Perekond
laps ja raha
killu 16. detsember 2001, kl 15.42 |
Mul on oma teismelisega raha pärast sageli pahandusi. Taskuraha ikka vähe.
Senini oln andnud talle 45 kr iga nädal ja kui on ekskursioonid, võistlused vms, siis saab sinna ikka ka 25-35 kr kaasa ning kodust veel joogi, küpsist jm.
Ta väidab, et enamusel on oluliselt rohkem raha, nii 100 kr vähemalt kaasas ja igapäevast kommiraha ka rohkem.
Ma saaksin oma sissetuleku järgi talle ka oluliselt rohkem anda, kuid ei pea seda õigeks.
Veel, et me ei ela Tallinnas, kus ilmselt rahad pisut teised, hoopis Kesk-Eestis.
Palju teie peate normaalseks lapse taskuraha?
Senini oln andnud talle 45 kr iga nädal ja kui on ekskursioonid, võistlused vms, siis saab sinna ikka ka 25-35 kr kaasa ning kodust veel joogi, küpsist jm.
Ta väidab, et enamusel on oluliselt rohkem raha, nii 100 kr vähemalt kaasas ja igapäevast kommiraha ka rohkem.
Ma saaksin oma sissetuleku järgi talle ka oluliselt rohkem anda, kuid ei pea seda õigeks.
Veel, et me ei ela Tallinnas, kus ilmselt rahad pisut teised, hoopis Kesk-Eestis.
Palju teie peate normaalseks lapse taskuraha?
mees2 16. detsember 2001, kl 18.03 |
Kirjutan oma "süsteemist", võibolla on abi. Taskuraha summa suuruse lepin lastega (neid on kolm)iga kooliaasta alguses kokku, kusjuures nad ise taotlevad ja põhjendavad seda. Tuleb oma lastele au anda, nad on väga taiplikud ja mõistvad, liigset ei küsi. Oskavad kokkulepet tehes tingida, arvestada inflatsiooni ja elatustaseme tõusuga (meie peres). Sel õppeaastal on see summa a´40 krooni nädalas. Ekskursioonid ja muud üritused finantseerin sama põhimõtte järgi. Lapsed on rahul, pole kunagi sellega mingit probleemi olnud. Ma ise olen rahul, sest selle kaudu õpivad lapsed oma võimalustega toime tulema ja vajadusel põhjendatult lisa küsima.
Alati on selliseid kaaskondlasi kel on lausa vajadus ärbelda kas siis hulga raha või eriliste asjadega, see tuleneb koduse armastuse puudusest. Meil ei ole vajadust oma elu nende järgi seada. Lapsed ei tea veel mis millest elus tuleneb, seetõttu on minu kohus neile taolistest asjust rääkida, selgitada
Alati on selliseid kaaskondlasi kel on lausa vajadus ärbelda kas siis hulga raha või eriliste asjadega, see tuleneb koduse armastuse puudusest. Meil ei ole vajadust oma elu nende järgi seada. Lapsed ei tea veel mis millest elus tuleneb, seetõttu on minu kohus neile taolistest asjust rääkida, selgitada
tsinna 16. detsember 2001, kl 20.23 |
Alati on klassis paar-kolm last, kes lati materiaalsete võimaluste osas teistele kättesaamatusse ja ka mõttetult kõrgesse seavad. 45 kr nädalas? Ma ei tea, kui teismelised nad on sul? Oma laps on noorem, ja saab ka kolm korda vähem raha esialgu. Kuigi elame Tallinnas, on nii juhtunud, et tean oma laste klassikaaslaste mat. oluk. päris hästi. Olen märganud, et kallimad riided, mängud jms. ostetakse neile lastele, kel tegelt vanemad kõige rohkem ei teenigi.
Lähtu oma sisetundest ikka eelkõige. Samas, võibolla on su laps tõesti põhjendamatult väikse rahaga? Kirjutad, et elad Kesk-Eestis. Väiksemates kohtades inimesed peaks ju üksteist paremini tundma. Kas sul oleks äkki võimalik uurida oma lapse sõprade vanematelt, palju nende lapsed tegelikult saavad? Lapsed luuletavad ka teinekord. See võib olla nii, et sinu lapse klassikaaslased valetavad oma taskuraha suuremaks, kui ka võib sinu laps sulle valetada (kahjuks), et rohkem saada.
Lähtu oma sisetundest ikka eelkõige. Samas, võibolla on su laps tõesti põhjendamatult väikse rahaga? Kirjutad, et elad Kesk-Eestis. Väiksemates kohtades inimesed peaks ju üksteist paremini tundma. Kas sul oleks äkki võimalik uurida oma lapse sõprade vanematelt, palju nende lapsed tegelikult saavad? Lapsed luuletavad ka teinekord. See võib olla nii, et sinu lapse klassikaaslased valetavad oma taskuraha suuremaks, kui ka võib sinu laps sulle valetada (kahjuks), et rohkem saada.
Leelo 16. detsember 2001, kl 21.53 |
Marii 17. detsember 2001, kl 03.31 |
ma arvan, et teismeline on ju juba parasjagu suur laps, kelle arvamust peaks arvestama. räägi temaga ja kysi, palju siis peaks seda taskuraha olema ja mille peale ta seda kulutada tahab. kui on mingi môistlik vastus, siis vôiks ju kaaluda ka natukese suurema raha andmist. niisama kommi ja limpsi peale loomulikult ei raatsi anda.
k 17. detsember 2001, kl 07.49 |
Dora 17. detsember 2001, kl 10.42 |
sekretär 17. detsember 2001, kl 13.58 |
Mieie oleme lahendanud küsimuse nii, et igal palgapäeval kannan lapse pangaarvele keskmiselt 50 krooni (vahel rohkem, kui on ette näha suuremaid kulusid -nt Jõuluaeg). See raha on lapsele isiklikuks kasutamiseks, st sealt ei maksta ei toitu, ei bussi ega muid olmekulusid. Siiamaani on olnud kõik elukorraldusega rahul-mina, et laps õpib ise oma rahaga ümber käima (st võtab automaadist ja peab arvet, palju järel) ja laps (oma äranägemise järgi saab kulutada).
Kati 29. detsember 2001, kl 18.28 |
Annan oma 9-aastasele lapsele 100.- nädalas, eelmisel aastal sai ta 25.- nädalas. 100 krooni peaks katma trennijoogi (3*nädalas) kulud, samuti trammipiletite raha. Taskurahast ostab ta ka jäätise või paki korvpallikaarte. Selleks kulubki 100.- ja arvan, et ei ole oma last liigse rahaga hellitanud. Loomulikult kannan ta harrastustega seotud kulud lisaks ja koolisöögist ta ka loobuma ei pea.
keili 03. jaanuar 2002, kl 13.38 |
Lisa postitus