Ma ei tea, kas tegu on suhtesõltuvusega või on asi lihtsalt selles, et meie suhe on küllaltki värske (ca 8 kuud) ja sellised asjad ongi normaalsed. Tunnen, et armastan enda poisssõpra nii palju, et oleksin kõigeks tema ja meie heaolu nimel valmis. Ma tahaks temaga IGA võimaliku hetke koos veeta ning mind teeb vahel kurvaks, kui tal on õhtuks hoopis omad plaanid. Ei jõua kunagi ära oodata peale pikka tööpäeva, millal juba koos saame olla. Mõte sellest, et veedan õhtu üksi, on kõige hullem. Tunnen vahel, et mina vajan koos olemist palju rohkem kui tema, mis aga ei tähenda seda, et ta kuidagi ükskõikne mu vastu oleks. Tegelikult ma mõistan, et igaüks vajab aega iseendale ja see ei pruugi tähendada, et ma teda enam ei huvita. Aga ma olen mõelnud, et olen hakanud nägema temas mingit ideaalset isikut, ma mõtlen koguaeg temast, tahaksin temaga olla, muutun armukadedaks, kui ta teiste naistega räägib, mõtlen pidevalt, et kuidas peaksin selle üle elama, kui peaksime mingil põhjusel lahku minema. Kui kujutan ette, et tal oleks minu asemel kunagi keegi teine, siis see mõte ajab lihtsalt hulluks. Ma tean, et see ülemõtlemine ei ole normaalne ja ka see mitte, et ma temast KOGU aeg mõtlen, see takistab igapäevaasjadega tegelemist. Ma ei tea, kuidas sellest ülemõtlemisest ja üldse pidevast temale mõtlemisest vabaneda. Sellest pole ka kasu, kui püüan endale tegevust leida, et mõtteid eemale saada, tegevust on mul liigagi palju. Kas on võimalik, et 8 kuud on veel lihtsalt väga värske suhe ning kunagi jahtub asi maha?

Kas Su eelmine suhe lõppes kurvalt või on Sind tugevalt tõrjutud varem?