Töötan hästi tasustatud töökohal ja toetan rahaliselt oma õde, kellel on väike sissetulek.
Talle antavad summad suured ei ole, aga aastate jooksul olen andnud talle kokku väga suure summa.
Olen sellest juba tüdinenud, minu meelest on õe ja minu ellusuhtumised väga erinevad, mina olen alati auahne olnud ja edasi pürginud, seetõttu ka on minu palk praegu väga hea.
Õe ellusuhtumine on väga teistsugune, ta on aastaid oma halbade tööalaste valikute pärast hädaldanud, aga väga vähe ette võtnud, et olukorda parandada. Samuti ei oska ta eriti rahaliselt majandada. Ta on oma rasket elu alati põhjendanud raske noorusega, mille tõttu ta halbu valikuid tegi.
Olen väga tüdinud, ei taha teda terve elu kaasa lohistada. Et oleme mõlemad keskeas, on noorus juba mägede taga, ei taha talle enam midagi kompenseerida.Samas olen tema abist ka mõnikord sõltuv.
Kas keegi toetab veel rahaliselt lähisugulasi, kes ise ka oma kehvas elus süüdi on?

Rikkad toetavad võhivõõraid abivajajaid, teevad annetusi. Miks peaks oma õe toetamises miskit imelikku olema.

Ega siis seadus kohusta õde toetama. Kui teed seda vabatahtlikult ja õelikust armastusest, siis ma ei saa aru, miks siin halised. Nõrgemaid eluga mitte-toimetulevaid pereliikmeid tulebki aidata.

täpselt nii ongi, et ükski seadus ei kohusta sind õde toetama, kui ta on täiesti töövõimeline ja suudaks ennast üleval pidada küll, kui vähegi sooviks. Üks põhjus, miks ta midagi ette ei viitsi võtta ja ennast vähegi pingutada, võibki olla see, et õe abi on alati käepärast võtta. Inimene on täpselt nii laisk, kui tal võimaldatakse olla. Ma arvan, et sellise abistamise võib rahulikult päevapealt lõpetada ja mitte midagi hullu ei juhtu. Küll siis hakkab see laiskvorst ennast pingutama. Algul on muidugi kisa ja süüdistused taevani, aga kuna ilmselgelt on tegemist õpitud abitusega ja tegelikku hädaolukorda seal küll ei paista, siis ilmselt abist ilma jäädes aetakse ikka jalad kõhu alt välja ja saadakse ise hakkama.