paranoiline, kahtlustav, keeldub ravist. Laps alles väike.
Naine kurnatud, ei leia mõistmist ja eriti kellelegi rääkida ei saa, et selline mees. Kuidas saab skisot ravile saata? Perekond tõesti kannatab väga. Kas kellelgi on kogemusi? Palun asjalikku nõu.

Kehtib sama jutt, mis alkohoolikute puhul. Vägisi ei saa.

Saab ainult siis, kui muutub ohtlikuks endale või teistele(kuigi natuke paradoksaalne -et las lööb kellegi maha, siis saadame ravile).
Tavaliselt skisod leiavad, et neil kõik muu valutab ja on haige, võibolla selle kaudu kuidagi suunata.
Aga selline kooselu - see on kohutav piinlemine, sest neil puudub empaatiavõime, lisaks kahtlustamine. Oh, jube, jube.
Ja tegelikult tuleks rääkida.

mida sa veel siuksega siis lapse saad? enne ei teadnud, et tüüp skisofreenik on v?

anna ometi keppi talle ja küll rahuneb

tahtevastase saad teha. nii kui keeldub ravist või muutub ohtlikuks (sa võid ise ka natuke provotseerida) ja siis helistad 112 ja viivad kohe pollari saatel haiglasse.

kas sa ise panid talle diagnoosi?

Sorry, isegi arst ei julgeks ühe-kahe korra vestluse käigus diagnoosi panna. See ikka pikaajalise vaatluse-vestluse tulemus. kaks korda haiglat, siis mingi ravi periood ja nüüd jälle kriitilises seisus.

teemaalgatajale,

siis ikka diagnoos sinu poolt pandud!!!!!
on tunne, et sina hoopis vaja ravi.

Tegemist on tõsise probleemiga, ma ei tulnud siia nalja viskama. Mees on olnud 2 korda haiglas ja pool aastat käis psühhiaatriga vestlemas. Küsisin ise arstilt diagnoosi, peale selle ütles mulle, te olete temaga niigi kannatlik olnud. Probleem on tema perekonnas ja lapsepõlvekodus, juba seal oli see haigus. Minule muidugi ei öeldud ja kohe välja ka ei paista, siis oli just vahetult ravi saanud. Enne kui teisi kritiseerima hakata võiks mõelda, et inimene tuli siia suure mure ja südamevaluga.

mis ravimeid ta saab? millised luulud esinevad? mis ajast on skisofr, diagnoos?
aru ma ei saa miks sa kirabil minema viia ei lase kui ikka diagnoos olemas? sa ei karda et äkki lapsega laipadeks muutute ta käes?
ja jama muidugi kui sellisega laps... see on pärilik haigus.

ja veel... mis sa siin soiud tundide viisi-kiirabi tuleb hiljemalt poole tunni jooksul väljakutsest ja viib ta minema. helista juba 112 ja edu sulle.

tee ikka vahet mis on pärilik haigus ja päriliku eelsoodumusega haigus ning siis plära siin

ei, niimoodi küll mõelda ei tohi, et kindlasti lapsel nüüd sama probleem. ole ikka positiivne.
aga kontsulteeri arstide, juristide, politseiga. mingit nõu ikka saad.
hulluga koos elada ei tohi. eriti jubedalt mõjub see lapsele. nii et ole ettevaatlik.

Ainult kaastundest ei peaks küll keegi kellegagi koos elama. Seda haigust veel ravida ei osata, ravimitega hoitakse mingil määral asja kontrolli all. Aga seda tead ilmselt juba isegi. Paranemisvõimalused ka nullilähedased....
Nii et - mõtle enda ja eelkõige oma lapse elule ja tulevikule. Sellises peres ei ole tal küll turvaline üles kasvada. Kõlab jõhkralt, aga tegelikult on tõsi. See ühekordne ravile saatmine ei ole ju lahendus. Ta tuleb sealt tagasi ja jälle algab üks hirmuelu järjekordse haigushoo ootamisel.
Sa oled väärt paremat, normaalse naise normaalset elu. Ja seda on väärt ka su laps. Sa ei saa muuta haiget inimest ega ka vastutada tema eest. Aga oma lapse elu eest oled sa vastutav ja seda saad muuta küll.

kogenu teeb vahet, aga lihtrahvale pole mõtet pikalt ja keeruliselt seletada. :)

kuna laps juba elab sellises kehvad mikrokliimas, siis on tema eelsoodumuse % tunduvalt suurem kui norm. keskkonnas kasvades.

