Oleme olnud suhtes juba üle 10 aasta, sellest umbes pool ka abielus. Meil on 2 last, kodulaen, autoliising nagu ikka eestlastel.
Minu abikaasa pole käitunud minuga halvasti, ei joo, suitseta, toimetab kodus ja on hea isa.
Viimased paar aastat on suhted muutunud ühe kehvemaks. Me ei tülitse ega solva üksteist, vaid on kadunud minu igasugune vähimgi soov intiimseks läheduseks. Seks peale lapsi oli viga, minu viga mitte öelda kui ebamugav see oli ja oleks pidanud kauem taastuma. Tunded küll ka muidu tuhmunud.
Kas on lootust ka kuidagi sellist probleemi lahendada veel? Soovitusi, kuidas ja mida teha?
Ei taha teisele haiget teha, aga ei taha elada ka võlts "õnnelik" abielu idees edasi, kui kõik seda pole.
Mees teab probleemidest ja ootab juba pikemat aega mingit otsust või vastust, hetkel plaanis suhteteraapia 2 päeva, usku mul sellesse meeletult ei ole.

Mind hirmutab see, et kuidas saab välja nägemine asjade ja elude ja laste, lemmikloomade ja kõige muu jagamine, et oleks aus ja ei ole tülisid. Tahaks südames, et suudaks jääda kui mitte kohe siis mingil hetkel ikkagi sõpradeks, sest ühised lapsed ju jäävad ja liidavad.

https://arileht.delfi.ee/news/uudised/hiljutine-kohtuvaidlus-toi-selgust-kuidas-jagada-vara-kui-pooled-ei-ole-abielus?id=87881841

Tuleb psühholoogi juurde minna, mitte mingit loba siit oodata.