tere! tahaksin küsida naistelt, kelle abikaasadel\elukaaslastel on lapsed eelmisest abielust: kuidas läbisaamine on? kui tihti kohtute? kas endine naine laseb teil lastega läbi käia?
tutvusin poole aasta eest mehega, kellel on kolm last endisest abielust (8, 9 ja 10) ja tahaks kuulda teie kogemustest.

to triin

olen oma mehega koos üle kolme aasta. tal on kaks poissi eelmise naisega. üks käib neljandas ja teine teises klassis. laste emaga on läbisaamine täitsa ok, käime vahel neil külas ja olemine nagu sõbrannadel..:)
alguses oli sellise peresuhte talumine hirmus raske, kuid see läks mööda umbes aastaga. võin öelda, et lapsed kuulavad mind tihtipeale paremini kui oma ema, võibolla on asi selles, et nad võõrastavad ka veidi, vaatamata sellele, et nad pole sugugi väiksed enam. ürita panna nad endast lugu pidama, hiljem läheb enda maksma panemine palju raskemaks. oluline on ka see, kas isa on nende jaoks autoriteet. kui on, siis on sinul enda kehtestamine ka palju kergem..
üldiselt on võimalik ennast kasvatada olukorraga leppima..:)
olen selles vallas endaga üsna palju vaeva näinud aga tulemused on rõõmustavad..
ole tubli!

Minu mehel on 2 last eelmisest abielust. Poisid 14 ja 15. Mina nägin neid viimati 9 aastat tagasi ja mu mees natuke hiljem. Endine naine on ennekuulmatu lurjus ja on teinud kõik selleks, et ei oleks mingit suhtlemist. Täiesti välistatud, kui ei taha just vägivaldseks minna. Mina olen mehega koos elanud 13 aastat, tema oli koos ainult 4 aastat. Ja ta peab end tuhat korda paremaks minu mehe tundjaks - halvustab teda ja minule ütleb "mis SA üldse asjast tead või kelleks SA ennast üldse pead....." Ja nii ei ole enam isugi kedagi ega midagi mehe eelmisest elust kohata.

Kõik sõltub eks`ist.

Ise olen lahutatud perest. Meil ei olnud mingeid piiranguid. Elasime ema juures, kui isa koos oma uue naisega tahtis meid kusagile kaasa võtta - palun. Nüüd on suhted nii soojad, et isa pere kasvatab emale kevadesk isikuid ja vastupidi, käiakse sünnipäevadel ja istutakse ühise jõululaua taga.

Abikaasa eksnaine on aga lahutuse järel järjest piiranud tal oma lapsega kokku saada, rääkimata minu ja meie ühiste laste (tema poolõe ja -vennaga) tutvumisest. Varem toodi ettekäändeks, et tüdruk on külmetanud või on just sel päeval midagi ette tulnud jne. Nüüd elame erinevates linnades, telefonikokkulepped ei kehti, sest elu käib stiilis a la "helistan sulle tagasi ja ütlen , millal tulla" ning sinnapaika asi jääbki , sest kodune telefon on vahetunud ja laup-pühap tööl keegi ei käi.

Igakuine raha võetakse loomulikult vastu, nõutakse välisreise koolivaheaegadel, aga lapsega suhelda ei lubata.


Täielik koshmaar.

naised on ikka ussid, muud ei oska öeldagi. mingi eneseuhkus võiks ka olla, mitte et anna aga raha lapsele...

Täienduseks minu eelnenud jutule ka seda, et meilgi samamoodi: raha võtab vastu ja nõuab juurdegi veel. Kokku ei luba saada. Alatu eit.

paistab, et mul on ikka kohe vedanud, käisin alles hiljuti mehe eelmise naise juures külas, õmbles mul paar kleiti jälle kasutamiskõlblikuks...

Minul on 15 aastat vanem poolvend, kellega tutvusin, kui olin 14. Ja siiamaani pole mul olnud temast paremat sõpra. Tema peres olen samuti olnud kogu aeg oodatud/hoitud "lapsuke", nii et arvan et kõik sõltub ikka inimestest. Oleks jube küll, kui minu ema või tema ema oleks keelanud meil kokku saada vms. Aga siinsete komment'ide taustal - mul on ilmselt vedanud.

