Olen nõutu ja aeg-ajalt täiesti ahastuses!Lahutasime oma abielu u.3aastat tagasi.Meie kaks poega-praegu 12ja14 jäid minu juurde.Ex-l on uus naine,aga mitte lapsi temaga.Alimente maksab korralikult,kuid keeldub poegadega suhtlemast.Ei sünnipäeval,ei jõuludeajal,ei isadepäeval.Kohutav on see jõuetuse tunne,kui ma näen,kuidas nad isa järgi igatsevad.Algul vabandasin teda laste ees sellega.et issil on kindlasti omalgi raske uut elu alustada,küll asi laabub.Nüüd on juba mitu aastat möödas ja minul on vabandused otsas.Kas ma pean tõesti lõpuks oma poistele ütlema,et"sorry" kutid,teie isa on lihtsalt mölakas!? Kusjuures ta ei ole mingi luuser ega jota,vaid on endat üsna kõva mehe mulje osanud jätta.Ja elab ta meist vaevalt paarikümne km. kaugusel.

Ilmselt see uus pruut on talle jalad nii tugevasti ümber kõri väänanud et verevarustus ajus puudulikuks jäänud...
On ikka pasakotte siin ilmas!
Aga kas varem sai lastega hästi läbi? Poisid võiksid ju ise talle külla sõita, pühadeks näiteks...kas jätab uksetaha?

Varem oli lausa muster-isa.Sealt ka nii suur pettumus.Päris etteteatamata küllaminekut pole julgenud katsetada-mis teeb ühe õrnas eas lapse hing,kui ta tõepoolest ukse taha jäetakse!See ei ole sugugi ilmvõimatu,sest ÜKSKORD esimese aasta sees,kui nad polnud kohtunud üle poole aasta,läksid lapsed talle külla ja see külastus kestis 45minutit.Laps saab ju aru.kui õhk on paks ja nad pole teretulnud.

Poistest on kahju küll, sinu exist aga sugugi mitte, kui ta ükskord "koomast" ärkab on hilja midagi muuta - poisid eluga edasi läinud, vastavad järeldused teinud, aga tema on lastest ilma nagu peni pehmest leivast...
Loodetavasti poisid õpivad isa pealt vähemalt seda milline mees EI TOHIKS olla...

Ära ütle midagi. Isa teod räägivad iseenda eest. Küll Su pojad mõistavad. Su exmees on nüüd "surnud" sellele oma eelmisele elule, kus tal oli isaroll. On see tema vabatahtlik otsus või pealesunnitud - jäägu tema südametunnistusele. Kõik tuleb kord endale tagasi niikuinii... ehk kõik, mis teed, teed endale.

ei ole vaja hakata isa laste ees mustama. selle vea on paljud emad teinud, et hakkavad oma kibedust lastele üle kandma. kui lapsed tahavad, otsivad ise kontakti või läheb neil huvi isa vastu üle. ega sina ei pea nahast välja pugema, kui ta lihtalt ei taha lastega suhelda.

Isal on kas meeletult häbi või ei suuda ta poistega kohtudes valitseda oma emotsionaalset seisundit. Kisile vastu - (nüüd räägin ma küll oma kogemustest) ükski naine ei suuda mehe üle nii jäägitult valitseda, et too oma pojad hooletusse jätaks.
Kas neid minu pakutud variante oma poegadele seletada, sõltub
isa-poja suhtest enne lahkuminekut, aga ka ema-isa suhtetest
enne lahkuminekut ja lahutuse perioodil.

Räägib jamesile vastu, ka omadest kogemustest
on ikka küll võimalik, ent see ei kesta reeglina eriti kaua, sest nõuab naise poolt meeletut kontsentreerumist ja oskuslikku zombeerimist, varem või hiljem ütlevad ühe osapoole närvid ja motivatsioon üles, kuid siis võib olla juba hilja midagi päästa.

To Aike: Sa ei pea midagi seletama..seda enam, et Sa ei tea ju põhjust. Mida iganes sa ka arvaksid üteldes jääks see ikkagi arvamuseks ja tõenäoliseks desinformeerivaks oletuseks. Ja miks seda teadmatust häbeneda.
12 ja 14 aastane poiss pole enam titad, nad saavad aru (nii Sinust kui isast) ja kui ei saa, siis saavad millagi hiljem ja kui ei saagi, pole sellest kah hulu midagi. Elukool seegi.
Aa isa kuluks poistele ära küll....vaata maailmas ringi..ehk onkedagi sobivat silmapiiril:)

Selle isa uus pruut on selle kõige taga.Kindlasti hüüdlausega,kas mina või sinu pojad.
Naisele soovitan olla armastav ema jauurida mis on selle vaikuse taga.

Ega siis mees sellepärast kohe mölakas pole.et otsustas uut elu elama hakata!Ju sa Aike ei osanud oma laste isa hoida.Sul on aeg lõpuks ise hakkama saada.Mina elasin peale lahutust ligi 10a üksi ja kasvatasin oma lapsed suureks.Nüüdseks elan juba mitu aastat mehega,kellel eelmisest abielust lapsed.Oleme ühiselt otsustanud,et ei lase minevikku omavahelisi suhteid segama.Sa pead poistele lihtsalt selgeks tegema,et isa enam ei ole,mitte süstima neile asjatuid lootusi!

Kuidas isa ei ole enam?? Isa oli ja on alati laste isa, kas ta seda tahab või ei taha. Minu bioloogiline isa läks ära, kui ma olin 5-ne. Ei andnud ennast näole, aga nüüd tahaks ta ikka lapselastest pilte jne. Minu jaoks on ta aga võõras, kuigi ma arvan, et me mõlemad oleksime ainult suhtlemisest võitnud, mitte kaotanud. Mul on isegi kahju, et ta polnud arukam, aga ei tunne tungi temaga suhelda, mitte üks raas, kahju.
Õnnetu oled, et üksi pidid lapsi kasvatama ja keelad teistel(oma mehe lastel) kah õnnelikum olla. Seda nimetatakse lihtsalt kadeduseks, võibolla isegi õeluseks. Kui mul oli raske, siis olgu teistel kah, kas nii või?

Aga kas ei annaks lihtsalt mehe ja ka tema praeguse naisega asjad selgeks rääkida? Kas uus naine on siis tõesti nii mõistmatu?

Vaidlen vastu. Muidugi tuleb ise hakkama saada, aga poitele on isa vaja mitte ainult materiaalses mõttes. Ega uut lehekülge elus pöörates ei saa vana olematuks teha. Olgu endise naisega suhted millised tahes, suhetesse lastega ei tohi need puutuda. Pole ikka õige mees.