§ 11. Tahtest olenematu vältimatu psühhiaatriline abi
(1) Isik võetakse tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata (edaspidi tahtest olenematu ravi), ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral:
1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida;
2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut;
3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.
(2) Tahtest olenematut ravi võib kohaldada üksnes kohtu määruse alusel. Tahtest olenematut ravi võib kohaldada ka kohtu määruseta, kui see on vältimatu isiku enda või avalikkuse kaitseks ja kohtu määruse saamine ei ole piisavalt kiiresti võimalik.
(3) Otsuse kohaldada tahtest olenematut ravi kohtu loata teeb haigla psühhiaatriaosakonna psühhiaater isiku psühhiaatriaosakonda saabumisel või vaba tahte avalduse alusel haiglas ravil viibival isikul tahtest olenematu ravi kohaldamise vajaduse ilmnemisel viivitamata pärast isiku arstlikku läbivaatust. Otsus vormistatakse sotsiaalministri kehtestatud korra kohaselt. Otsuse vormistamise aeg loetakse tahtest olenematu haiglaravi alguseks.
(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud otsuse alusel võib tahtest olenematut ravi kohaldada 48 tunni jooksul tahtest olenematu haiglaravi algusest.
(5) Sotsiaalhoolekande seaduse alusel hoolekandeasutusse paigutatud isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks teeb käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud otsuse kohaldada tahtest olenematut ravi kuni 48 tundi tahtest olenematu haiglaravi algusest haigla psühhiaatriaosakonna psühhiaater isiku psühhiaatriaosakonda saabumisel viivitamata pärast isiku arstlikku läbivaatust. Otsus vormistatakse käesoleva paragrahvi lõike 3 alusel kehtestatud õigusaktiga sätestatud korras.
(6) Käesoleva paragrahvi lõigetes 2–5 sätestatud asjaoludel ravil viibiv isik ei või katkestada uuringuid ja ravi ega lahkuda haigla psühhiaatriaosakonnast.
(7) Tahtest olenematu ravi puhul kohaldatakse vähim piiravaid meetodeid, mis tagavad ravile toodud isiku ja teiste isikute turvalisuse. Meditsiiniline personal austab patsiendi õigusi ja seaduslikke huve.
[RT I 2005, 39, 308 - jõust. 1. 01. 2006]
§ 12. Tahtest olenematut vältimatut psühhiaatrilist abi vajava isiku haiglasse paigutamise kord
(1) Kui on alust arvata, et esinevad käesoleva seaduse § 11 lõikes 1 sätestatud asjaolud, toimetatakse isik haigla psühhiaatriaosakonda kiirabi, politsei, lähedaste või muude isikute poolt, kui see on vältimatu isiku enda või avalikkuse kaitseks ja kohtu määruse saamine ei ole piisavalt kiiresti võimalik.
(2) Kui on alust arvata, et esinevad käesoleva seaduse § 11 lõikes 1 sätestatud asjaolud, abistab politsei arsti kirjaliku taotluse alusel tervishoiuteenuse osutajat isiku kinnipidamisel, arstlikul läbivaatusel ja haigla psühhiaatriaosakonda toimetamisel.
(3) [Kehtetu – RT I 2006, 7, 42 – jõust 4.02.2006]
(4) Käesoleva seaduse § 11 lõigetes 3 ja 5 nimetatud otsusest teavitab arst isikut kohe ja tema lähedasi inimesi või seaduslikku esindajat 12 tunni jooksul otsuse vormistamisest.
(5) Tahtest olenematu ravi kohaldamisel kohtu määruseta on isiku lähedasel inimesel ja seaduslikul esindajal või nende poolt valitud arstil, advokaadil või muul esindajal õigus kohtuda tahtest olenematule ravile paigutatud isikuga. Kohtumise kestuse otsustab raviarst, lähtudes ravile paigutatud isiku tervise seisundist.
