mu vanem poeg hakkab minema sõjaväkke. ja loomulikult on mul kui emal sellega seoses mure. kas kellelgi oleks kogemusi jagada, kuidas see tänapäeval siis ikkagi käib? mul mõlguvad meeles ainult need vene-aegsed hirmu- ja õuduslood ja meel on ikka tõesti rahutu.

Minu pojal seisab ees sama rada, aga meil on probleem veidi teine. Kui veel paar aastat tagasi poeg aina unistas, millal küll sõjaväkke saab, siis nüüd on tema seisukoht kardinaalselt vastupidine. Ta on isegi valmis endale sada erinevat tervisekaebust juurde luuletama, et ei peaks minema. Mulle tundub, et ühelt poolt ta vist kardab, et jääb sõjaväes füüsiliselt vähemvõimekate hulka (on sihuke boheemlaslike huvidega ja palju arvuti taga istuja tüüp). Teiselt poolt on ta viimasel aastal agaralt hakanud tegelema tüdrukute ja ettevõtlusideedega. Kuidas seda suhtumist muuta või mida üldse teha annaks? Olen seda meelt, et sõjaväes tuleb ära käia nagunii ja oleks tobe seda aega mõtlematult edasi nihutada.

Poeg üritab kolmandat korda väkke minna, sest kahel esimesel lihtsalt ei võetud - küll olid terviseprobleemid, küll oli vastava piirkonna limiit täis. Kuna sõjaväkke ei võetud, astus ülikooli:)) Nüüd jälle jama - kooli pooloitada ei tahaks, aga just nüüd ihub armee tema peale hammast. Klassi-ja koolivennad
väe üle ei kurda, pigem vastupidi. Seega hirme pole vaja, paraku inime on kord selline - kardab halvimat, loodab parimat...

Laupäeva hommikuti on dokumentaalsari Eesti sõjaväest. Annab mingi ettekujutuse küll.

Õnneks mul pole poega, aga ühe tuttava poeg sai kaks aastat tagasi sõjaväes surma, relv läks lahti. Umbes kümme inimest oli samas ruumis kaks läksid peale seda hulluks sest nägid kuidas ajud mööda seina alla valgusid. Ma ei tea mida teeksin kui enda poeg läheks. Aga noh kõigiga ei pruugi ju nii halvasti minna.

Mul käis vend, mis öelda. Muidu oli rahul, eks alguses kolm kuud olid raske ja ta veel talve paiku läks,aga kes lähevad kevadel neil kergem et kui hakkavad metsas elama jne.,siis pole nii külm. Muidu oli rahul peale selle, et sai sügelised,aga süüa saab paremini kui kodus, mingeid häid asju mitte kaasa panna, vennalt pandi väike makkraadio pihta, aga ta ei hakkanud seda taga otsima, lõi käega.Eks see seltskond ole seal kirju, aga muidu sai sealt korralikud sõbrad, aga leidus seal mingid joomareid jne ka, aga nendega ta tegemist ei teinud ,eks oleneb poisist ise kellega ta seal rohkem sõbrustama hakkab. Midagi hirmsat pole, algul harjumatu et keegi enam kodus ei ole ja kuda ta seal hakkama saab, aga tappa jne keegi ei andnud seal, vat nii.

kuida saab üldse üks ema mitte toetada oma poega kui too on öelnud, et ei taha sõjaväkke minna?!
mina leian, et sõjaväeteenistus peaks küll rangelt vabatahtlik olema.ei saa aru seisukohast, et sõjaväes tuleb ära käia naunii ja mõtlematu oleks seda aega edasi lükata.Miks nagunii, kui muud huvid on esikohal, siis, miks takistada nende realiseerimist nüüd ja kohe,miks siis neid edasi lükata on õigem!?
ja isegi kui inimsel ei ole veel selget ettekujutust,mida eluga peale hakata, siis mina küll kahtlen sügavalt, et sõjaväegi need elu väärtushinnangud annab.ja lapse murede devalveerimine a`la mingi äpu oled või, et sõjaväkke mindud ei saa; tüdrukud on sul
pea segi löönud või jne...on lihtsalt julm.
üldse on absurdne,milliseid kulutusi kaitseväele riigieelarvest eraldatakse.....

