Minu lugu on selline..

Olen koos mehega, kellel on eelmisest kooselust kooliealine tütar.
Lahutades leppis naisega kokku, et hakkab igakuiselt toetama umbes 250 euroga. Sellega aga toetus ei piirdu- juurde lisanduvad kõikvõimalikud kuluallikad. Näiteks suutis laps lõhkuda kodus vannitoa peegelkapi ja uue ostmiseks nõuti raha isalt välja. Justkui oleks laps külas ja kõik, mis katki teeb, peavad vanemad kinni maksma.

Mees ise ütleb, et oli nõus lahutades kõik lapsega seonduvad kulud katma, kuid minu arust on asi väljumas igasuguse kontrolli alt. Ema väidetavalt lapsele midagi ei osta, vaid saadab isalt küsima. Sealhulgas ka riided ning isegi kustukummi kooli jaoks.

Mul muidugi pole midagi selle vastu, et mees nii aktiivselt soovib osaleda oma lapse elus.
Samas, aasta- aastalt kasvavad ju ka lapse vajadused ning vajaminevad asjad muutuvad kallimaks ja tihedamaks.
Tunnen, et kui sellisele asjale kiiresti lõppu ei tee, siis meie omavahel peret luua ilmselt ei saagi. Mitte, et oleksin ise puuk, kes samamoodi käsi pikas mehelt kõikide kulude katmist ootaks, aga eelmise naisega ''kooselamine'' paneb muretsema, kas meie perele ka midagi jääb..

Olen püüdnud ääri-veeri juttu teha, kuid pean sellega veel tegelema.

Kas kellelgi on olnud veel elus sellist kogemust?

ise valisid sellise töllaka omale kõrvale kes suud lahti teha ei julge ja tingimud paika panna.

Sa väidad- pean sellega veel tegelema.
Tegele, kuid tea, et laps(lapsed) jäävad isa ellu elu lõpuni. Samuti ei muutu Sinu tulekuga olematuks lapse ema ja head suhted temaga.
See on nii ja jääb...
Tunned valesti, et kui sellele asjale kiiresti...

Loodame, et mees ise kord taipab, et kõike tal pole vaja kinni maksta ja hoiame pöialt!

endine naine on kibestunud ja loobib teile kaikaid kodarasse. sellisega ei saa mingeid häid suhteid olla. tuleb jääda kindla summa juurde või laps enda juurde elama võtta isal.

süües kasvab isu ja varsti on need kulutused veelgi suuremad. Aruta oma mehega, et tehku täpne kokkulepe, kui palju, millal ja kelle arvele läheb. minu vend maksab 215 + enne kooli ja aasta lõpus sama suure summa juurde s.o. 215

See pole sinu laps! Las lapse ema-isa ise õiendavad oma lapsega. See ei ole üleüldse sinu asi, kuidas nad omavahel kokku lepivad. Maksku isa just nii palju, kui ta vajalikuks peab - SEE EI PUUTU SINUSSE!
Sinu suhted on selle mehega, mitte tema lapse ja lapse emaga. Kui ise võtsid teise ringi mehe, siis nüüd lepi sellega ja ära topi oma nina võõra pere asjadesse!

Sa suhtled teise inimesega, mitte rahakotiga. Tänapäeval igaühel oma raha ja vara.

Siis jäädki maksma.
Uus I Phone tuleb välja (või muutub ainult disain) ja vana läheb lootusetult katki, et tuleb uue vastu vahetada.

kas on kuidagi võimalik, et katskiläinud asi iseeneest ka terveks läheb? see vannitoakapp näiteks?
ei usu eriti, st vähemalt pool kapi maksumusest peab tõesti lapse isa makama, kui muidu elatusrahade sisse ära ei mahu. see ju ettnägematu kulu.
või panevad asjad nüüd vannitoa põrandalae näiteks?
kas ellkirjutajal endal on vannitoaasjad põrandal igapäevaselt? noh, et oleks nagu odavam.

asi terveks Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> kas on kuidagi võimalik, et katskiläinud asi iseen
> eest ka terveks läheb? see vannitoakapp näiteks?

> > ei usu eriti, st vähemalt pool kapi maksumusest
> peab tõesti lapse isa makama, kui muidu elatusraha
> de sisse ära ei mahu. see ju ettnägematu kulu.
>
> või panevad asjad nüüd vannitoa põrandalae näiteks
> ?
> kas ellkirjutajal endal on vannitoaasjad põra
> ndal igapäevaselt? noh, et oleks nagu odavam.