Minu mehel kaks tütart-18 ja 19.Läksid nad lahku, kui lapsed olid umbes 6-7 a.Algul ei lubanud laste ema neil üldse kohtuda, lausa keelas. Aga nüüd kui tüdrukud on suured, on ju rohkem raha vaja.Ja tüdrukud tulevadki siis, kui on raha vaja või autoga sõidutada.Enne jõule, enne oma sünnipäevi,enne kooli lõpetamisi. Ema pole lastel kunagi lubanud eriti kellegagi suhelda-kõik on lollid ja kasvatamatud, seda on neile ikka tugevalt sisendatud. Veel vähem lubab ta suhelda minuga ja meie ühise 2-a. tütrega. Mees muidugi põeb, et lapsed ei tule meile. Ma ütlen küll, et nad ei ole tited - suured inimesed, leiaksid küll momenti, et isa juurde tulla ja alati ei pea ju emale sellest rääkima. Mehel on süümekad oma laste ees, ei ütle millestki ära. Ma saan täiesti aru, aga tüdrukud võiksid küll ise rohkem initsiatiivi näidata, kasvõi helistada, kuidas läheb. Oma lahkumineku põhjuseid on nende ema rääkinud ainult ühepoolselt,et isa oli paha jne. Ma ei näe paremat meest ja isa, kui ta meie väiksele tütrele praegu on. Sellepärast saan aru, et põhjus ei olnud kindlasti ainult mehes. See naine pole siiamaale kellegagi koos elama hakkanud, omaarust säästab lapsi ja ohverdab oma elu (tema jutu järgi). See on talle mõjunud just vastupidiselt - ta on nüüd üks kibestunud vanatüdruk, kui nii saab öelda.

Aga kui on laps mitte eelmisest abielust, vaid suht lühikesest kõrvalsuhtest? Kuidas suhtuksite, kui teate, et "teine" oli väga armunud, pärast üsna löödud suhte lõpetamise pärast ning siiani üksik (7 aastat lõpetamisest möödas). Me küll toetame seda last materiaalselt ja isa käib temaga väljas, aga kas ja kui palju usaldada lapsi kokku ning oma lapsi teise peresse? Tegelikult oleneb see kõik vist teise ema suhtumisest, millest ma rohkem suuremat ei tea ning isapoolsest arvamusest (temagi ei tea kindlalt, mis oleks õige, aga seni on ta neid igaks juhuks? lahus hoidnud).

okei: laste emad on alatud eided ja kôik isad ja nende uued naised on inglid.

aga kui môelda sedapidi, et MIDAGI pidid need isad ikka tegema ka, et emad neid enda lähedale ega laste juurde ei luba.

mul endal on 1,5 a tütar. tema isaga käin läbi küll ja teen pingutusi, et hästi läbi saada, aga tema kahjuks ei jaga seda veendumust. ühesônaga: sigatseb.

oleksin nôus läbi käima ka tema UUE naisega, aga mitte juhul, kui see saab olema tema VANA armuke. sellest ajast, kui mina rase olin vôi pisikese titaga kodus. vähe alatu, eks?

niiet, jah, ka mina keelan kokkusaamised ära, kui a) raha ei laeku ega abi ei osutata, b)kui uue hooga alustame vana looga

seda tahtsin ka öelda, et need kurjad emad on kôik need aastad lapsi kasvatanud, mis teatavasti pole just lihtne, eriti üksi.
teie kullakallikesed mehekesed aga on sel ajal ringi rokkinud ja teiega liini ajanud.

Emad, rääkige oma lapsele ausalt ära, miks lahku läksite ja püüdke olla objektiivsed. Ei ole mõtet isa mustata. Ja neist naistest, kes keelavad last isaga kohtumast, ei saa ma üldse aru. See on ju puhas teie enda egoism ja solvatud eneseuhkus! Elu on näidanud, et ühel päeval saab see laps suureks ning teeb iseseisvaid otsuseid. Sageli otsitakse siis isa üles kasvõi uudishimust ja saadakse ikkagi ära kuulata ka see teine pool. Tihti lõppeb see meeldiva isaavastamisega ja pahameelega ema vastu, kes lapsele nii kaua aastaid seda kokkusaamist on keelanud.

