Võib olla ma ei sobi oma teemaga teie asistesse aruteludesse aga mul on hoopis teine mure. Olen juba 26 aastane ning ühelpäeval avastasin, et oma günekoloogiga vesteldes (tavaline rutiin kontrolli ajal)rääkisime kuidas ettevalmistuda laste saamiseks. Üllatuseks endalegi sain aru et nö bioloogiline kell on vist hakkanud tiksuma.
Oma elukaaslast tunnen 5 aastat neist 3 viimast oleme kooselanud, kuid kunagi pole rääkinud laste muretsemisest. Mida teha? otse nagu öelda ka ei taha - et lähme teeme nüüd ühe beebi. Ka "käru keerata" ei ole minu arust sünnis (st. et ühel päeval teatan, tead et nüüd on siis sedapsi). Muudest laste juttudest ja vihjetest pole ta (tobuke) arusaanud. Ma lihtsalt kardan kuna ta on mul pist sellise aeglase mõtlemisega ja olemisega, et äkki ühel hetkel võib liiga hilja olla ( ma nimelt ei poolda väga hiliseid sünnitamisi - minu arvates pole see päris õige). Mida teha?

Noh,mina kyll ytleks lihtsalt,et tead ma tahaks last saada.
Kui te olete nii kaua koos elanud siis võiks ju igal teemal vabalt rääkida...

Minul mure veidi teine: oleme koos elanud pea 2 aastat. Olen selle aja tarvitanud beebipille, kuna ei kujuta ette last väljaspool abielu (kasvatus ja tõekspidamised sellised), kuigi last tahaks väga. Nüüd on aga elukaaslane hakkanud pidevalt mõista andma, et "lõpeta see tabletisöömine ära". Eile õhtul sain veel ühe põneva asja teada: kuna tema sissetulek on seni olnud ebastabiilne (vastupidiselt minu omale), siis arvab ta, et kui saame lapse, siis lähen mina tööle ja tema on lapsehoolduspuhkusel. Mul jäi hing kinni. Ja kuigi olen ka juba parajas eas (25 a) tundsin äkki, et ei taha mitte mingeid lapsi.

Salme! Nii kaua koos olles Sa ju tunned Teda, seega peaksid teadma, mis külje pealt mingi teemaga läheneda. Seega soovitan soojalt rääkida ja rääkida põhjalikult, et Sul hiljem ei tekiks minuga sarnast tunnet. Edu!

me oleme aasta koos olnud ja me oleme kõik selgeks rääkind.
Mina tahan abielluda ja siis paari aasta pärast lapsi saada.Lastega olen kodus mina.
Ise olen 26 ja tema 28. aga mina ei tunne, et kiire oleks nende lastega.
aga kuna asi on selgeks räägitud on hing rahul.
Salme- räägi temaga otse, mida sa temalt ootad ja loodad.
muidu võidki unistama ja ootama jääda, siis on vähemalt selge, kas teil on tuleviku suhtes ühesed plaanid ja et te teineteise aega ilmaasjata ei raiska!

Mis suhe see selline on, et on teemasid, mida ei julge üles võtta? Rotten.

Rääkida jah see on vist ainuke lahendus, kuid kas ei ole nii et kui naine alustab sellist juttu siis mõjub see ju sellise väljapressimisena - sest minagi tahan et alguses ikka abielu siis lapsed ja mina oleksin nendega kodus (ehk mees peaks meid ülal). Kas see ei ole nagu meeste osa alustada sellist juttu ?

kui jätta jutud meeste alustada siis mõni jutt ei tule elusees jutuks - kui sul ikka teema vastu huvi ja vajad kindlat seisukohta oma mehelt - siis ei saa oodata kuni tema selle või ka mõne teise - mida iganes, teema jutuks võtab

Olen nõus yx_naisega: kui miski on ikka su mõtetes/südamel, siis räägi. Ja väljapressimine pole see kuidagi kohe - kuidas saab mehelt last välja pressida? Sa ju räägid vaid, mida soovid, tema räägib, mida tema soovib/arvab. See pole ju väljapressimine. Julgust sulle :)))

kuhu kõigil nii kiire on, 25-26 ja juba muretsete et kiireks läheb? ma saan aru et kui 40 eluaasta läheneks ja siis selline jutt, aga nii noorelt..praegu ju paras aeg end harida, tööd teha, lõbutseda, reisida..ehk siis iseendale elada, lapsi saada ju aega küll ja ülearugi.

Kata - eks see olene inimesest. Kui sina tahad elada nii - palun, mitte keegi ei keela ju. Aga kui keegi tänapäeval tahab juba 25-aastaselt last või tahab üldse 3 last sünnitada, siis .......... las ta teeb seda.

Ja üldse - tean oma kogemustest, mis on olla nn vanade vanemate laps. Oma lastele seda ei soovi!

Katakene - kui vana sa ise oled? millal siis on paras aeg lastepeale mõtlema hakata - arvesta sellega, et sellele vanusele mis otsustad emaks hakata lisa veel 9 kuud ja siis veel vähemalt 18 aastat -
kui vana/noor sa ise sel ajal oled?

mina arvan, et normaalne on ikka kahekümnendate alguses lapsi sünnitada, siis saab neljakümneselt koos mehega teist noorust nautida, lõbutseda ja reisida jne. Elada aktiivselt elu lõpuni!Viie-kuuekümneselt võib aga juhtuda, et hakkad mõtlema, et mis mina enam, kuigi elada tuleb veel nii 30 aastat!

