Mul on kõrvaltoas naiskolleeg, kes räägib mitu kord päevas oma 10-aastase tütrega. Uks on vahelt lahti, kõik on kuulda. Jutt on muidu igati asjalik aga see toon! Kolleegi hääl lähem selliseks nagu multifilmis, peenikeseks ja hakkab koomiliselt lällutama. Pudikeel ja ninnunännu. Mina oma 8 aastase plikaga küll nii ei räägi, ikka tavalise tooniga, sõbralikult ja lahkelt. Mul on hakanud tekkima mure, kas ma teda mitte liiga täiskasvanulikult ei kohtle? Kas multifilmihääl on 8 aastase tüdruku puhul parem ja jätab talle kuidagi vahvama mulje? Mulle tundub küll, et sellise häälega tütrega rääkides tahetakse temast igavest beebit teha. Kas teie nännutate oma teismeliseeelseid tütreid ka hääletooniga? Kas ma peaksin olema ka veidi lapselikum?

Minul on 10 aastane tütar ja 6ne poeg. Nunnu häälega rääkisin nendega vist siis, kui nad olid imikud, titad ja ehk ka mingi 2 aastaselt. Edasi olen rääkinud tavalise häälega ja ma ei arva, et ma valesti oleks käitunud.

Hilje
kui sul lapsega on normaalne läbisaamine, siis on üsna loomulik, et võtad teda kui teist inimest, mitte ei suhtu kui pisikesse abitusse olevusse, kellele tuleb ette-taha kõik ära ninnu-nännutada

Mul on 9 aastane poeg ja 3 aastane tytar,kunagi pole ninnun2nnutanud.No lihtsalt ei saa.Totaka tunne tuleb.
Kuigi imikuga peab ninnun2nnutama h2sti emotsionaalselt,et ta 2ra tabaks,et temaga suheldakse ja tema emotsioonidele reageeritakse

Ma pole küll kummagi oma pojaga pudikeelt rääkinud, isegi imikuna mitte. Lahkelt ja selge diktsiooniga ja rõõmsa hääletooniga küll.

mina arvan et mida varem sa last endavanusena võtma hakkad seda parem. endal mul küll lapsi ei ole, kuid mul on see-eest 2 nooremat venda, kellega ma isegi 5 aastasena nii et nännutanud. elukaaslasel on ka u 11 aastane õde, kellega kodus räägitakse kui inimesega ning kellel ilmselt tänu sellele on väga lahe huumorisoon ning kes ei kuku iga väikse asja peal nutma. olen olnud ka 8 aastase poisi lapsehoidja kellega rääkisin ka kui inimesega.
usun, et ikkagi jätka nii nagu oled alati tütrega rääkinud ja töökaaslane vaeseke teeb küll oma tütrest igavese nannipunni või printsess pipratera!
parimat soovides.

mul on töökaaslane ülelaua, kes räägib oma naisega ninnunännu!
eks katsu väljakannatada. enamasti otsin põhjuse, et toast jalaga lasta - tõsiselt nõme.

Korragi vöin röömasasti ja kahel käel yhineda Bella arvamusega! Igasugune pusikell on möistusevastane, olgu vöi imikuga!

Ei pannudki tähele, et Bella vahepeal kommenteeris - ei ühtegi sapist fraasi?!!! Mul endal 1.7 aastane tütar ja ainult aasimise - müramise ajal mängime titat - siis kui lapsel tuleb "tita olemise" isu peale!

mina ei ole oma lastega (poeg 16, tütar 7) kunagi titetanud. Räägin nagu inimene inimesega, ei hüsteeritse ka. Ja mu poeg ütles mulle alles ükspäev, et küll sinuga on hea rääkida absoluutselt kõigest, et oled maailma parim emme!
Aga mul on sõbrants, kelle tütar on nüüdseks 12 ja teda on eluaeg nännutatud kohutavalt. Jube! Külas käies ta ikka veel sosistab emmele kõrva kõiksugu mõttetusi, teeb nägusid, kui arvab, et keegi ei näe ja peab ennast maailma ilusaimaks tütarlapseks. Kurb, kui see laps ükskord ise elama peab hakkama - see "kukkumine" võib küll valus olla...

Mul ka töökaaslane räägib oma naisega telefonis ninnunännu keeles, tal nüüd ka laps sündis aga miks nii siis rääkima peab??
Kas lähete jalutama ja mis sa talle selga panid!!!!!!
Öökima ajab!

