Mulle tõesti vahel tundub, nagu räägiksin ma kodus seinale.
Minu 9-klassis õppiv poeg ei pane tundidest pausi, ei hulgu õhtuti väljas, huvitub arvutitest ja korvpallist; pole haige eriti olnud, igal õhtul õpib ka, aga tunnistus on ikkagi selline et jookse või metsa ja jäägi sinna! Jooksvad hinded on koolis enam-vähem, kontrolltööd ja muud suuremad arvestused - hea, kui harva õnnestub kolmegi saada. Puha kahed! Tunnistusel ka mitu kahte.
Olen suhteliselt rahumeelne ema, mitte hüsteerik ja olen katsunud temaga väiksest peale rääkida kui aruka inimesega. Mulje jääb, et ta isegi kuulab mind ja nagu püüakski paremaid tulemusi saavutada, kuid no ei kuku välja. Paraku on aga üheksas klass otsustava tähtsusega ja ma ei kujuta ette, mis edasi saab, isegi kui lõpuks põhikooli tunnistus taskus. Pea igasse õppeasutusse võetakse sisseastumiseksamite või vähemalt 9-klaasi tunnistuse hinnete alusel.
Millal läheb poistel tavaliselt nö "pea lahti"? Ja kui ei lähegi? Mida küll teha? Kas leppidagi sellega, et satub ehk taarapunkti laadijaks? Ometi ei ole ta mingi imbetsill, täiesti normaalne poiss, ei nohik ega memmekas, sõbradki täitsa toredad poisid ja tüdrukud, ainult et saavad oluliselt paremaid hindeid...

Meil kodus analoogne mure. Vend lõpetas eelmisel aastal suure vaevaga 9. klassi. Tunnistusel kolmede joru. Arusaamatul kombel nii reaalained kui ka humanitaarained. Kummaski peaks ju veidigi parem olema.
Muidu on samuti nö normaalne poiss. Kuid vanemad on ta ära hellitanud. On temaga pidevalt rääkinud kui aruka inimesega. Ja tulemused 0.
Istub palju arvuti taga. koolist tuleb supsti arvuti taha. ja õhtul on liiga väsinud, et õppida.
Üks semester kui asi eriti hulluks kiskus, keelati tal arvuti kasutamine nädala sees. tulemusena sai pea kõik hinded vähemalt neljad. tänaseks on aga vanematel see eksperiment ununenud ja arvuti kasutamine vaba voli taas käes ja ühes seega ka kehvemad hinded.
ehk väsitab Sinugi poeg end liigsete tegevuste toimetustega ära. ja kui õpib siis on lihtsalt liiga väsinud, et midagi meelde jätta.
Poisse on lihtsalt vaja veidi karmimalt kontrollida - kuni ise aru saavad kuhu tahavad jõuda.
Minu 9. klassi kolmelised on tänaseks lõpetanud kes ehituskooli või on neist saanud autoremontija.

teate mis. te pole ilmselt oma last ôppima ôpetanud. aga kunagi pole hilja. vanematelt nôuab see tohutut aja ohverdamist, aga usun, see tasub ära. yhesônaga: aitab ainult see kui te ôpite koos lapsega neid aineid, mis ei suju. rääkimine ei vii kuhugi. istuge aga koos temaga laua taha.

