Tere!

Elukaaslane bipolaarne. Muidu normaalne ja heasüdamlik kaaslane aga iga paari kuu tagant toimub draama. Tahanb et ta maha jätaksin. Ise ei jäta. Mõne aja pärast asi rahuneb ja elu läheb kenasti ja armastusväärselt edasi.Diagnoos bipolaarne. Jagage kogemusi kellel on mismoodi käitute kui mehel on hoog peal?

Mul oli selline armuke, kuniks lõpuks tema draamadest lõplikult tüdinesin. Mees võiks ikka suuta meheks jääda mitte nutunaise kombel pidevalt draamatseda ja kurta. Kõik oli halvasti, kõiges nägi ainult puudusi ja vigu ja järgmisel perioodil oli parim inimene üldse keda tahta. Lõpuks ma ei suutnud tema draamatsemisi ja maania ning hüpomaania perioodide vaheldumist välja kannatada. Leidsin endale uue ja stabiilsema silmarõõmu.

Minu endisel elukaaslasel oli ka diagnoositud bipolaarsus. Lisaks veel meeleoluhäired ja depressioon. Väsitav oli tõesti see ameerika mägedel elamine, aga kui kõik oli hästi, siis oli parim. Suhe lõppes sellega, et tema jättis minu maha, ütles, et ei taha rohkem mulle oma haiguse tõttu haiget teha (tõsi, katus sõitis tal ikka korralikult ära, kui ta "põhjas" oli). Sa pead selle, kuidas käituda, temalt ise välja uurima, kuidas talle sobib. Minu eks tahtis oma hoogude ajal üksi olla, palus konkreetselt rahu ja et ma ei oleks ta lähedal.
nonii ütleb, et see on draamatsemine, kuid mina leian, et see on väga raske ja tõsine haigus, kui sa inimest armastad ja tahad temaga koos olla, siis tuleb tema haigusega arvestada. Kas ta arsti juures käib, saab mingeid rohtusid?

mina olen bipolaarne naine. hood, kus mul kõik üle viskab, ei tule päris lambist. ikka miski peab olema, mis selle hoo vallandab. iga kord on selleks mingi oma mehe mõtlemata tegu. kas jätab load õigel ajal tegemata, millele järgneb megatrahv või mingid sellised muud tema teod. siis olen hull päris pikalt. ei kannata sellist stressi. nõuan lahutust ja minu arust ongi maailm kokku kukkunud ja minu jaoks ongi see hullem kui surm, ongi maailma lõpp, millega kaasneb depressioon ja paanikahood. see ei ole ju maavärin või tsunami, miks peab inimene ISE omale ja mulle, seega siis tervele perele tekitama probleeme, ma ei mõista. ei oska oma suhtumist mitte kuidagi muuta, olen selline, mis siis teha. ega mul kerge ei ole põdeda.

Minu lähedasel on ka see ja selle vallandab mingi tühine põhjus.Ja see on ikka päris hull lugu. Me pidevalt koos ei ela, aga kurnav suhe on see küll.

Arsti juures käib aeg ajalt aga rohtusid ei võta.Ütleb et tal pole neid tarvis.Normaalsel ajal armastab palavalt ja näitab seda ka iga võimalik hetk välja aga hoog peale tuleb siis ütleb et käin talle närvidele ja ta ei taha minust midagi teada. Mõne aja möödudes vabandab ja kõik on normis.Hakkab juba tavapäraseks muutuma. Ma tean et see on haigus aga samas vahel tekib ikka mõte et äkki ta vihkabki mind ja teeskleb et armastab. Eks ise ka kergelt hakkab katus sõitma juba :(
Normaalsetel hetkedel planeerime tulevikku ja oleme rõõmsameelsed. Olen vöga kannatlik olnud ja provotseerinud küll ei ole. alkoholi mõju all käitub ta ka verbaalselt agressiivselt kui liiale läheb.

