Asjad kogu aeg pilla-palla: trussikud segamini saabastega; õpikute vahel kilekotis poolkuivanud võileib; põrandal segamini sokid, püksid, pluusid; nurgas tolmurullid; sahtlid lahti, riided kortsununa sealt välja tolknemas; meigivahendid avatult ja segamini kapil, muist põrandale kukkunud; lemmiklind koristamata puuris kogu selle asja peale pahandamas... See on minu 13a tütre toa pea igapäevane väljanägemine. Olen ilusti rääkinud, olen riielnud, olen karistanud taskuraha vähendamisega, olen aidanud koristada... Aga mitte midagi sellest ei muutu. Ütleb, et teab, pärast koristab, ei ole aega, et miks ma üleüldse tema toas käin jne jne. Vahel suudab ta oma toa enam-vähem korras hoida umbes paar nädalat, siis valitseb jälle totaalne kaos. Võiksin ju käega lüüa, et oma tuba, ise tead mis teed, aga - asjad, riided, jalatsid - kõik ju maksavad midagi ja nii mõnigi asi on saanud selles segaduses äraminematud plekid, ja siis tuleb see jutt, et mul pole midagi selga panna... Muidugi on tal aega vähevõitu, sest lisaks koolile on mitmed muud tegemised, aga poleks ju raske iga asi oma kohale panna, siis ju ei tekikski seda segadust. Ei oska enam midagi välja mõelda, mis seda olukorda muudaks ja kogu aeg sellise asja pärast tülitseda ei taha ega jaksa.

oli mulgi noorema lapsega sama probleem.
ta oleks rahuliku meelega oma sodi sisse uppuda võinud,kui keegi koristama poleks sundinud.
aitasid radikaalsed muudatused.mänguasjad,millega ei mängita,panipaika.riided,mida ei kanta,sugulastele-tuttavatele.
riiulid-kapid võimalikult tühjaks.
igal juhul on segadust tunduvalt vähem,ei tea kas hakkas hirm,et jagan muidu kõik ta asjad laiali:)))

meilgi sama mure, tütarlaps 12. hullem on, et sama segadus tekitatakse 5 minutiga igal pool, kus ta viibib: elutoas, vannitoas, .. kus iganes.

ei oska mina midagi temaga teha, kui väga ära viskab, korjan asjad kokku ja viskan üle tema toaukse sisse.

ainuke, mis aitab, on kellegi külla tulek, aga ega ma iga õhtu ka ei jõua külalisi vastu võtta, vähem väsitav on ta asjad kokku korjata ja tema tuppa visata.

Eks suudab minu tütargi segaduse tekitada igas kohas kus viibib. Jõumeetodil olen enam-vähem korra tagada suutnud nö üldkasutatavates ruumides. Aga kas see lõputu segadus, mis vähemalt mulle mõjub nagu punane rätik härjale, ükskord ka korda võiks saada? Kulutatud rahast, asjadest ja oma tööst-vaevast on lihtsalt kahju...

Milleks see kord nii väga tähtis on? Tõepoolest oleks hea kui tütar saaks end oma toas tunda "oma tuba oma luba". Et tema toas peremehetsete tekibki temas vajadus punast rätikut näidata kui mitte veel hullemat. Jätke võitlemine ja teie suhted paranevad. Palju need asjad siis ikka riknevad ja igavesi asju ju ka pole

mööduv nähtus. oi, ma mäletan seda aega, kui minu tuba selline välja nägi, nagu sinu tütrel praegu.
hm ... ja mu ema imestab praegu: ei saa tema aru,kuskohast mina selle puhtusearmastuse küll külge sain?!?

to miskyllteha
ma peaks oma tytrele sinu tütre tuba näitama ja vastupidi.
võibolla siis silmad avanevad.

to Helve
olengi jätnud talle õiguse oma toas olla nagu tahab samas paludes talt üldkasutavates ruumides arvestada teistega. pole ju palju soovitud?

Ega ma nüüd nii väga ka seal peremehetse, aeg-ajalt on ju ikka oma lapse juurde asja... Ja oma jäljetult kadunud huulepulga vem kosmeetikatarbe võib pea 200% tõenäosusega tema toast üles leida, nii et aeg-ajalt olen sunnitud tema tuba külastama. Ja asjad... muidugi pole nad igavesed, aga vaevalt, et suudaksid rahulikuks jääda sellist segadust nähes, mis seal valitseb, sest tegelikult on see kirjeldamatu. Ja lahtised huulepulgad, lauvärvid, ripsmetuššid, vildikad, guaššvärvipurgid jätavad pöördumatuid plekke nii riietele kui mööblile. Ma pole nii rikas, et suudaksin hädavajalikke asju kogu aeg asendada. Aga kui mõni asi on kadunud, siis tuleb ja küsib minu käest, kus see on... Tunnen ennast selles olukorras üsna abituna.

