, kes alati oma eluga ise hakkama saanud :)?
See tihtipele segadust tekitabki, emadel ju ikka hoolitsemisavajadus, aga paratamatult ei jõua ennast jäägitult kõigi vahel jagada, eriti kui ühel võsukuselt veel ka järglasede tulnud, kus siis seda tähelepanu veel mitmekordselt nõutakse. Ja igasugune suhe vajab tööd, suhe ei saa lihtsalt niisama püsida. Kui sinu ema on ennast pühendanud hädasoleva tütre aitamisele, siis paratamatult olete teie emaga üksteisest veidi kaugenenud, aga siin ei ole küll mingit seost sellega, et keegi kedagi rohkem armastaks. Siin on tõenäoliselt puhtalt tegu sellega, et üks laps vajab rohkem abi ja ema vajab, et teda vajatakse. Ja ema aitabki seda, kes tema arvates on nõrgem ja kes abi rohkem vajab. Sina oled iseseisev ja saad hakkama, seetõttu ta alateadlikult võibki tunda, et sinu aitmine oleks nagu teene või töö. Mina soovitaks sul lihtsalt emalt mitte abi paluda ja suhelda temaga hoopis teisel tasandil. Kui sa räägid siin ema etteheidetest, siis saan aru, et need on kõik millegi vastu st. näen pidevat vastastikkust süüdistamist. Kui minu arvamustest mõnigi peaks tõele vastama, siis on sul hoopis oma iseseisvuse ja tubliduse üle põhjust uhke olla ja võib-olla suudad asjadele ka teise pilguga vaadata. Ja ehk aja jooksul ka oma solvumisest ja ülekohtutundest üle saada.