To: elevant.

<<et MIDAGI pidid need isad ikka tegema ka, et emad neid enda <<lähedale ega laste juurde ei luba.

Jah, midagi pidi tegema. minu abikaasa puhul seisnes tegu selles, et ei soovinud enam abielus olla naisega, kes küla mööda l i t s i lööb. Jättis ta maha. See oligi tegu, mis "vääris" lastest ilma jäämist. Ja selline eluviis ei olnud naisel mitte mehe vilets-olemise tõttu vaid lihtsalt ettekujutlematult ropus iseloomus, mis lõi välja 2 sekundit peale abiellumist.

Kõik on 2 otsaga värviküllased asjad, ei ole midagi must-valget.
Nii et arvestades, et oled ise see mahajäetud naine, ei ole siiski vaja sul pimesi ummisjalu ründepositsioonile asuda.

to naine:

ise ära ründa mind ega sajata oma mehe eksi. midagi pidi ka nede vahel olema, eks?

ei saa su väidetest üldse aru: ropp iseloom lôi välja 2 sekundit peale abiellumist, aga juba lapsed taga? ja kus see iseloom ja litsilöömine siis enne abiellumist olid?

muuseas, ma pole mahajäetud naine, ma ise lôpetasin selle suhte, sest ei suutnud enam seda meest taluda. tema tahaks siiani jätkata...aga mina olen temata palju ônnelikum. see aga ei "vabasta" teda isarollist.

minu meelest on see nôme, et mees otsustab, kas tahab üldse oma lastega ja nende emaga suhelda, toetada, raha anda jne. ja kui mees ei taha, siis pole ühtegi vahendit, et teda sundida, ehkki lapsed 50 % tema liha ja veri. lähed kohtusse, selgub, et mehike saab miinimumpalka, mis siis et mitu maja ja mersu tagumiku all.

vahe selles ongi, et naine peab, aga mees valib kas tahab vôi mitte.

to leelo:

ema on ka inimene ega pea mingi müstilise "laste heaolu" nimel ennast alandama ega solvata laskma.

mina arvan, et kui emal on hea, on tal ka lastele rohkem anda.

lastele kindlasti meeldib suureks saades avastada isa, kes mähkmete jaoks raha ei andnud, vaid kôrtsudes praalis ja naisi lantis.

Elevant, sa ei saanud kohe MITTE MILLESTKI aru. :)))))) ja seletama ma seda sulle ka päris kindlasti enam ei hakka. Ole õnnelik oma kitsa maailmapildiga.

No jummala eest, elevant, Sa oled ikka imelik! Sinu arust on isa ainult selleks vaja, et raha saada. Miks sa siis ei suhtle isaga, kui tema tahab? Näitad iseloomu ja mis see laps sellest kasu saab? Vat sinusugused ongi need ussid-emad, kes isa mustavad ja lapsi nende ligi ei lase. Ainult siis, kui midagi saab, siis on kohal, muidu ei lase kohtuda. Oled ikka tola küll!

to naine:
ma olengi ônnelik! kas arvad, et kui sinu segased suhted mulle hämaraks jäävad, on mul kohe kitsas maailmapilt? hah!

to mari:
kas sinu arvates peab nii olema, et isa käib kui meeldib, annab midagi kui meeldib ja millal meeldib ning ema päralt on igapäevased kohustused? näiteks mure, et kuiv mähe püksis ja toit laual oleks?

ei, aitäh, sihukest rohutirtsu ma isaks ei taha.

et miks ma ei suhtle? suhtlen küll (vt. eestpoolt kui rohkem huvitab), kui härra viisakas ja viks on, aga tagasi meheks ei vôta. kohe kindlasti mitte.

ise oled tola, kui unustad ära, et sul ka elu on ning lapse orjaks muutud. ma ei tea, kas sa oled sama mari, kes eespool oma mehe kahest suurest tütrest kirjutas, aga su moraal kôlab kahtlaselt nonde neidude ema kirjelduse moodi :)

Mis olnud see olnud ja olematuks seda viha, vimma ja kisklemisega ei tee. Mina valiksin nii palju kui võimalik ikka last säästva käitumisviisi. On hea siiski, kui lapsel on isa, olgu või kasvõi see mitte just kõige ideaalsem. Vanemate lahutus ei pea automaatselt olema ka laste lahutus ühest vanemast.
Minu ex hakkas ka üleaisa lööma ja jättis mu väikese titaga üksi. Praegu on ta tütrele öelnud, et saab aru oma veast ja et ta ei kõlba üldse abieluinimeseks. Ta pole tõepoolest pärast meie lahutust enam abiellunud, ega ka kellegagi elanud ega lapsi soetanud.

