Kas keegi on kokku puutunud probleemiga kui 3 kl laps ei pea kinni ühestki oma lubadusest ega kokkuleppest vanematega. Tekkimas on tõeline usalduskriis. Kas sõnapidamist ja tegevuse-tulemuse seose aru saamist on 9a veel vara nõuda? Probleemid algasid kooliminekuga ja on aina süvenenud. Kes kokku puutunud- kuidas lahendasite?

Ei ole vara nõuda - pigem hilja või viimane aeg! Tegelikult arvan et ei tohi üldse midagi nõuda, selles vanuses laps muutub nõudmiste puhul pigem trotslikuks. Ka minu tütar on 9 aastane ja 3. klassis. Minu meelest on parim viis istuda maha ja rääkida "törts töömehe juttu". Suhtuda lapsesse ja tema promleemidesse samaväärselt kui täiskasvanusse ja samamoodi suhelda. Siis tekib ka lapsel veendumus, et ta on "suur inimene" ja tema teod ning lubadused on sellele kohased.

Oleme ka sedamoodi püüdnud. Aga kui mees-mehele vestlusele järgneb ikka endine käitumine ehkki tundus, et oleme üksteisest aru saanud? Olen kasutanud ka varianti, et kui tema oma lubadust ei pea, järgnevad sellele varem kokkulepitud "sanktsioonid", näiteks jääb ära kinno või sõprade juurde minek. Ja kui minu võetud kohustus peaks täitmata jääma, siis on tema mulle karistuse määranud. Nagu hane selga vesi. ainult et endal tekivad süümekad - et kuidas ma siis nüüd ikkagi nii...

varajane puberteet... ja keerulisemaks läheb. Võiks proovida teha kirjalik leping milles on kirjas paari kolm probleemsemat punkti nii lapse kui vanema poolt. samas kirjutatakse paberile ka see, mis juhtub kui punkte ei täideta. Kindlasti peab lapsevanem oma kohustustest kinni pidama, mis annaks eeskuju lapsele. Samuti võiks vanem provotseerida ühe enda punkti rikkumise millele järgmeks nö karistus.
Kogu moos.

on uskumatu, mida kõike laps EI TEA või ära ei taba. ole kannatlik, tee puust ette ja värvi punaseks, aga ära kunagi NÕUA lapse käest asja a) millest ta aru ei saa b) mida sa ise ka täita ei suuda.

Sa pead väga täpselt välja selgitama, millele laps reageerib. Minu lapsele meeldib väga McDonald'sis käia ja pitsat süüa. Aga ta saab seda ainult siis, kui on mõne aja hästi käitunud ja häid hindeid koju toonud. Kui laps ei tule näiteks õigeks ajaks õuest tuppa või sõprade poolt koju, siis tal jääb telekas vaatamata, sest on ju vaja õppida ja puhata. Sellises vanuses peaks last saama mõjutada ka taskurahaga.
Lapsele peab olema ainult selge, mille eest teda karistatakse ja kui pikalt see karistus kestab või kui suures summas.

jälgi oma last ja ennast. mislaadilised on need "kokkulepped vanematega"? kui vanemad sunnivad lapsele peale pidevalt kokkuleppeid mis lapse jaoks tunduvad alusetud, rasked, ebameeldivad jne, soovitaks vähem kokku leppida ja pyyda tekitada olukordi kus laps lihtsalt paratamatult/mitte otsese käsu sunnil, täidab teie nôudmisi. ma arvan, laps ei ole lihtsalt veel valmis selliseks kokkuleppeliseks koostööks. kavalus ja leebe järjekindlus appi!

Aitäh kõigile, kes vaevusid vastama. Eks me püüa edasi. Sai vähemalt südamelt ära öeldud, enda käitumist ja soovitusi võrreldud. Küllap need asjad ühel hetkel ka paremuse poole liikuma hakkavad. Paar viimast päeva on ta juba tubli olnud.

Ilmselt oli üheks teguriks ka see, et mõnel võtab koolirütmi sisse harjumine rohkem aega. Igal juhul aitäh toetuse eest.

Sõnapidamatus on tagajärg. Et sellest vabaneda, tuleks välja selgitada põhjus. Kui asi algas kooliminekuga, siis võib olla on seal midagi lahti. Või on lapsega midagi lahti. Minge lastepsühholoogi juurde. Soojalt soovitan. Seal arutatakse sellised sasipuntrad lahti, mida ise ei oleks arvatagi osanud ja millest laps saab rääkida ainult võõraga. Spetsialistiga. Kui ise asja südamega võtate, siis võib olla et pärast on kodus jälle endine kukupai laps ja omavahelised suhted palju-palju paremad.