Mure siis selline, poisssõber läks mõned päevad tagasi kaitseväkke. Enne seda olime kogu aeg koos, oli üksikuid päevi, kui me teineteist ei näinud. Nüüd aga teadmine, et ei näe teda pikka aega ja see on asi, millega ma kuidagi leppida ei suuda. Ma olen viimaste päevade jooksul põhimõtteliselt ainult nutnud, nii kui mingit tegevust tegema hakkan, meenub jälle midagi temaga seotut ja uus nutuhoog garanteeritud. Kui hommikul on veel normaalne olla, siis õhtud on lausa kohutavad. Kuidas teie olete kaitseväe ajaga toime tulnud? Või kas kellelgi on soovitusi, mida teha või kuidas käituda, et igatsus nii suur ei oleks?

Parimat