Tervitused,
Mul endal on tõesti natukene piinlik sellest nii avalikult rääkida. Nimelt on probleem minu abikaasa Velloga. Kui ma temaga 20 aastat tagasi tutvusin oli ta korralik ja nägus noormees. Temaga on mul 3 imeilusat last ja elame hubases majas. See sama mees ei võta meie perekonna elust enam üldse osa. Alles eile jättis ta mu pisipoja Jaanuse lasteaeda täiesti omapäi kella kaheksani. KAHEKSANI!! Süüa ta teha ei viitsi, lapsed on ka täiesti käest ära läinud selle ebatervisliku toitumise tagajärjel. Mu tütar Tiiu läks nädal aega tagasi koolis ühele plikale kätega kallale. Tuli välja et viimane oli teda kiusanud ja minu Vello oli soovitanud neiule PEKSA ANDA. Albertist ma isegi ei hakka pikemalt rääkima see hulgub kuskil kodust eemal pole teda päevi näinud. Ma ise töötan tööd kus ma ei saa koguaeg silma peal hoida kõigel mis mu kodus aset leiab. Mehega vesteldes väidab ta et selline ongi ühe pereisa elu ja et mina ei oleks selline kanaema. Eile hommikul tuli pisike Jaanus nuttes minu juurde ja ütles mina pean ära kolima. Tuli välja et Jaanus olevat Vellolt küsinud kust lapsed tulevad ja no muidugi Vello siis rääkis talle kuidas. Tule taevas appi tõesti. Ma ei tea kuidas ta siiamaani on hakkama saanud. Kas pereteraapiast oleks abi?

Õhtust!
Täitsa pekkis lugu!! See pole tõepoolest mitte õige viis kuidas üks pereisa käituma peaks! Mina isiklikult arvan, et see teraapia ka siinpuhul ei aita. Kui mees ennast ükskord juba käest on lasknud, siis tagasiteed enam pole. Sõbralik soovitus naiselt naisele- otsi uus. Alati leidub kusagil mõni parem.
Ilusat õhtu jätku!

Rongaküla kallike, võiks õige kokku saada. Mis arvad?

loll autist sa mõtled asju välja jälle