Elevant- mina ei usu, et sina oled õnnelik, sest õnnelik inimene ei tigetse kunagi nii. Su jutust kumab kibestumust. Anna parem andeks oma mehele ja lase see seesmine paha tunne minna. Viha hävitab vaid selle pidajat ennast seestpidi ja ei muud. Ja ega see ka lastele märkamatta ja mõjumatta ei jää. Kurb, aga tõsi -äraproovitud värk...

Elevant, kui oled õnnelik, siis mis Sa sellest mehest taga nutad ja õelutsed, las olla! Mängi kangelast edasi ja ole uhke. Ainult lapsele ära isast koledat pilti maali, ise ju ütled, et oma lihast ja luust.Mis minu mehe suurtesse neidudesse ja nende emasse puutub, siis oligi lahkumineku põhjuseks ema tigedus ja vingumiine mehe kallal. Mehel peab olema vabadust, loomulikult mõistuse piirides. Kuidas ükski mees seda mõistab, on iseasi.

To elevant - ega naine kah ei PEA! Kui ikka ei taha, jäta lapsed mehele, on neil ka maja ja mersu ja maksa oma palgast alimente. Naised üldse ripuvad liigselt oma laste küljes. Võiks ka rahulikult kodunt minema jalutada ja lapsed mehe hooleks jätta. Ega siis mees nii lihtsalt uut naist ka ~võtta ei saaks.
to naine - sinu mehe ex, kes mööda küla l... lõi? kui ta oleks lapsed jätnud su mehe kasvatada, kas sina praegu oleksid siis see nurruv naisuke?
Ise kaevate auku endale, naised, oma suure kohusetundega. Kui mees just psühhopaat või sopajoodik pole, vöib ´tema ka vabalt mähmeid vahetada. Vaevalt nüüd üks mõistlik mees jätab imiku söömata-joomata üksi koju. Tuleb lihtsalt kiiremini baari minna kui mees - väga lihtne.

ma ei nutagi teda taga ju -- väga hea meel on, et lahti sain.

ja mis siia kirjutamisse puutub: jubedalt viskab ära see tekst, et emad on nii pahad ja issikesed tahaks kangesti kôik lapsi nunnutada.

bella: minu ex ilmselt pole môistuse juures siis, sest olen koju saabudes näinud pilti, kus laps röögib täiest kôrist ning mees magab rahumeeli kôrval.

vôi teine juhtum, kus laps oli haige ja iga natukese aja tagant üles ärkas. kuskil 6 paiku hommikul palusin meest, et mingu tema ka korra voodist välja, ma pole silmatäitki maganud, aga mul ka homme päev. mispeale tema käratas, et mis ema ma üldse olen. aga vabandage, mis isa see üldse sihuke on?

Elevant, äkki ta sellepärast ongi selline, et sina kogu aeg käepärast? Iseenesest ma olen tihti ~mõelnud, et kus siin see võrdõiguslikkus siis on - lapsed on alati ja puhtalt naise vastutusel. Ja kas naised ise selles olukorras natuke süüdi pole, et liiga kergekäeliselt võetakse see ainuvastutus. Sama häda ju kodutöödega - et kohe hakatakse mehe särke triikima ja sokke pesema täie endastmõistetavusega, et nii peabki. Justnagu poleks täiskasvanud mehel käsi otsas, et ise oma asjade eest hoolt kanda (mina panin küll oma poisid juba 10selt ise toimetama, ja kui läkski alguses vähe kehvasti triigitud pluusiga kooli, mis siis. Võimed arenevad tegevuses. Nüüd on muidugi nalja palju, kasupoeg pressib minu viigipükse, öeldes, et tal sellepeale eriline anne ja tal tuleb hulga paremini välja)

täitsa nôus sinuga, Bella.

