sõbrannal on 8a. poiss, kes ropendab kui voorimees
lausa imelik hakkab, kui laps räägib selliseid sõnu, mille tähenduse mina 100%liselt alles millalgi keskkoolis ära tabasin,
sõbranna aga laiutab käsi ja naeratab leebelt, öeldes 'mis mina teha saan, peks ju ei aita'
isiklikult olen ka 'füüsiliste märkuste' tegemise vastane, ent see jõle keelepruuk lõppeks ehk peale paari väikest laksu ära?

Aarvan, et on 2 võimalust.
Esiteks, jah, kui laps on nii tegija, et arvab end niimoodi ropendada võivat, siis üks keretäis lahendaks olukorra ära.
Teiseks, ta äkki naudibki seda shokeerivat momenti asja juures. Kui näiteks täielikult ignoreerida neid roppusi, teha nägu nagu ta oleks normaalselt rääkinud, siis ta võib ära tüdineda, soovitud efekti ei kaasne ja ta lõpetab ilma keretäieta.
Aga arvan, et kui ema ikka ainult leebelt naeratades õlgu kehitab, siis see näitab peresisest ebatervet suhtumist. Ju kuidagi ikka parata saaks, kui tahaks.

Lapsega peaks rääkima keegi, kes on tema jaoks autoriteet (isa? vanem vend?) ja selgeks tegema, kui nõme see on. Samuti tuleb igale ropendamisele alati reageerida rõhutatult negatiivselt, ja mitte niisama näägutades ja virisedes, vaid teha tõsiselt kurja häält ja näidata välja, kui väga ollakse sellisest käitumisest häiritud. Aga see ema ei näi küll selline olevat, kes sellega hakkama saaks.
Väiksed lapsed tänapäeval tõesti ropendavad palju, tean seda omast käest.

Tuleb tuttav ette, lapsed proovivad oma piire mida võib ja mida mitte ning kuidas suhtutakse. Olen palunud lapsel selgitada ropu sõna tähendust ja põhjendada selle kasutamise vajadust. Ja igakord uuesti kui midagi sellist kuulda on. Töötab väga hästi

Nad ei teagi nende sõnade tähendust, aga imelikul kombel tabavad jutust kohe ära, kui mõni läbi käib. Näiteks filmides. Ja lasteaias ja koolis on vist tegijad kutid, kes selliseid sõnu teavad.
Mina oma jõmpsikat ignoreerin, nagu liputajaga, et ei tohi kiljuda, siis ta ei saa rahuldust. Vahel mõnitan teda ka natuke vahelduse mõttes, lasen üksipulgi seletada, mida sõna tähendab. Tavaliselt ta ei tea, ja kui teab, on seletada veel piinlikum.

To Mees2: kasutan täpselt sama taktikat...ega jah - ta ei tea reeglina nende sõnade tähendust kasutusele vttes...ega jäägi muud üle, kui võtad kuti enda sülle ja seletad ära, et vat see on too ja teine on teine...et kasutada tuleb sõnu siis, kui tahad just seda asja väljendada..muidu saavad inimesed sust valesti aru....aga eesti keele sõnavara (koos slängi, laen- ja võõrsõnadega) on suur ja lai...eks tuleb jälle uus sõna ee võtta...igatahes nõndamoodi on hulemad sõnad kasutuselt kadunud ca nädalaga...aga mis salata - pereringis kasutatavad parasiitsõnad on palju visamad kaduma. Peksuga kpole proovinud...a millegiärast kahtlen, et füüsiline märkus sõnavara kasutamisele mõjuks.

Mina olen tähele pannud, et kui paluda lapsel see roppus lahti seletada, et "Kuule, mis see õige tähendab". Siis jääb ta vastuse võlgu ja tal on häbi tunnistada, et räägib asjadest, millest tal tegelikult õrna ainugi pole! Mul isiklikult sellel teemal lapsega probleeme pole! Ehk on asi selles, et kodus ei ropendata, kui laps oli väike vältisime ka isegi "kurat" ütlemist ja nüüd kui piiga hakkab saama 10-aastaseks ja kuuleb vahel harva minu suust seda sõna siis saan isegi noomida :-)

Eks ta püüab tähelepanu võita.

Räägi temaga.
Seleta ära mida tähendavad ja kui inetu mulje ta jätab - aga nii te ta sellest ikka aru saaks

Lohutan sind sellega,et minu vanna 4a. poeg ropendab veel hullemini, kui voorimees. Tänaval on temaga võimatu käia, sest kunagi ei tea, millal ta kellegi m...i või mujale saadab.
Pead olema mõistev ja kannatlik.

Lohutan sind sellega,et minu vanna 4a. poeg ropendab veel hullemini, kui voorimees. Tänaval on temaga võimatu käia, sest kunagi ei tea, millal ta kellegi m...i või mujale saadab.
Pead olema mõistev ja kannatlik.

minugi lapsed (tüdrukud) on koolist tulle roppe sõnu kasutanud. Ühele mahlakale väljendile küsiti lausa tähendust. Egas midagi - ära ma seda lausa ei tõlkinud aga püüdsin selgitada, et nii väiksed kenad tüdrukud lihtsalt ei kasuta neid sõnu, kuna need sobivad vaid väga kasvatamatute ja rumalate inimeste suhu. Võibolla aita niisugune tõsine, võrdsetel positsioonidel olev jutt. Kui laps tunneb, et teda võetakse kui isiksust, mõjub see rohkem, kui keretäis.

Mul on kolm last 13a, 10a,7a. Ropendamine on meil igatahes suur probleem vaatamata sellele, et ise ma ei ropenda ja mees ka neid suguelundeid ei kasuta. Kuigi ma ei jäta kunagi reageerimata, kasutatakse neid sõnu ikka ja jälle. Rohkem muidugi omavahel, kuid siiski kuulen ka kodus neid. Mulle tundub, et suurema lapse meelest teeb see teda mehemaks kui ta nii räägib ja kõik ju räägivad (igivana õigustus). Väiksemad on aga nagu papagoid. Loodan, et ajaga tuleb mõistus pähe ja jätkan oma noomimisega. Häbitunnet neil hetkel niikuinii ei ole ja ära seletada oskavad nad ka enam-vähem mis need sõnad tähendvad.

õigel ajal on keretäis andmata jäänud nüüd on ehk hilja, selline on nii tark küll, et kuulab su ära ja nukataga saadab v...u.