Just nimelt! Minu enda õega on sama jama! Õde on minust 10 aastat noorem. Mõned lihtsalt vajavad kõrval istumist! Ta oli kohe alguses koolivahetades teistest palju maha jäänud (teised olid juba 3 aastat ingliskeelt õppinud samas kui temal oli see alles 0), ja otse loomulikult ei hakanud talle seal koolis meeldima! Ka ema ei pööranud, meie juttudest hoolimata asjale tähelepanu! Asi lõppes sellega, et ta jäi eelmisel aastal 7-dasse klassi istuma, ja ema ikka ei võtnud asja käsile. Küsimustele vastas koguaeg küll ma vahetan, küll ma vahetan!(kooli nimelt) Lõpuks oli september käes ja tuli minna ikka vanasse kooli! Kuhu ta muidugi ei läinud! Võtsin asja ise käsile! Saime ta oktoobri esimesel poolel õnneks teie kooli ja seega oli vaja vaid kuu aja materjalid järele õppida. Kuigi mul endal on 1.5 aastane tütar ja tegelikult peaksin oma tööst vaba aja temale pühendama, istun nüüd 17.00-st 21.30-ni koos õega ja õpime, õpime ja õpime. Ning mis välja tuleb - ta ei tea isegi kolmanda neljanda klassi asju, järelikult ei ole temaga absoluutselt tegeldud. Enda süüks asja ei ajaks, kuna terve esimese klassi õppisin temaga koos ja saime jalad alla. Ise aga elasin ja õppisin vahepeal 4-5 aastat Lõuna-Eestis ühesõnaga teises Eesti otsas.
Siit moraal - kus viga näed laita, seal tule ja aita!
Tuleb lihtsalt kõrvale istuda ja koos jälla kooliteed tallata!

paraku on meie koolisüsteem selline, et laps peab valdavalt omaette õppima. kui mingi tõrge on sees, siis laps lihtsalt ei oska ega suuda omal jõul hakkama saada. teda tuleb tõepoolest õpetada õppima ja KEEGI peab ju ometi ka õpetama, kui meie kooliõpetajad seda ei tee-ja kahjuks enamus õpetajaid seda ei teegi. nende mure on peamiselt laste teadmisi kontrollida.
nii et, kui tahad, et laps millestki ka mõikama hakkaks, siis tuleb lapsevanemal aidata ja suunata. on ka selliseid lapsi, kes saavad ka omapäi hakkama, aga need on ikka üksikud andekad, kel on niivõrd tugev enesedistsipliin, et sunnivad ennast õppima või teevad seda poolkogemata. usu, selliseid on vähe.

toredad õpetused. mina olen ise kõrgkooli lõpetanud, aga oma lapsi ma koolitöödes aidata ei oska juba viiendast-kuuendast klassist peale. Ja nad ei lase ka. ütlevad, et pole midagi õppida, päevik on tyhi ja kogu lugu. ega ikka põhikooli poisse vägisi õppima ei pane, kui endal teadlikkust ei ole, et õpib iseenda jaoks, siis ei aita midagi. mul kaks last on tublid, aga kolmas lihtsalt vilistab oma hinnete ja kooli peale ja kogu lugu. mismoodi ma ta panen vägisi tooli külge kinni? suur inimene, ise teab, kuidas oma elu ära rikub.

Aga miks te arvate, et autoremontijaid pole vaja? Ja taarapunktis laadijaid? Ei saa ju kedagi vägisi professoriks koolitada. Kui inimesel endal ei ole andekust ega töökust, siis ei saa seda vägisi juurde tekitada. Olulisem on, et inimene happy oleks. Ja üks korralik autoremontija on tunduvalt etem mees kui miski üleharitud kompleksite küüsis vaevlev nohik.

Õige. Tundsin kuidagi puudutatuna, kui nimetati autoremontija ameti valinuid kui väga suuri ebaõnnestujaid. Minu abikaasa on TEMT-i haridusega väga tegus mees, heal elujärjel ja maailmaasjades kahe jalaga püsti. Tema VALIS oma elualaks autoremonditeeninduses töötamise ja on rahul. Ta on väga hea spetsialist, talle MEELDIB autosid räsida. Selle teeninduse kõik töötajad on haritud ja kultuursed inimesed, kes ei ole seal ebaõnnestumiste pärast. Nii et, kallid inimesed, amet ei riku meest, kui ta ise on tubli ja .... kuidas see klassiku tsitaat oligi :)

just! Peamine, et inimene leiaks õigel ajal üles selle, mis teeb TEMA õnnelikuks ja eriliseks. Kui vanemad ja õpetajad seda IGALE lapsele suudaksid õpetada, oleks maailm päästetud. Päris tõega!
Mul sama vana poisslaps ja "põhiained" kolmed. Aga see-eest tegeleb muusikaga, õpib ise, on õnnelik, kui oskab. Mis siis, kui tast ei saagi kuulsat ja hästitasustatavat rockkitarristi, peaasi,et tal on eluaeg meeles, et õppida on võimalik ja vähetähtis pole ka eduelamus ja bändikaaslaste tunnustuse tundasaamine.