Huvitav, miks pool? Kas see kapp on ainult lapse privaatkasutuses või? Või peab nüüd mees ka endise naise kulutused kinni maksma?

Ja mis saaks näiteks juhul, kui lapse isa oleks surnud ja laps saaks hoopis toitjakaotuspensioni? Siis läheks ja nõuaks KOV-lt kapi kinnimaksmist lisaks pensionile? Või mida?

Milleks sellist jama ajada. Elatis ongi kõigi lapse kulude katmiseks, kui mees on nõus midagi lisaks maksma, siis on tubli mees, aga midagi nõuda küll õigust rohkem ei ole.

...
Mees ise ütleb, et oli nõus lahutades kõik lapsega seonduvad kulud katma, kuid minu arust on asi väljumas igasuguse kontrolli alt..

Kelle kontrolli alt? Ega sina ei peagi seda kontrollima, kui palju isa oma lapse jaoks raha annab ja pole oluline, kas seda on sinu arut vähe või palju. Sina sellesse mängu ei kuulu (kuigi hirmsasti tahaksid!). Tema laps, tema asi! Ja kui hakkasid semmima mehega, kel on laps, siis sinu asi on olukorraga leppida. Isa ta on ja selleks ta jääb, kargle ja kisa sina seal vahel nii palju kui soovid. See, kas mees maksab kinni poole kapi hinnast või kogu hinna, on mehe-naise vaheline kokkulepe. Ja ei mingit sinupoolset kontrolli. Kui ei meeldi - kõnni minema! Nii lihtne ongi.

Jah, nii ta on, lapsed ja lapselapsed jäävad igavesti teie vahele, ükskõik, kui palju teil omavahel lapsi saab olema.
Mina olen oma mehega koos olnud 27 aastat, meil on juba 2 täisealist last, kuid mehel on esimesest abielust samuti 2 last, kellel kahe peale kokku on KUUS poega, ja ühel nendest juba omal laps. Võid ise kokku lugeda, kui paljudel sünnipäevadel ja muudel "perekondlikel koosviibimistel" on minu mees nende 27 aasta jooksul käinud. Ning kui palju raha on MEIE perest selle tõttu kaduma läinud. Sünni- ja nännipäevadele lisaks on mõlemale lapsele korteri sissemaksed teinud, ning siin paar aastat tagasi, kui poeg (40-a!) kaotas töö, siis maksis mitu aastat lihtsalt iga kuu pojale 200-300 eurot elamisraha. KÕIK meie laste arvelt.

10 punkti sulle, mõtle hoolega 02. jaanuar 2017, kl 00.17

Kahjuks ei ole sellise eluterve mõtteviisiga naisi eriti palju. Tibidel on arusaamine, et kui nemad juba pildile tulevad, siis unustatakse kogu eelnev elu. Siis tahab tibi määrata, kui palju mees oma lastega suhtleb, kui palju raha neile annab ja kui palju aitab oma laste ema. Lapsed jäävad mehele igaveseks ja tibi ei hakka iialgi mängima esimest viiulit, kuigi tahaks. Ja raha jaguneb alatiseks mehe endiste laste ja uute laste vahel ja tibil pole siin midagi öelda. Ehk tasuks tibil enne mõelda, kui lastega mehega liini ajama hakkab. Kui on üldse millega mõelda.

Ma igaks juhuks täpsustan, et endast mitte valet muljet jätta.

Veelkord - mul on hea meel, et minu mees soovib oma lapsega palju aega veeta ja teda ka rahaliselt toetada. Ja kui tekibki ootamatuid väljaminekuid, siis ka see on ju okei.

Pidasin silmas seda, et kui laps tulebki eranditult iga materiaalse vajadusega isa juurde ja ütleb, et ''mul on uut jopet vaja. emme nagunii ei osta'' või et ''emme ütles, et pead täna mu riided ära pesema, sest tal pole piisavalt pesupulbrit'' või ''tahaksin trenni minna, aga emme pole nõus mulle autoga järgi tulema''
Või kui ema ise ütleb, et ''mine osta ravimeid või lapse gripiravi saab alata alles kahe nädala pärast kui mul on palgapäev olnud''
- vot selliseid näiteid tahtsin lisaks tuua. Sellega peab ju nõus olema, et kui emal pole isegi pesupulbrit kodus, siis millega tema üldse panustab oma lapse heaolusse?