Tunnen Teile kõigile südamest kaasa. Mul küll veel selliseid probleeme ei ole, aga kokku nendega ka ei tahaks puutuda.
Mäletan omadest kogemustest, et ema kosmeetikat sai omal ajal kasutatud küll, aga siis kui teda ennast kodus ei olnud. Nüüd on asjad, nagu näen, vist vähe teisiti.
Praegu mõtlen küll, et mina ei lase kunagi olukorral nii kaugele areneda, aga kes teab... Ja ega nende poistegagi lihtsam ole, seal jälle teised hullud probleemid.

Mõistan Sind. Püüan selgitada asja olemust. Taoline probleem tekib siis kui lapsevanem kasutab lapse suhtes võimu. Näiteks lapse toas käimine ja seal sobramine või millegi äravõtmine ilma tema loata-nõusolekuta ju seda on (või siis vähemalt ebaviisakus). Laps soovib, et temaga arvestatakse eraldi isiksusena mitte kellegi tahtmistest-soovidest sõltuvana. Eriti sellises eas. Samas on need lapsevanema tahtmised kõik võimalikud kui läheneda veidi teisiti - mitte käskida-keelata-nõuda vaid selgitada-kokku leppida-nõu anda-soovitada, s.t.võtta oma last kui võrdset. Oluline on mõista, et laps ei ole siin milleski süüdi, tema ei oska oma protestiga võimu vastu teisiti toime tulla, elukogemust tal vähe ja seegi mis on, on suurelt jaolt oma vanemailt. Niiet lapse jaoks suletud ring. Paraku ei tunne Sa oma võimutarvitusi igakord ära ja seega tekitad ise taolisi olukordi, teadmatusest muidugi. Seega ainuke tulemustandev lahendus oleks end jälgida ja analüüsida

võibolla on sul isegi õigus, et see on eelkõige protest, pean selle peale lausa pikemalt mõtlema
pole ma isegi mingi puhtusemaniakk ega nõua enda meelest ilmvõimatut, aga tead, kui haiget teeb, kui iseenda kõrvalt pigistades ostad lapsele vajaliku riideeseme vm ja järgmisel päeval leiad selle kokkukäkerdatult ja määrdunult kuskilt nurgast maast, saabas kõige krooniks?!

mina pole Helvega nõus. selles osas, et laps lapsel olla asjad, kuidas ise heaks arvab ja ka selles, et kui vanem nõuab, siis laps sellepärast ongi segamini. Et takkapihta on vanem veel süüdi ka, et laps oma asju kokku ei korja???
minul on kogemused kolme lapsega. kaks neist võtavad aja möödudes õppust ja hakkavad tasapisi oma asjade eest ka hoolt kandma (kui seda nõudnud poleks, no ei usu, et nad omaenese nutikusest enda järelt koristama hakkaksid). kolmas ei võta õppust ei hea ega halvaga. inimene lihtsalt on loomu pärast selline koleerik, et tal on 107 asja korraga käsil ning kõik korraga pooleli. ja pahnarida järgi täpselt seal, kust tema on mööda käinud.
lapsed on niivõrd erinevad. ei saa oma laste järgi siin mingeid stampe määrama hakata.
Lapse toas käimine... jne. Vaat kõigil lastel ei olegi oma isikliku tuba ja see tähendab, et ka teised peavad tema "s...st" üle-läbi astuma. Kuidas sulle meeldiks, kui sa sihukesega ühes toas elaksid? Et las olla või? sotsiaalsele inimesele on teatavasti omane korraarmastus.

Ei peagi nõus olema. Igaüks kasvatab omi lapsi ise ja nii kuidas vajalikuks peab. Tulemused on ka erinevad. Kas kasvatada last oma eeskuju ja autoriteediga või käsu ja keeluga, kas suhtuda oma lapsesse kui võrdsesse või kui alluvasse, on suur vahe. Valik on Teie!