[RT I 2005, 39, 308 - jõust. 1. 01. 2006]
§ 13. Tahtest olenematu ravi kontrollimine
(1) Esialgse õiguskaitse rakendamise taotluse isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks ja isiku haigla psühhiaatriaosakonda paigutamiseks esitab haigla pea- või ülemarst haigla tegevuskohajärgsele kohtule. Haigla pea- või ülemarsti äraolekul esitab taotluse haigla valvearst.
(11) Isiku tahtest olenematu ravi kohaldamise kauemaks kui esialgse õiguskaitse rakendamiseks, selle pikendamise ja lõpetamise otsustab kohus isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetlusele ettenähtud korras isiku elukohajärgse kohaliku omavalitsuse avalduse alusel, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.
(2) Isiku tahtest olenematu ravi haigla psühhiaatriaosakonnas võib kesta üle 48 tunni ainult kohtu loal.
(3) Haigla pea- või ülemarst tagab 24 tunni jooksul isiku tahtest olenematu haiglaravi algusest ravile võetud isiku arstliku läbivaatuse teise psühhiaatri poolt, kes ei ole teinud käesoleva seaduse § 11 lõikes 3 või 5 nimetatud otsust.
(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 11 toodud tahtest olenematu ravi kohaldamiseks ja isiku haigla psühhiaatriaosakonda paigutamiseks esitab haigla pea- või ülemarst vajaduse korral taotluse kohalikule omavalitusele kohtusse pöördumiseks. Haigla pea- või ülemarsti äraolekul esitab taotluse haigla valvearst. Taotlusele lisatakse käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud psühhiaatri arvamus isiku tahtest olenematu haigla psühhiaatriaosakonda paigutamise ja ravi kohaldamise põhjendatuse kohta.
(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 11 toodud tahtest olenematu ravi pikendamiseks või lõpetamiseks esitab kohalik omavalitsus kohtule avalduse, millele on lisatud käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud psühhiaatri arvamus isiku tahtest olenematu ravi pikendamise või lõpetamise põhjendatuse kohta.
(6) Kui kohtu määruse alusel on vaja isik toimetada ärakuulamiseks haiglast kohtusse, teeb seda vajaduse korral politsei.
(7) Määruse teinud kohus teatab määrusest politseile, kes võtab vajaduse korral viivitamata tarvitusele abinõud tahtest olenematul ravil viibiva isiku vara kaitsmise tagamiseks.
(8) Tahtest olenematul ravil viibiva isikuga ei ole lubatud teha kliinilisi katseid, katsetada uusi ravimeid ega ravimeetodeid.
(9) Järelevalvet tahtest olenematu ravi üle teostab Tervishoiuamet.
[RT I 2006, 7, 42 – jõust 4.02.2006]
§ 14. Ohjeldusmeetmete rakendamine
(1) Ohjeldusmeetmeid rakendatakse psüühikahäirega isiku suhtes käesoleva seaduse § 11 lõikes 1 sätestatud asjaoludel, kui on otsene oht enesevigastuseks või vägivallaks teiste isikute suhtes ja muud vahendid ohu kõrvaldamiseks ei ole osutunud küllaldaseks.
(2) Ohjeldusmeetmetena kasutatakse eraldamist ja fikseerimist. Eraldamine on isiku eralduspalatisse paigutamine ning seal tervishoiutöötaja järelevalve all kinnipidamine. Fikseerimine on eralduspalatis tervishoiutöötaja järelevalve all mehaaniliste vahendite (rihmad, eririietus) kasutamine isiku tegutsemisvabaduse piiramiseks.
(3) Ohjeldusmeetmeid rakendatakse arsti otsusel, mis vormistatakse koos põhjendusega ravidokumentides, ja nende rakendamine lõpetatakse koheselt ohu möödumisel.
[RT I 2005, 39, 308 - jõust. 1. 01. 2006]