Milles probleem, ma ei saa aru??? Suud pole peas või?
Ma olin 19 kui oma kallimaga esimest korda magasin ja sosistasin vaikselt, et tahaks ikka titte ka... Mõtlesin, et krabab püksid jalga tagasi ja tõmbab hetkega uttu. Ei midagi sarnast. Pidi heldimusest ära sulama, et ta nii paljude naistega maganud, aga keegi pole temaga last küll tahtnud.
Salme vanuses oli mul tuba juba lapsi täis.
ja just nagu mann ütleb, praegu pole veel 40 ja lapsed praktiliselt täiskasvanud. Omal justkui veel teine elu ees. Vahepeal mitu kooli lõpetatud, tööl karjääri teinud. Eakaaslased maadlevad rinnaga võõrutamise ja kooliminevate lastega. Ha-haa :))

arenenud riikides suurem osa naisi enne 30 eluaastat ei hakka laste peale mõtlemagi, meil on siin vist igav või midagi et kohe ruttu vaja. enne koolid, osa neist ka välismaal, korralik töökoht, natuke maailmas ringi ka vaadata, siis lapsed. mitte nii et peale keskkooli 0-töökogemusega kohe 3 last, nii et sel ajal kui oleks aeg lõbutseda vahetad sina mähkmeid ja mees vahib igatseva pilguga kõrtsi minevaid sõpru. sarved ju alles maha jooksmata nii noorelt, pealegi ise veel ebaküps, kuidas sa siis oskad lastele õiget isa valida? eks muidugi, igalühel tuleb see maharahunemis- ja pesapunumisaeg eri ajal, aga olgem nüüd ausad, 18aastaselt esimese armastusega abiellunute abielud ei ole eriti püsivad. ja see tööasi, kui sa oled ikka juba pädev ja positsiooniga töötaja, siis kannatatakse ära kui vahepeal aastakeseks ära kaod, aga mitme väikse lapsega töökogemuseta ja hariduseta emme saadab suurem osa tööandjaid küll üsna pikalt.

26-selt on täitsa paras aeg laste peale mõtlema hakata. ja siis läheb veel mingi tegemiseaeg ja 9 kuud ootamise aega ja pea see 30 siis ole!
räägi ikka kõigepealt selgelt mehele, mis su soov on. siis saab teada, mis reaktsioon temalt tuleb. kui mees pole eriti vastu, siis asuge titte treima.
kui mees pole eriti huvitatudki lastest, mida ma eriti ei usu, siis sul pole vaja asjatult tema juures aega rohkem raisata. tõmba leelet. aeg jookseb. leiad kellegi teise, kellega perekond luua.
hoiame sulle pöialt!

ei ole nõus nendega, kes arvavad, et kuhu kiiret jne.
naise vaist ütleb igaühele päris täpselt, millal on paras aeg.
mina olen 3 last suurte vahedega valmis nikerdanud ja olen kogenud seda tunnet, et nüüd on õige aeg. ega alati ei olegi õige aeg, pole lihtsalt kehas seda tunnet ja kõik.

Kui sa kata üritad oma jutuga mulle selgitada, et olen vea teinud või eksinud, siis ära näe vaeva. seda, kas mul on lastele õige isa või mitte jne sa ei tea. Ja Mammamiia ütleb õigesti, et see on sisetunde asi. Iga inimese isiklik otsus ja soov ja selleks valitud aeg. Kui inimene tunneb 18-aastaselt, et ta soovib last ja teist veel, on ta järelikult ka piisavalt küps nendega hakkama saama ning tal on kõrval mees, kes on selleks ka piisavalt hea ja sobiv. Ma väga kahtlen, et noor inimene soovib lapsi, kui tal on veel vajadus sarvi maha joosta või pole kõrval meestki, kes isaks sobilik.

Lastetegemise aeg on vist igalühel erinev. Sõltub ju iseenda ja kaaslase positsioonist ja tööst ja vaadetest - ehk siis konkreetsest olukorrast. Ei saa niiviisi otsustada, et voh 16-selt armun ja 20-selt abiellun ja 22-selt lahutan ja siis käin ringi ja reisin ja siis 27-selt abiellun uuesti ja siis 30-selt sünnitan jne jne..
Need asjad ei allu lihtsalt planeerimisele või õigemini alluvad suht kehvasti. Minu arvates.

kas see lõbutsemise osa on nagu mingi kohustuslik osa elust või, et selle pärast peavad lapsed muretsemata jääma või??? 26 on igati norm vanus, sest mõelge ikka lapse peale ka,kas tal on nii väga tore, kui keskkooli lõpus peab juba (ok, see on väga karm, aga reaalne elu) hakkama vanuri eest hoolitsema? olen ise juhtum, kui ema esimene ja viimane sünnitus oli 39 aastaselt ja see pole üldsegi tore, olla vanade vanemate laps!! ja reisida ja tööl käia saab ka laste kõrvalt, kui tahtmist on.

Kui 3 kooselatud aasta jooksul mees ei ole selle konkreetse naisega last tahtma hakanud, ei hakkagi. Niisugune on minu arvamus, mis on kujunenud elukogenustest: kui mees naist armastab, tahab ta temaga last (isegi siis, kui asi praktiliselt võimatu, kui tegu abielus armuksetega, tuleb jutuks ikka). Mina igatahes küsiks ja kui vastus ei, hakkaks uue mehe järele ringi vaatama.

Kas Te kõik arvate, et see lapsetegemine lähebki kohe nii, et kui tegema hakkad, siis ta kohe tulebki? Mina tahtsin ka oma lastele noor ema olla, ise vanade vanemate laps. Abielludes olin 21 a. Lootsime kohe lastega pihta hakata, mõlemad mehega noored terved inimesed, mida ikka oodata. Nüüd olen 31 a. Mul on 6 kuune beebi ja olen lõpuks ometi õnnelik emme. Nii et räägi oma mehega, kui Te üldse kavatsete lapsi saada, siis parem juba kohe. Selleni jõudmine võib vahel ootamatult palju aega võtta.