Mis teha kui elukaaslane pidevalt rõhub selle peale, et lapsed mu sõna ei kuula, ei korista jne. Lapsed 7 ja 9.
Riiud on läinud juba koledaks- arutame lahkuminekut. Mida päev edasi, tunnen, et lapsed peaks jääma isaga, sest minu juttu ignoreeritakse. Ma pole uhke enda üle, sest pean omi soove õppimise/koristamise/söömise eesmärgil mitu korda üle kordama ja on nagu hane selga vesi.
Väga ebameeldiv on ka see kui laste isa pidevalt kritiseerib mind laste ees. Tegelikult päris rõvedate sõnadega.
Laste isa ise kodutöödes ei osale, sest peab neid minu ja laste kohustuseks.

Kõige parem sellise möliseva ja laisa kaasa puhul on minna nädalaks kodust eemale...sanatooriumisse näiteks. Las hoolitseb kodu ja laste eest. Ja siis võtta iga kuu endale üle ühe nädalavahetus vabaks...sõida reede õhtul minema ja tagasi tule pühapäeva õhtul...üksi....sõbranna juurde näiteks. Mõjub kõigile värskendavalt...ka lastele ja mehele...

Sellisest mehest tuleb lahku minna, vaikselt eemalduda - mitte oma plaanid kohe mehe ja laste kuuldes teatavaks teha, sellest tuleks ainult veelgi rohkem alandamist.
Laste suhtes ära alla anna, minge koos lastepsühholoogi juurde. Oluline on, et neile ei jääks psühholoogi külastamisest muljet, et neil on midagi viga, vaid et psühholoog aitab peres tekkinud muresid lahendada. Las psühholoog aitab neil aru saada, et isapolne kriitika polnud õige, vaid oli vaimnne vägivald ning et ema kuulamine (või emaga koostöö tegemine) on nende endi huvides.

Katsetasin ühe nädalavahetuse aga hopsti tassis lapse kohe vanaema juurde. Ei hakanud tema lapsele süüa vaaritama ja pesu pesema aga ise tahab üksinda last kasvatada ja mingi sisetunne väidab, et uus koristaja ootejärjekorras. Vaat, et sul teemataja sama olukord pole ja mehel keskeakriis ja värske liha ootamas.

No aga VÄGA haige inimene ju kah ei ole võimeline meest-lapsi ümmardama? Mingi haigus aega-ajalt ikka tabab ka kõige tervemat naisterahvast. Kasvõi väljaväänatud jalg õhtuselt kepikõnniringilt. Istudki siis tugitoolis ja jagad vaid käske. No vähemalt ühe nädalavahetuse puhkust vajab selline jalg kohe kindlasti. Muidugi peavad sellele lisaks endal VÄGA kõrvad närvid olema. Ärasõit on ses mõttes endal kergem taluda.

Kui ise ka tunned, et isa lastega paremini hakkama saab, siis pole nui neljaks mõtet punnitada lapsi omale.