Alustan sellest, et enne lapse sündi lubas mees, et last kasvatame koos ja välismaale tööle ta enam ei lähe. Nii sai lubatud , võtsin sõnasabast kinni ja rahunesin ja elu tõotas tulla parem, et terve pere on koos jne. Nüüdseks on laps juba 2 aastane, aga mees ei ole siiani välismaalt töölt ära tulnud. Pidevad riiud on sellepärast ja kuskile me nende rääkimiste ja riidudega ei jõua. Ausalt öeldes seda 2 aastast on ka päris raske üksinda kasvatada ja kogu kodune elu on minu peal. Nüüd keeras mees veel vinti ülegi, et kui tavaliselt on ta 2 nädalat ära, siis nüüd läks kaugele tööle pea 2-ks kuuks. Minule pähe ei mahu, et kuidas saab üks hooliv isa niikaua üldse lapse juurest ära minna ja veel eeldab, et abielu on ka korras. Lihtsalt ongi, et teeb mis tahab ja üksi otsustab, et läheb ,millal läheb ja millal tuleb ja minuga ei arutagi midagi. Jah, rahaliselt ta aitab, aga ausalt öeldes ma ei ütleks, et see piisav on sellise elukorralduse sees. Ma ei jaksa enam nii elada ja näen ka, et kuidas laps isa igatseb ja vahest nutab, kui näeb näiteks pilti, kus ta isaga koos on. Laps ju kannatab eelkõige sellepärast, et isa käib vahest harva nagu narrimas ja enamasti teda tema jaoks olemas ei ole. Ühesõnaga mu jutu mõte on see, et kuna ma ei jaksa nii elada enam, pidevalt oodates, närvitsedes, kiskudes ja mehe poolt ei näe ühtegi sammu, et pereelu stabiilsemaks saab, mida ta lubanud ometi on, et ma arvan, et parem oleks minna lahku. Just minu ja lapse huvides. Kui seda isa ikka nii vähe on, siis milleks last segadusse ajada. Mina kasvatan nagunii enamasti üksi, et ma siis pigem teeksingi seda üksi ja koguaeg. Minu küsimus on aga see, et kui peaks mehega minema lapse jagamise suhtes kismaks, et mis võimalused tal kohtus oleks selle välismaa tööga? Kas oleks üldse selline variant, et laps määratakse isaga elama? Minu mõistus ütleb, et mitte, sest isal pole kindlat kodugi ega mingit stabiilset elu. On äkki keegi selle saaga läbi teinud ja räägib oma kogemusest? Mis võimalused minul on? Alles harjutan last lasteaeda, hetkel kindlat tööd pole, on ajutine töö mul hetkel ja elamine on minu korteris.

mehel pole ju alalist elukohtagi välismaal, nii et last käigu ikka eestimaal vaatamas..ka lahutuse korral.
ses mõttes panedki lastekasvatusrahad talle peale maksmiseks.. lahutada võid ka hiljem, kui tahad.

Peale lapse sündi põrutavad enamus väljamaale.Mul aga nii, et mees tahab kangesti last endale.Võtku, kui tahab.Mis ikka üle jääb.Lubas muidugi oma 500 alimente küsida.Poisdlapsel ongi isaga parem ja kaua naine peab laskma end terroriseerida.

Kas olete ikka abielus või sahmisite niisama lapse valmis?
Kui abielus ei ole, siis ei ole ju mehel sinu suhtes mitte mingeid kohustusi. Ise olid nõus vabatahtlikult üksikemaks hakkama.
Teinekord vaata ikka meespoolt paremini enne, kui lapsi tegema hakkad.

To klassikaline küsimus, abielus jah

Mine koos lapsega mehe juurde elama välismaale.

To mull: ei saa, erinevates kohtades elab ja töötab ja tundub, et ta väga ei taha ka meid sinna

ja lahutada jõuad alati, seniks vaata ja oota, vali tööd ja teöökohta..
kuni sealt natukeskti veel tilgub, seda raha, võta aga vastu, uhke jõuad ka hiljem olla.

Kasvatagu mehed ise oma lapsi.Naised tahavad ka veidi õnnelikud olla ja vabadust nautida.

Ole rõõmus, et lapsel vahelgi isa olemas on. Kui lahutad, pole enamuses sedagi. Harjuta laps lasteaiaga, leia endale töö ja siis vaata, muidugi võid mehele öelda, et kui ta ei proovigi siin tööd leida, võib teie abielu puruneda, aga ära nii kangesti kiirusta