Kuidas viisakalt korda majja lüüa? Meie all elab vanaproua, kelle suhtes on tunne, et ta pidevalt jälgib teise trepikoja elanikke ja nende tulemisi ja minemisi. Kui minu poeg läheb prügi välja viima, siis ta juba passib oma korteriuksel, oma prügikott käes ja tahab ka selle mu pojale sokutada, et mu poeg tema prügi ka välja viiks. Et tema juba vana ja ei jõua ja trepp libe jne. (Pole väljas libedust ollagi). Ja üks teine vanaproua, kes elab ka samas trepikojas ja on esimese vanaprouaga suur sõbranna, on hakanud sama asja tegema. Esimese jaoks on see, et poiss ta prügikoti välja viib, iseenesest mõistevav ega vääri tänusõnugi. Teine annab tänutäheks mingi vist aastaid sahtlipõhjas seisnud kommi, mis on ilmselgelt aegunud. Ükskord võtsime ühe šokolaadikommi paberist lahti ja komm oli täiesti kõvaks läinud šokolaadil mingi valge kirme peal. Ükskord oli lutsukomm, mille suhtes oli tunne, et see on korra juba kellegi suus olnud ja sealt paberisse tagasi sülitatud. Meie peres on üldiselt kombeks olla abivalmis, aga selline ärakasutamine on küll liiast. Ma saaks veel aru, kui vanaprouad liiguks halvasti või oleks tervis kehv. Aga ühte neist võib vahepeal näha õues suitsetamas ja ka teine käib poes täitsa ise. Olen püüdnud rääkida nendega, aga nad on ajanud mingit oma joru vastu ja jätkanud samas vaimus. Vahel nende prügikotid haisevad jubedalt. Minu poeg on 9-a ega ole kohustatud teiste majaelanike prügi tassima. Kas kellelgi veel sarnast kogemust on olnud ja mida olete ette võtnud?