Tere, oma lapsepõlvest mäletan neid asju et mingil hetkel tuli isa meie (vennaga kahepeale) tuppa lükkas kõik , meie silme all sõnagi lausumata sõbralikul ilmel), enamus, põrandal mittekäivad asjad prügikasti - sellesse millesse oli ema hetk tagasi nt. räime pead, või kartuli koored visanud ... üäka.... selle ja viis (leebem variant) prügikasti tagasi kööki või viis välja, sõnalausumata - kui siis nuttes küsisid miks -- siis ta vastas aga isegi tänavatelt pühitakse prügi maast ülesse ja visatakse ära mikks ka mitte teha seda oma kodus. uskuge mind et mõjus

Tegelikult on ikkagi väga palju lapsest kinni. Näiteks minu poeg hakkas juba aastasena oma asju riiulitele reastama (ka neid, mis seal ei käinud), kui jooksmise ära õppis, hakkas enda järel tekki sirgeks tõmbama, kui kogemata kortsu läks jne. Pea kunagi ei pea talle meelde tuletama, et ta enda järel koristaks või puhtamalt sööks vms. Tõsi - teismelise-iga veel tulemata, kuid vaevalt et sellise kaasasündinud korraarmastusega laps kunagi väga lohakaks muutub. Issi on tal tüübilt väga sarnane,
Tüdruk see-eest viskab riided seljast võttes sinna, kus seisis (vahel küll pingutab ja paneb ära ka), tema asjad on igal pool ja nende kokku korjamine toimub tolmuimeja ähvardusel. Kasvata kuidas tahad, muutus paremuse poole küll on, kuid väike.
Kas "miskyllteha"-l on näiteks mõni sõbratar, keda laps hindab? Minu tuttava teismelise lapse pani rohkem koristama näiteks see, t tema üks väga popp sõbranna lapsele möödaminnes mainis, et selline segadus toas tekitab temas jälestust.

oleneb ikka lapsest ka - pole vahet kas õpetad palud nõuad või näitad head eeskuju

üks poiss on kohe selline et korrastab heameelega kõik toad kui tuju tuleb - enda tuba on enamasti kenasti korras vahel on riideid ripakil ja asju kuskil hunnikusse koguneneud kuid teades et see kaob varsti - ei ole ma sest suurt probleemi tekitanud

vahel võtab ette lausa külmkappi suurpuhastuse või rivistab köögikappides asju omatahtsi ringi jne jne jne

teine kuutt aga ei hooli üldse sellest mis ta ümber toimub - olgu korras või ärgu olgu - miski ei kõiguta

suuremad koristamised läbi totaalse käsumajanduse on õnnestunud selle noormehe toas vaid suuremate sündmuste puhul - nagu sünnipäevad jõulud ja aastavahetus - sünnipäevi peres 4 korda aastas - kaks neist kahjuks aastavahetusele üsna lähedal nii et ei ole sellist hajutatud koristusperioodi ka - õnneks üks sünnip on koolialguse kandis niisiis koolialguseks saab enamvähem korda ka selle lapse tuba - sedagi meetodil - korja kõik mittevajaminev kokku ja pane suurde musta prügikotti ja siis panipaika - nii läheb suur hulk asju peitu - hiljem aga on sealt vja miskit jälle leida ja nii rändab kott tagasi ja asjad laotuvad suurte otsingute tähe all jälle tuba mööda laiali

NO MIS MINA PEAKSIN TEGEMA

Noh, kui sõbrantse oodata, siis selleks hetkeks tehakse enam-vähem korda. Aga neid sõbrannasid väga tihti ei käi, sest laps on üsna hõivatud. Aga minu meelest ei võta asja toolile või sahtlisse või kappi panek nii palju rohkem aega kui selle lihtsalt põrandale viskamine, et õigustada end ajapuudusega.

Kuidagi ühised mured meil kõigil. Mul ka 14 aastane tütarlaps ja kõik asjad vedelemas..., peale selle veel minu kammid ja muud kosm vahendid, mida võin tema toast otsida, ning äraviimata sööginõud.
Võibolla oleks hea, kui nad loeksid neid kirjutisi.

Helvele:
see kui sa lapselt midagi ei nõua, pole see veel autoriteetsus.
See, kui sa lapselt midagi nõuad samaväärselt kui ka teistelt pereliikmetelt, sh ka endalt, ei ole autoritaarne kasvatud või ülemuse mängimine. On harjumusi, mida lihtsalt peab lapses kujundama. Sest on lapsi, kellele teatud elementaarsed harjumused ilma nõudmiteta/nõudlikkuseta ei tule.
Vabakasvatus on kasvatamatus ja vanemapoolne ükskõiksus, mitte mingi uhkustamise asi. Pean silmas, kui lapsevanem suhtub lapsesse, et küll ta kunagi ise õpib, miks ma peaksin vaeva nägema. Laps teeb, mis tahab ja ei tee, mida ei taha.
Vanema asi on parimad moodused välja mõelda, kuidas last mõjutada, kui ta on laisk või mugav või vajab kuidu õpetamist (milles iganes), mitte käega lüüa, et ahh, mis siis. Mis see minu mure on.