ainuvastutusega on ainult vahel see paha lugu, et kui ise ei tee, siis ei tee keegi. ega mees sellest muutu, kui ma kah lapse vastu julm oleksin. laps vajab hoolt ja kaitset, aga halva mehe jalamatt ma küll olema ei pea.

aga näe, siin naised kaitsevad niisugust tüüpi mehi: et mis mutt üldse oled, lepi kôigi mehe sigadustega ja kui lapse kasvatamiseks toetust küsid, siis süüdistatakse tigeduses ja ahnuses...

kusjuures, bella, nüüd kui mu ex jälle ema juures elab, teeb emme talle hommikuti vôileivad valmis, irw.

Elevant, kas sul on pojad või tütred? Kui on poeg, siis tee oma miniale teene, ja ära tee talle hommikuti võileibu. (s.t. kasvata ta nii iseseisvaks ja hoolivaks,kui vähegi suudad).
On jah häda selles, et isegi, kui naised kannatavad, siis ikkagi neid memmepoegi kaitsevad. Ja lisaks juurde - olete kuulnud mõnd poja ema, kes ütleks ühe halva sõna, kui poeg pere maha jätab? Ikka on naine vale ja paha. Ja mees leiab alati uue naise, kes ütleb-usub, et ex oli täitsa põrgunui. Kui mehel ei oleks nii suurt vabadust minna iga kell minema ja kui ta image teiste naiste seas ka langeks seetõttu, et lapsed on maha jätnud ja nendega ei suhtle - ehk oleks elu natuke parem.
Mina muuseas oma täiskasvanud poega enda juurde ei vötaks, kui ta lapsed-naise sinnapaika jätab.

Minu ühe exi emme ka kutsus kogu aeg: tule ikka pojake koju, kui mujal ei meedi. Tegi ka võileibu ja pani võisilma pudru sisse. 38-aastane mees oli!

Mu mehel on esimesest abielust 7a tütar.Meil 2,5 a poeg.Mehe ex jättis ta uue mehe pärast maha kui nende laps oli 1,5a.esialgu mu abikaasa toetas neid materiaalselt,kuid peagi naine ei soovinud seda enam ja ei lubanud ka lapsega kohtuda(laps hakkas peagi ema uut elukaaslast issiks kutsuma,sest oma isa peale vanemate lahkuminekut ta enam ei näinud).Põhjenduseks toodigi see,et nad ei taha last segadusse ajada.Mu abikaasa,O., leppis sellega,kuid palus,et teda lapse eluga kursis hoitaks ja pilte saadetaks(lapse pilte eriti ei saadetud,küll aga nende pulmapilte!)2,5 aastat tagasi otsis ex mu mehe üles ja tahtis,et O.loobuks lapsest ja laseks adopteerida.Sellest ei tulnud midagi välja.Kuna ka meile sündis laps tekkisid mu mehel eriliselt esile tunded ka tütre vastu.Kuid tütar ei teadnudki,kes ta isa on.Ex ei olnud ka nõus rääkima,sest ta mees ei lubanud.Mina suhtusin sellesse olukorda väga tolerantselt.Oli ju selge,et varem või hiljem see tuleb nagunii välja.Üritasin näidata oma siirast heatahtlikust ja saime ex.-ga mõned korrad kokku.ta oli väga sõbralik ja temagi arvas,et laps peaks teadma,kuid uus pere arvas,et pole vaja.Sel suvel,siis räägiti lapsele lugu ära.ja laps jumaldab mu meest.Siiani olin mina halb.Tüdruk ei olnud nõus minuga üksi ühte tuppagi jääma.Oma venna(emal on ka uue mehega laps,sutsu noorem kui meil)võttis ta ruttu omaks.Nüüd tundub,et ta hakkab vaikselt ka minuga harjuma.Kuid mind huvitab kas nii väike laps(alles sai 7) oskab kedagi nii halvasti kohelda nagu ta mind kohtles(ma olevat koletis ja kuri nõid)või on see kodust kaasa antud?