Tere


Palun nõuannet/arvamust.

Oleme mehega suhtes juba kaheksas aasta.
Minul on see esimene suhe.

Esimesed neli aastat oli väga toredad ja sellest ajast on kenasid mälestusi.

Siis midagi järsku muutus. Nagu oleks noaga läbi lõigatud.
Meie füüsiline armastus jäi väga üksikuteks hõredateks kordadeks.
Läbi viimase nelja aasta.

Ta ütleb, et lähen talle väga korda. Minu küsimuse peale, kuidas siis füüsiline armastus nipsuga kadus, põhjendab kehva tervist.

Kuidas mõista antud olukorda?

Lisan veel, et nelja aasta lõike võib kokku koguda ühe käe sõrmedel...
Ja enne seda oli hoopis teine ooper...!

Ei mõista.

Neli aastat ja ikka istud suhtes? Rahul oled mehega, ei näe teema mõtet seega.

Ei ole rahul. Meeleheide on viimase piirini.

Läksin psühholoogilise nõustaja juurde, et oma puudustest aru saada.

Eelmine suvi pidin minema seksuloogi vastuvõtule, et aru saada, mis meil ja meie suhtel viga on, kuid viimasel hetkel lõin kartma (olen konservatiivsete eluvaadetega, raske intiimelust rääkida ka spetsialistile, mistõttu surun maksimaalselt ennast alla).

Elukaaslane ütleb, et suhe ongi selline ja kõik muu on minu probleem.

Kas meie lähedus tuleb tagasi?

Kuidas üle saada aset leidnud inetutest kaklustest ja kohutavatest sõnadest?

Miks??

Nagu eelnevalt kirjutasin: esimene suhe ja ma enam tõesti ei oska. mees ütleb, et nii ongi normaalne.

Kas tõesti on normaalne mitte enam seksida üle kolme ja poole aasta?

Oled küll rahul, sest elad juba mitmendat aastat oma armsa mehega koos. Kui sa arvad, et sul on puudusi, siis sellepärast oledki suhtes, et tunned, justkui su mees on sulle väga hea. Seega sa nagu võidad läbi temaga suhtes olemise. Ütleme nii, et mina näiteks oleks juba ammu naisega abiellunud, kui 8ndat aastat koos. Mulle tundub 8 aastat ikka väga pikk aeg.

Ei tea mina, kas teie lähedus tagasi tuleb, aga sa ei peagi võõrastele oma seksuaalsusest rääkima, eriti, kui ei tunne, et tahad rääkida. Seda räägid ja teed oma mehega. Neid vastuseid, mida ootad, saad oma mehelt. Kui temalt ka ei saa, siis ei saa mitte kelleltki.

Selge. Siis ei aita muud, kui tüüp kuu peale saata. See aeg... on pikk jah. Inimese elu seisukohalt ikka väga. Ja tulemust... mitte mingit.

Mees elab emaga koos, minu poole tiksub. Minu jaoks on see ka arusaamatult haiglane, et emaga peab elama. Ema siis helistab pidevalt... Aga minuga ei suhtle kunagi. Isegi viisakusest ei küsi...

Arvan, et see maailm hakkab lolliks minema. Või olen mina sattunud valesse aega elama.

Inimese tervena elatud aastate eelkõige ja suhte mõttes ka. Kui sa oled päris pikalt kellegagi suhtes, siis sa loodad, et nii ongi igavesti ja oled leidnud endale tõelise perekonna või muidu on see kõik ajaraisk. Seega kui on ajaraisk, tuleb kiiremas korras see lõpetada, sest muidu kulutad terve elu mehele, kes sind ei armasta.
Oota...
Mees elab emaga ja olete suhtes olnud 8 aastat? Samas mees ise sinuga ei suhtle, vaid tema ema? Enam ei usu seda teemat!

Mehe ema jaoks olen n.-ö tühi koht. Samas minu perekonnas on ta algusest peale soojalt vastu võetud... Minu vanemad aitasid osta meie esimese ühise korteri, kus me lõpuks ikka koos elatud ei saanud ja mis tuli maha müüa.

Ma ei tea, kuida seda õieti defineeritakse - visiitsuhe, külalissuhe, visiit...mida iganes?!
Algul arvasin kõik muutub, areneb normaalselt edasi, aga...

Ühesõnaga, see ilmselt on liiga haige.

Ta on mulle öelnud otse - ise oled süüdi, et erilisi suhtekogemusi pole. Ju siis olen.
Ma tõesti ei näinud praegust läbi ega osanud isegi halvimas unenäos midagi sellist ette aimata.

Oled ühe mehe peale 8 aastat ära kulutanud. Kaua mõtled, ütleks selle peale. Kui koos elada ei saa, ei sobi kokku. Praegu tuleb välja, et sobite, sest miks muidu raiskad sa aega? Kui lapsi ei soovi, saaks veel aru, et aega on veidi rohkem, aga muidu on nii kurb oma parimad aastad mõne peale ära raisata, kellega nagunii lahku lähed.
Pärast korteri müümist oleks pidanud lahku minema. Jah, minu silmis on positiivne, kui naisel ei ole palju suhteid olnud, aga kui valida palju suhteid või pikad suhted, siis pigem palju üheöösuhteid. Leiad uue mehe, jooksed eelmise juurde tagasi, sest 8 aastat ikka :)
Ikka ei usu seda teemat enam, ajaviiteks vastasin.

Inimesi on erinevaid. Minu maailmavaade ja tõekspidamised igatsesid püüelda püsivuse poole.
Ühe vigadega inimese saad vahetada ainult teise vigadega inimese vastu...

Üheöösuhted? No jah... naisinimesele ikka väga raske. Füüsilises armuvahekorras tulevad mees ja naine teineteisele ülimalt lähedale; nii lähedale nagu ei kellelegi teisele. Mistõttu minu jaoks mõeldamatu füüsiline kvantiteet, sest mida see annab, kui hing tühjas vaakumis või kildudeks? Veel rohkem kilde ja veel suurem tühjusetunne..

See selleks. Aga jah... pisikese sõbra tulekuks peab elama teistsugust elu. Ja mõni mees ei muutu vaatamata lubaduste kuhjale ja aastate hulgale.

Küllap igaühe jaoks on kuskil keegi ja kunagi on kohtumiste päev, nagu lohutab laulusalm. Igal juhul peab vapruse säilitama lõpuni, ka siis kui elus antud muu ülesanne. Vahel on lihtsalt inimlik jagada, et leevendada maist eksistentsi ja lohutada hinge ses keerulises maailmas.

Inimlik jagada ja tore, et on tihedaid vastajaid nagu mina :) üksi on ka päris mõnus olla, aga ka visiitsuhe on ok. Et teil palju lapsi tuleks ja ikka mees aru pähe võtab.

Tõesti ei tasu sellise mehe peale aega raisata. Elab koos oma tigeda kontrolliva emaga, koos elada ei saanud, abielluda ei soovi, mida sa sellest suhtest ometi saad? Näha, et ka seksi mitte, ära oota, jäta kiiresti maha