Lapse enda juurde elama võtmisest oleme palju rääkinud. Mehe ütluse kohaselt oli naine sellest keeldunud, tuues välja põhjuse, et ''siis ei saa ju alimente''
Sel kevadel läheb ema näiteks kolmeks nädalaks soojamaa reisile.. ma eeldan, et sinna see ''pesupulbri raha'' kulub..

Ei ole nii, et ''ära topi oma nina võõrastesse asjadesse''

Kui elad ikkagi mehega koos, siis olenemata, kas tal on eelmisest kooselust lapsi või mitte, siis tegemist on ikkagi teie perekonnaga.

Eelmise naisega peab meest siduma vaid laps.

Ja kui on perekond, siis reeglina kokkulepped, millele kui palju kulutada, on mehe-naise kokkulepped. Ei ole nii, et eelmine naine tahab reisile minna ja siis haibib lapse ''kulud'' piltlikult nii suureks ja lendab ise Kanaaridele

Tahan teile kirjeldada, millises peres mina kasvasin.

Minu ema ja isa lahutasid ema initsiatiivil.
Vend ja mina kasvasime emaga, kuid kohtusime ka isaga täpselt nii palju ja siis kui tahtsime.

Ema ei küsinud isalt sentigi ''alimente'' vaid lõi endale ettevõtte ja rabas metsikult tööd teha, et võtta vastutust enda tehtud otsusele.

Isa ostustas ise millal ja kui palju oli tal võimalik meile raha anda. Põhjus, miks temaga koos olla tahtsime, oli ikkagi tema ülimalt tore olemus ja fakt, et ta on maailma parim isa, mitte et sealt saaks mingit money nuruda.

Suurim omadus, mille oma emalt olen üle võtnud, on endaga ise hakkama saada ja oma tegude eest vastutada.
Kui ikka lapsega enda soovil üksi jääda, siis peabki töötamai nii kuis jaksad ja teha endast kõik, et lastele kõike võimaldada. See mõjub ka isale motivatsioonina laste elus rohkem osaleda.

Selline käitumine minu ema poolt on (ligi 20 aastat hiljem) tinginud endiselt hea ja inimliku läbisaamiseni meie vanemate vahel.

Sul on selline lükata-tõmmata mees. Lüpsilehm kui mehe kohta saab nii öelda. Sul pole siin ka mõtet ülistada, et sinul on hea meel jne. Tegelikult oled sa väga ärritunud, et sina nagu ei mahukski tema ellu. Tegelikult ju ei mahugi kui mees nagu va tohman muudkui plekib kulusid, mida peaks eksnaine katma elatisest. Mehel ilmselt niipalju selgroogu ka pole, et fikseerida enda jaoks see summa, mida kuus välja annab. Sul on täiesti õigus, mis last sa siin veel planeerid kui mehel on pidevalt planeerimatud ja suurenevad kulud. Mina küll ei riskiks sellise mehe peale panuseid teha. Kuniks sul noorust on ja last pole, otsi parem lapsevaba mees, kellele sina ja teie tulevane laps on esmatähtsad.

Maris, sinu unistused on ilusad, aga kahjuks reaalses elus ei kehti. Kui inimestel on juba laps, siis ei saa öelda, et neid "peab siduma ainult laps", kuigi sellele teise ringi naisele nii meeldiks. Need kaks lapsevanemat jäävad eluks ajaks seotuks. Kuidas küll maristele seda selgeks teha, et mõelge enne hoolega, kui lapsega mehi piiluma hakkate. Te võite ju unistada, et teie peaks olema esikohal, aga no ei ole. Lihtsalt ei ole! Ja kui laps tuleb isa juurde raha küsima, siis isa annab ikka, kui ta vähegi mees on. Vaatamata sellele, mida maris arvab.
seega - arvake ära, kes on esikohal?

Pole vahet kui rahulik või vihane lahkuminek oli, aga mõte on selles, et kui peale lahutust inimesed hangivad endale uue kaaslase, siis ühiste otsuste tegemisel eelmised kaaslased kaasa ei räägi. Punkt

Jah, kõikvõimalikke lastega seonduvaid küsimusi muidugi arutavad lapsevanemad. Aga ka uued kaaslased peavad sellega päri olema ja mingi kaasarääkimise õigus ka. See kui mõni uus daam ei salli oma mehe lapsi, see on juba suurem probleem ja siis tõesti oleks mõistlik kas minna või jääda ja lapsi siiski austada.