Ära arva, et ta vihkab sind, kui normaalses olekus näitab armastastust! Need koledad sõnad ütleb sulle haigus, mitte tema.
Tegelikult tal ju oleks neid rohtusid tarvis, kahju, et ta ei taha neid võtta. Äkki püüad temaga rääkida (loomulikult siis, kui tal hea olla on), ütle, mida tunned ja kuidas see väsitab sind, äkki on nõus siiski rohtude peale minema. Aga ära süüdista, eks tal endal on ka nõme ja võib-olla ta ei mõistagi, kuidas tema haigus sind rusub.
Alkoholi tarvitamine muidugi võiks olla suur ei, aga täiskasvanud mehele pole mõtet ema mängima hakata.
Mul tuli enda eelnev elu meelde ja hakkas täitsa kahju sinust :)
Mina prooviks sinu asemel ka sellise kokkuleppe sõlmida, et kui ta tunneb, et hoog hakkab peale tulema, siis sa lähed ära ja tuled tagasi, kui ta ütleb. Ma tean, kui nõme nii elada on, aga kui ei ole soov lahku minna, siis tasub proovida. Säästab ehk sinu närve ka.

Minu bipolaarse diagnoosiga kutt ütleb mulle vahel et ma võin ta maha jätta aga tema seda ise ei tee. Seda ütleb ta nii paari kuu tagant kui mingi hoog peale tuleb. Ütleb et ei taha mulle haiget teha ja sellepärast pean mina teda maha jätma. Seda ma teinud ei ole sest ma arvan et ta tegelikult ei taha seda. Vastasel juhul ta teeks seda ise. Samamoodi ei tea mid asjast arvata ja pole mitte kerge :)Niimoodi me siis olemegi.Tema vahel tigetseb nädal ja kaks ja siis on paar kuud toredat kaaslast jälle.

minu endine bipolaarne depressionist ütles ka mind maha jättes, et nii on kõige parem kuna ei suuda mulle enam haiget teha ja ei vääri mind :) eks mõnes mõttes on see tõsi ka, et tegi haiget oma hoogude ajal, kuid mina olin päris kaua vapralt ta kõrval ja hoolitsesin tema eest, niiet ma ei tundnud sel ajal suurt valu.
aga jah, tõsi on see, et ükshetk kui endal ka üle viskab, siis jätadki maha, et võib möliseda sellel teemal.
ma ise arvan, et kõige pealt peaks inimene end terveks ravima, kui mingisse suhtesse astub. elu on niigi raske, pole mõtet seda enda jaoks kergemaks teha. aga armastus on hullumeelne asi, eksole :)

Kõik on vastastikune, ühe käitumine põhjustab teise käitumist ja teise käitumine jälle omakorda esimese oma.
Ei ole nii, et vaid üks on süüdi.

See on õige, et hood tekivad kõrval oleva inimese käitumisest ja tegudest. Mul käivad hood 1x kuus ja kestavad paar päeva. Mees on harjunud ega pööra mulle sellistel päevadel tähele panu. See muidugi masendab mind rohkem aga üritan ise ka üle elada need päevad. Endal on mul raskem kui tal. Ma ise vihkan neid.
Kui olin vaba ja vallaline siis neid hooge mul polnud. Nii kui tekkis inimene enda kõrvale nii kohe pauhti hakkasid. Sellepärast jätsin kõik oma mehed maha. Praegune ütles, et märatse palju tahad mina ära ei lähe. Pärast seda hakkasid ka hood kaduma. Endaga tuleb ikka sigapalju tööd teha, et nn normaalseks hakata. See töö kestab ikka aastaid. Sellest on võimalik lahti saada küll. See eeldab aga 24h tugevat enesekontrolli... vabaks lasta ennast ei saa.

nine hoogudega on imselt siiski mees. kahestunud isiksus, veel keerulisem juhtum kui kahestutakse meheks ja naiseks ühes kehas..
see selleks, tegemist on hormonaalse tasakaalu häiretega, ja see mõjutab ka ajukeskuste st meeleolu jne tööd.
Nii et enesekontrollist ka ei piisa, sest pole mida kontrollida...