Mina olin täpselt selline tüdruk nagu kõik siin oma lapsi kirjeldavad. Ma pean ütlema, et pluusi tagaskätt põrandale viskamine oli sõna otseses mõttes nauding. Minu tuppa ei pääsenud keegi, sest uksest ei olnud suurt võimalik edasi astuda. Ma arvan, et puberteedieas on õige aeg juba lootusetult mööda lastud. Nüüd ei jää muud üle kui oodata millal boyfriend ootamatult külla tuleb ja seda segadust nähes enam kunagi ei tule. Kui seegi aitab.

Mis`sile:
"see kui sa lapselt midagi ei nõua, pole see veel autoriteetsus" - mittenõudmine ei tähenda seda, et lapse üle kontrolli ei oleks. Tulemus saavutatakse lihtsalt teisel viisil: tuleb lasta lapsel endal valida just see mida vajalikuks pead, selle asemel et käskida-keelata. Ühesõnaga suunad asjaolud selliselt, et ta teeb sinule sobiva valiku. Ja ta teeb nii! See on kõige kavalam nipp ja mitte ainult laste puhul. Käskides-keelates-võimu kasutades õõnestad oma autoriteeti, teisel puhul aga peetakse sust lugu. Hundid söönud ja lambad terved!

"Vabakasvatus on kasvatamatus ja vanemapoolne ükskõiksus" - nagu ülalpool kirjeldasin ei ole see sugugi ükskõiksus. Vastupidi, see eeldab vanemalt analüüsivõimet, tahet arendada endas suhtlemiseks vajalikke oskusi, enesedistsipliini jne. See on pidev töö iseendaga. Lapse kasvatamine on kõigepealt enda kasvatamine. Ja seda kõike oma järeltulija tuleviku nimel!

"Vanema asi on parimad moodused välja mõelda, kuidas last mõjutada" - see on tõsi, kuid seda tuleks ka tõsiselt võtta. Vabakasvatusest(kui sellesse süveneda) pole midagi paremat võimalik välja mõelda. Mul on neli last ja isiklik kogemus!

kerli, aga kuidas praegu lood on? kas ikka tagantkätt või aitaski boyfriend?

To: miskyllteha
Boyfriend ei aidnud. Kahju ja jube piinlik oli küll, aga sellepärast ma koristama ei hakanud.
See on päris raske probleem. Teismelise segidiku jaoks on koristamiskäsk samasugune ahistamine nagu Sinu jaoks oleks sunniviisiline asotsiaalses keskkonnas elamine.
Ma arvan, et iga väike laps armastab korda. Mõnda on vaja aidata, teisele on see kaasasündinud. Kui lapse jõud segadusest(kasvõi väikesest) üle ei käi, siis ta loobub ja hakkab segadust armastama ( sest see on lihtsalt kergem), ta tunneb sellest mõnu ja rahulolu.
Ma arvan, et kui laps on korra keskel kasvanud, siis ta hakkab seda oma täiskasvanud elus ka varem või hiljem järgima. Minust sai superkorralik inimene kui ma enda elamise ja pere sain. Sest see oli nüüd MINU kodu.
Nüüd on mul 10 aastane poiss, kes on samasugune kui mina lapsena. Kõik kordub :)
Puberteediealist last on vanematel väga raske mõjutada, samas on see kõige mõjutatavam iga, kus väärtushinnangud välja kujunevad. Jääb üle vaid loota, et seda mõjutavad õiged inimesed ja õiged olukorrad.

päris huvitav lähenemine Kerlil. Mina mäletan oma lapsepõlvest, et ema kogu aeg sõimas mind igasugu väljenditega, mis välendasid lohakust, laiskust, hoolimatust, mugavust jne jne. Olin hirmus solvunud ja tundsin, et mulle tehakse liiga.
Nüüd, täiskasvanunagi mõtlen, et mina, kes ma olen neitsi tähtkujust ja pedantset korda armastav inimene, et kas ma tõesti olin siis tema silmis niiiii hirmus :)) Ehk siis, et mis mõte sellel päevast-päeva tänitamisel oli?
Aga oma laste peale pahandan ka ikka, kui neil toas karguga tuleb hüpata.