Kiisu, kas ajab öökima või teeb hoopis kadedaks, et mees lapse asjade vastu huvi tunneb? SEe pole veel ninnu-nännutamine, kui mees küsib, mida naine kodus lapsega teeb ja laste riietuse jms kursis on. Minu meelest see pigem näitab, et mees on tore!

To hilje: Mina arvan, et Sa teeksid töökaaslasele teene kui Sa tähelepanu ta hääletoonile juhiksid. Vahel inimene ei oska ennast kõrvalt kuulata ja üldse ei jaga ära kui nõdra tooniga ta räägib.

To kiisu: no selles, et mees huvi tunneb mida naine lapsele selga paneb, ma küll midagi halba ei näe. Enamus mehi ei tunne ÜLDSE mingit huvi lapse vastu.

Teine küsimus Kiisule ja teistelegi siin on see, et kas teie ei tea, et võõraste telefonikõnede kuulamine on EBAVIISAKAS? Mulle küll ei meeldiks, kui kolleeg mu kõnesid kuulaks ja pärast veel kommenteeriks ka.

Täienduseks enda varasemale kommile, et mina ka ei rääkinud mitte pudikeeles vaid toonitatult heatahtliku ja rõõmsameelse häälega oma titadega.

Arvan samamoodi, et naisega tema tegemistest ja seda enam, kui viimane on väikseksesga üksi kodus, rääkimine näitab hoolivust. Kui mees on päeviti tööl ja mina peaksin lapsega olema, meeldiks mulle küll, kui ta helistab, lihtsalt, ja tunneb huvi millega parasjagu tegeleme.

Minul on selline sõbranna, kes lastega räägib täiesti normaalselt, aga kui talle juhtub helistama mõni meesterahvas, siis on küll täidsa jama! Hääl muutub hetkega nii jaburalt malbeks ja määgivaks, et hoia vägisi naeru kinni. Ja seda täiesti spontaanselt. Ise kah naerab pärast. Kui toru ära pannes näeb jälle minu allasurutud naerust nägu, siis hakkab naerma ja küsib, et kas ta jälle "määgis nagu tallekene"?
Ja parata pole midagi, sest ta on lihtsalt selline. :)

Tänan nõuannete eest.
Aga Bella, ma ju ei kuula teda pealt, ma isegi ei kuula või ei kuule ta sõnu aga toon kostab ju. Ega ma teda halvusta, laps ilus blond neiu. Aga mul oli väike mure, et kas minu laps jääb ilma sellise asjata millestki ilma, naiivne vist olen.

Hilje
sinu mure oma lapse pärast on küll asjau

see, et samas ruumis koostöötavad kolleegid tahes tahtmata on kuulmas teiste kõnesid on üsna tavaline
minu arusaamist mööda pole siin vast juttu, sellest et keegi KÄIB kolleegi kõnesid PEALT KUULAMAS

olen isegi vahel sellises olukorras et tahaks öelda mõnele emale et mis sa niimoodi oma võsukest poputad

tahtsin kirjutada
asjatu mure sul Hille

ma arvan, nagu crissugi, et sul on täiesti asjatu mure. minu meelest tahavad lapsed alati olla suuremad ja vanemad ja kui sa suhtud oma lapsesse normaalselt, ilma sellise nö ninnunännu hääletoonil rääkimiseta, et siis laps tunneb, et teda vôetakse vôrdväärsena. mina küll oma lapsega selliselt ei räägi, aga samas jagan ma loomulikult talle oma hellust ja kallistan teda aeg-ajalt ja ytlen talle, et ma teda armastan ja temast ja tema tegemistest hoolin.

Mina ei räägi üldse oma lapsega.
Kuna teda pole veel siin ilmas olemaski.

Minu 12 aastat noorema õega rääkisid kah ema - isa pikka aega titahäälega. Tagajärg, õde on praegu 14 aastane ja räägibki nõmeda titahäälega. Tõeliselt vastik on kuulata. Kui meelde tuletada, et ära räägi nii, siis räägib normaalselt, kuid kohe, kui end unustab on jälle selline titehääl.

Olen kolm last üles kasvatanud ja julgen väita, et ninnutajast emme lihtsalt ei raatsi loobuda oma "titast". Tegelikult tahab ju väike inimene ise nii-kole-väga SUUR olla ja kui õnnelik on ta siis, kui temaga kui võrdsega räägitakse. Ise olen oma lastega alati normaalselt ja õigete sõnadega rääkinud eelkõige just selleks, et laps oma emakeele võimalikult õigesti selgeks saaks. Seepärast hakkasid nad mulle juba üsna ruttu kohkunud küsimusi esitama, kui minu ninnutajast tädiga kokku said - "Ema, mis tal viga on, et sedasi räägib?"