Arvasin, et ainult minul on see probleem- 9.klassi poiss muidu tubli ja viisakas ja hakkaja, aga tunnistus nii jube, et pidin ära minestama kui nägin. Kuid- kuidas õppida 9.klassi poisiga koos keemiat või matemaatikat, kui ma neist aineist selles tasemel isegi aru ei saa. Olen võtnud ka paar korda koduõpetaja, need aga ütlevad peale esimest tundi, et minu lapsele pole midagi õpetada kuna ta on nii arukas, et oskab kõike ise, on lihtsalt veidi hajameelne. Mida teha?

Kas arvate siis, et poeg ei ole arukas? Hajameelsus võib olla sellest, et pojal on probleeme....kasvõi oma vanematega, kes pidevalt nõuavad mingit taset ja väljendavad rahulolematust kehvemate tulemuste puhul. Miks peaksite pojaga koos õppima, kas ta ei ole küllalt suur, et õppimise eest ise otsustada-vastutada? Või soovite kõike oma kontrolli all hoida? Sellega tagategi antud tulemuse! Usaldage oma last ja lõdvendage haaret ning kõik saab korda.

to: ela
Olen ise olnud koduõpetaja ja andnud nii matemaatikat kui ka keemiat. Ükski minu õpilastest pole olnud rumal - neile oli lihtsalt vaja sisendada, et nad saavad hakkama. Noormestel on pea tuult täis ja kui klassis ka veel paras möll käib, siis kipuvad tihti lohakusvead tulema. Eriti kui ei loeata enne töö äraandmist seda hoolikalt läbi ja ei osata oma vigu leida. Koos lahendatud ülesannete najal saime veaotsimise päris hästi selgeks. Tulemuseks oli matemaatika hinde paranemine kolmelt viiele :)
Koduõpetaja tasub end ära küll. Aitab kui ta korra nädalas käib ja siis lapsega kõik probleemsed kohad läbi arutab. Ja võõra inimese kontroll distslipineerib tunduvalt.

ma arvan ka, et kui omal mõistus peale ei hakka,siis tuleb korralik koduõpetaja võtta. muidugi võib ikkagi olla, et kodus on justkui kõik selge, aga vot kui tunnis tööd kirjutatakse, siis ei tule mitte midagi enam meelde jne. mõni laps on ka aeaglasema mõtlemisega ja tunnikontrolli aeg on lihtsalt liiga lühike. olin ise ka koduõpetaja ja minu õpilasega oli just seesama häda. aga klassi lõpetas ta ikkagi korralikult ära, kuigi mul oli küll pidevalt tunne, et tal ei jää midagi meelde sellest, mis ma räägin! on olnud ka juhuseid, kus vanemad palkavad küll koduõpetaja, aga laps läheb selleks ajaks lihtsalt kodust ära vms- järelikult teda ei huvitagi hinnete ja teadmiste parandamine. mul oli ka pidevalt tunne, et minu õpilast absoluutselt ei huvita see aine (saksa keel nimelt) ja ega igalühel ka ei olegi annet keelte /matemaatika/ vms peale.
mis puutub pea lahti minemisse, siis minul toimus see alles ülikoolis, keskkooli lõpetasin üle noatera, aga taarapunkti töötajaks pole veel sattunud:)

Millal läheb pea lahti? Sellele ei maksaks eriti loota. Mu endisel klassivennal läks pea lahti alles ülikooli 1. kursusel.