Olen nõus, et rääkimisega ei tasu mõningate probleemide ilmnemisel üle pingutada, aga alati ei ole nii, et vaikimine ja asjadest mitte rääkimine on see parim variant. Kas kellelgi on näiteid tuua, kuidas ta oma mehe lõpuks avanema pani, et pisutki vajalikel ja olulistel teemadel rääkida? Ei tahaks talle pealetükkiv olla, aga lihtsalt ei talu enam seda seisu, et ,,pilt on , aga häält pole,,!

Aga miks siis elada sellises kooselus, kus pilt on, aga heli ei ole ja sõnu tuleb partnerilt tangidega suust kiskuda? Selline vaikimine on ju ilmselge tunnistus, et suhet ei olegi enam ja partner ei paku enam üldse huvi.