pollariga haiglasse saata on imelihtne. samas saad sa temast näiteks haiglas olles lahti õelda ja vajadusel sundravile saata.

aga kui skisoga kooselu on su oma vaba tahe, siis pole nutta midagi.

Kas seda sundravi siis ka annaks kohaldada, kui naine peast rasedaks jääb?

eks ikka annaks kui aga peast rase naine omale määratud ravimid võtmata jätaks. ;O

jummalukene küll, miks võtavad sõna need, kes sellest haigusest muffigi ei tea. Teemaalgataja, see on põhimõtteliselt ravimatu haigus, mis kurnab kõiki- inimest ennast, tema abikaasat ja kõige rohkem lapsi, kes selles virrvarris tahtmatult osalevad. Oled väga tugev inimene, kui suudad koos elada inimesega, kellel selline diagnoos. Mina ei suutnud, iseenda ja lapse pärast. Tundsin, et lihtsalt enam ei suuda, kartsin ise hulluks minna ja lapski oli pidevas depressioonis. Läksime lahku, hoolin temast endiselt, aga ma ei ole valmis end ja last ohverdama :(.

ei rakendata seda tahtevastast midagi nii lihtsalt, näiteks üks patsient lõhub üht ja sedasama kullapoe akent juba aastaid, virutades sealt narko jaoks realiseerimiseks kraami ja kõnnib ikka vabalt ringi - ja kuigi ta oli ka korra haiglas, tarbis seal seeni ja lund kahe näopoolega; samuti kohaldatakse tema suhtes täpselt sedasama menetlust, mis tervete inimeste puhul ja kedagi ei huvita, et ta on vaimupuudega ja pluss skisofreenik pealegi

sinul on valik: kas elad temaga või ei ela

Küsiti - kas on kogemusi ja abi. Minul onn kogemusi. Vaatamata sellele, et ma rahulikult talusin laste kõrvalt ja muidu oli mees hea ja tundlik, ikkagi üle 18 aasta vastu ei pidanud. Lihtsalt ei jaksanud, kiikse oli ikka väga palju, mis närvidele käisid, rääkimata haigushoogudest, mis polnud just lühikesed. Kui on perekonnas, siis on see ka sugulastel, ämmal näiteks. Minu omal küll ja ämma kiusu ja kahtlustamist oli veel eriti kole taluda. Muutusin lõpuks täitsa hüsteerikuks, magada ei julenud ja kogu aeg närvid tõmblesid. Nüüd olen abielus rahuliku mehega ja närvid on korras. Muud ei oska soovitada, et see on raske küll, aga sina ennast tema maailma kahjuks paigutada ei suuda.

lahku lahku, jookse, see ju nakkab

Mis ma enam jooksen?

küsin teemaalgataja käest kuidas on läinud? minul on see aasta lahtirebimine skisofreenilisest elukaaslasest. Tuleb raske aasta.

No kuidas see haigus tal siis väljendub? Kujutab ette, et on kuningas või sebra, näeb hallutsinatsioone?

Ja mida sa nende teadmistega siis peale hakkad? Oled tohter (no sellise jutu peale ilmselt siiski mitte) või lihtsalt meeldib teiste inimeste tervises sorida?

Hea teada,kui oma tutvusringkkonnas tuleb kokku sattuda skisoga. On selles midagi halba? Hoopis nõme tundub teemaalgataja, kes oma meest tervise pärast taga siunab.

Seda, et sa mõnes seltskonnas võid kokku sattuda skisofreenikuga, ei saa vältida. Neid liigub meie hulgas väga palju. Aga mida annab teadmine selle kohta, kuidas see haigus välja näeb või milliseid ravimeid haige võtab? Ei ole ühtset tüüpilist skisofreenikut. Muide - enamus joodikutest on palju raskemini talutavad, aga nendega kokku puutumist ei väldita.

Kohe nii huvitab, et, mis halba siis skisofreenik teha võib ja kohe sellist, et muutub väljakannatamatuks. Pigem on lähedased ikka ise need diagnoosipanejad aga ise on teisel närvid "ära söönud".Sa uudishimulik kirjuta mõni käitumismuster, mis skisodel esineb.

Kas sa üldse ei saanud mu kirjutisest aru? Loe veel kord!