Tööpäev on lõppenud, aga ma ei taha juba pikemat aega peale tööd koju minna. Seal algab teine tööpäev mehe vingumise, karjumise ja mõnitamise saatel. Varem, kui ta veel tööl käis, siis polnud olukord nii hull. Mina olen küll noor pensionär, aga ma ei suudaks 24 tundi ööpäevas seda välja kannatada. Parem käin tööl edasi. Ega mul mingit süüd ei ole. Olen tubli perenaine alati olnud ja kõigiga hakkama saanud. Mõistetamatu on, miks nüüd, kui oleme koos elanud 45 aastat on ta nagu ära pööranud. Õel, hoolimatu, lohakas ja ropu suuvärgiga. Rahu ei ole päeval ega öösel. Telekas mängib kõvasti 24/7. Miks on muutunud 70 lähenev mees talumatuks?
Ma ei tahaks midagi muud peale kodurahu. Seda ilmselt enam ei tulegi ja päris koduseks jäädes tuleb hankida eraldi elamispind. Minu vanuses pole see lihtne ettevõtmine.
Aga sellise mehega ma kunagi ei abiellunud. Selliseks on ta muutunud vananedes.

väga õel kommentaar, võid vabalt lugemata jätta: lase endale rahustid välja kirjutada, sööda mehele sisse . . .