Inimene on haige, bipolaarsusega kaasnebki selline käitumine. Kas ta liitiumi võtab? See hoiab tujukõikumised ära, vahel pole rohkem vajagi ravimeid.

Soovitan rääkida tema raviarstiga või konsulteerida iseseisvalt psühhiaatriga, kui elukaaslane arste väldib.

kui inimene end ei ravi, siis pole armastusest juttugi, kui ta niimoodi rahumeeli teisi terroriserib

Mina armastan ennast liiga palju selleks, et oma elu selliselt ära raisata.Liiati kui ta rohtusid ka ei vóta, mis hoiaks emotsioone rohkem kontrolli all.

Ei võta mingeid rohtusid :(

Ei usu rohtudesse. See muudab vaid hullemaks. Sest rohud sisaldavad keemiat.
Minul on ilmselt ka selline probleem. Kuid minul muutub meeleolu suht tühistel põhjustel. Nt. Tahan lugeda, teha käsitööd vms. Kuid elukaaslane tahab, et ma sel ajal hoopis kas nõysid peseks, pesu paneks masinasse või teeks midagi süüa. Kuid selliste adjadega saaks ta ka ise hakkama, kui tahaks! Nii ongi, kui mina tunnen, et sel momendil ei taja teha neid asju, siis tõesti see viib mind endast välja!

Ega jah, rohud ei aita sel puhul. Olin suhtes alkohoolikust mehega, kes aastas ca 3 korda oli haiglaravil selle tõttu. Ka olid muidu rohud igapäevaselt kasutusel. Kuid ta ei muutnud sellest. Oma ema peale karjus pidevalt ja hirmutas mind. Läksin ta juurest ära.

Olen ilmselt sama häirega. Lähen kergesti endast välja, kui minult tahetakse midagi. Et siis minu jaoks ebasobival hetkel, mil ma pole valmis tegema neid asju. Hakkan siis nutma ja hüsteeritsema, kui selline hoog peale tuleb. Elukaaslane on välismaalane. Olen talle isegi palju kotdi öelnud, et ta võib minugipoolest teise omale leida ja mina olen valmis ära minema ta juurest. Olen talle tunnistanud, et vajan tohtri abi. Et tean et see on mul mingi puue. Olen töövõimetu, saan iga kuu seda raha, töövõimetuspensionit. Mul oli minevikus teises linnas psühhiaater, kelle juurde otsustasin taas minna. Märtsis alles saan minna. Mulle ei meeldi uute tohtritega kohtuda. Ei meeldi nende ristküsitlused eraelu kohta. Endine (Pärnust siis) soovotas Tallinnast ühte uut, kui kolisin Tallinna. Kuid see osutus minu jaoks ebameeldivaks kohtumiseks. See uus tohtet kohtles mind nagu mingit autisti, esitas nagu lasteaiapõnnile igasuguseid totraid küsimusi. Täielik alandus! Aga mida mina talle rääkida endast üritasin, see teda ei huvitanud. Srega otsustasin, et suhtlen pigem endise tohtriga, mis sellest, et ta teises linnas on!
Ja elukaaslane on aktsepteetinuf mu problreemi. Lubas kaasa minuga tulla, kui broneeritud päev kätte jõuab.

Millegipärast ei taha inimesed tunnistada, et reeglina provotseeritakse tüli ning kui teine läheb endast välja, hakatakse hoopiski ebastabiilsuses süüdistama. Näen igapäevaselt kuidas naabrimees litutab ringi ja kui naine läheb väga närvi, sõimab naist bipolaarseks. Empaatiavõimetuid nahaale on kõik kohad täis, kes ei kavatsegi oma kaaslasega arvestada.