Kui keegi muidugi suisa perekonna lõhki ajab, siis tema muidugi ei tohi midagi kobiseda ja peab leppima. Aga kui lahutusest on möödunud juba ikkagi arvestav aeg ja mõlemad inimesed on leidnud endale kellegi uue, siis endine elukaaslane ongi sinuga seotud ainult lapse kaudu. Kui just tõesti pole niivõrd toredad suhted, et vanemad sõpradeks edasi jäävad. Aga samas sõbralike suhete puhul endine naine ka arutult mehelt raha välja ei pumpa

No näe, unistusi ikka jätkub.

selle arutu pumpamise tulemuseks tahaks mairis ise mehele uut titte kaela sokutada.

Tore, et lapsel selline isa on.

Sa nagu tõesti mõtled, et selline isa on tore? Millised väärtushinnangud laps kaasa saab? Et meestelt peab ja saabki raha välja pumbata. Tulevikus tüüpiline tibi, kes laseb ennast lörtsida mõnel rikkal papikesel raha eest. Ema soodustab seda ja isa laseb rahumeeli sellisel asjal toimuda.

Jah, loomulikult on selline isa tore. Isa peabki oma last suvalisest tibist tähtsamaks pidama. Ja lapsele raha andmine ei ole raha pumpamine - kõik vanemad annavad oma lastele raha. Laps ei mõtle, et ta küsib meestelt raha, ta küsib raha oma isalt. Lihtsalt need suvalised tibid on kadedusest rohelised. Võtke ennast kokku, kullakesed!

maris võiks ju tahta selle mehega saada ka 10 last. Elagu koos, vormistagu lapsed vallaslasteks ja saab garanteeritud riigitoetuse. abiks ikka.
miks maris oma armastust mehe vastu nüüd laste arvuga mõõdab?

muudkui loen ja imestan...mul ka see nn teise ringi mees. Elame ja oleme, mees toetab eelmisest abielust sündinud tütart korrektselt. Aga vot eksproua tahaksime küll saata rohelise aia taha ravile, sest ega ju selline naine ei ole normaalne, kes enne jõulupühi saadab sõnumi, et kuna tema maksab uue elukaaslase krediiti, siis pole tal raha endale aluspesu osta!!! Vot nii ma siis ostsingi kingituse mehe tütrele ja eksproua sai kah aluspesu. Seega olge veel rahul ja õnnelikud, kui asi puudutab lapse lõhutud vannitoakappi!

Ja kuidas küll sinu armas ja ideaalne mees sellise nõia endale valis ja temaga elas? Ja veel koguni nii lähedane oli, et temaga lapse sai? Sa lapse hulluga või?

kui aus olla, siis tõesti oligi lühidalt abielus hulluga. Lihtsalt aastatega asi kogu aeg süvenenud. Tal neid suhteid ikka peale selle abielu lõppemist olnud piisavalt ja meie oleme olnud tema draamadesse segatud just lapse pärast. No ikka lähed ja aitad, kui lapse ema kuskil mingit hüsteeriat ja draamat korraldab. Muidugi oleme mõelnud, et oleks pidanud astuma samme, et temalt lapse hooldusõigus võtta, aga ...no selline asi ehk oleks ta päris üle piiri ajanud. Nüüdseks on piiga varsti täisealine ja no mis seal siis ikka, kui vaja hädalisele uut aluspesu osta. Vot tehke järgi, te kurjad tibid-proovige kuidas tundub selline olukord. Ja muuseas, ilma naljata -ostsin päris viisakad ja korralikud, valisin nagu endale :) Maailm on tegelikult päris naljakas, kui seda läbi roosade prillide vaadata!

Aga miks ja mida me peaksime järgi tegema? Otsima endale teise ringi lapsega mehe? Täname, ei soovi! Jätkub ikka vallalisi ka, kui vähegi asjalik oled. Ei ole pruugituid ja kaasvaraga mehi tarvis.

Ja esimene, mida need uued tibid tegema hakkavad, on eelmise naise mustamine. Saamata sealjuures aru, et tegelikult halvustavad nad ju oma mehikest, tema väärtushinnanguid ja valikuid.