Ivet, saa täiskasvanuks. See on ju lapsejutt. Muidugi ei meeldi sulle, kui Su poiss-sõber sõjaväkke peaks minema. Aga kas siis on parem oma meest sõjaväkke saata, kui Sul on juba pere ja laps? Ja mehel on hea töökoht, mille ta hilise sõjaväkke mineku pärast kaotab?

neljas ema, minu jutu point oli, et sõjaväetenistus peab olema vabatahtlik.kui mu poiss-sõbral ei ole midagi sõjaväeteenistusse minemise vastu, kui ta astub sinna vabatahtlikult, siis lasku käia.vihale ajab see juurdunud mõtteviis, et kui midagi on juba riigi poolt kohustuslikuks tehtud - antud juhul ajateenistus, siis ju see ikka mõttekas on ja paratamatult täitmisele kuulub!!!!

Ivet, põhiharidus on meil ka kohustuslik, kas protsesteerid selle vastu ka?

ärge tulge mulle meie ajast ja arust haridussüsteemist üldse rääkima...;);)

ivet peab veel arenema.

"ole ükski äike nii hirmus, kui tema pilv eemalt pistab!" Nii ütles minu ema mind N Lidu sõjaväkke saates. J apolnud jah. Ja pole kunagi old ükski asi nii hirmus, kui esialgne kartus old. Enam suurt ei kardagi. Ja ei peaks ka emad kartma...ma saan muidugi aru, et emasüda ja blablabla....
Kas kroonu nüüd kohe mehest mehe teeb - ei tee...aga enda näitel - ei jooksnud mööda külge maha. Kroonu kasus sain aimu alles aastaid hiljme - ma ei usu, et nüüd teisitigi on. KUigi mis kroonu see Eesti armee ikka on - ta rohkem puhkekodu moodi näib...kasvõi puhkusevimaluste poolest:))

Arabella: Ja Sina ära külva paanikat! Kui on relvad - juhtub..ja midagi teha poe. Et on kambas keegitotakas, kes ei oska relvaga ümber käia.....a et need seal ümberringi hulluks läksid näitab pigem, et nad pigem ära helitatud olid (tublid emad?!).
Ja mis puutub kõrgkooli vahelt minekut - olin ise ka samas rollis - kogemus näitas, et tublimad poisid tulid kroonust kõrgkooli tagasi ja lõpetasid ka. Kes pold tubli...ega kõik peagi kõrgharidust saama.

Mul päris mitu tuttavat Eesti sõjaväes käinud. Olen aru saanud, et esimesed 2-3 kuud on seal tõesti midagi teha, aga pärast seda ainult üks lebotamine ja ajaraiskamine. Olen samuti 100% selle poolt, et sõjaväekohustus tuleks teha vabatahtlikuks!

oleneb täisesti sellest,kuhu väeossa satub.
Mõnes kohas on üsna raske,eriti nendel,kes pole eriti füüsilise poolest arenenud.Aga mõnes kohas on väga jama.
Kõige hullemad on kestvusmatkad täies varustuses.Soovitan soojalt jalad korras hoida,neid on sõjaväes kõige rohkem vaja.
Et alati oleks kuivad sokid-saapad,ei tohi rakkus jalgu hooletusse jätta!
Mõned saapamudelid ei pea üldse vett,isegi üle muru minnes jalad lirtsuvad.Sellised saapad tuleb kohe kuidagi lõhki saada,et uued välja antaks.
Tavaliselt norivad ülemused pisiasjade kallal.Näiteks peavad kõik nööbid väga tugevasti ette õmmeldud olema.Ripneva nööbi eest võib karistus olla selline,et lastakse kõik nööbid eest ära lõigata ja uuesti õmmelda.Vormi lahtised niidiotsad tuleb kõik tulemasina või tikuga ära poletada,et poleks millestki kinni hakata.
Nätsu mäluda ei tohi,see võidakse sulle saapasse toppida.
Käsi taskus hoida ei tohi,muidu lastakse sul mõned kivid taskusse õmmelda jne.
Aga üldiselt on ikka mahavisatud aeg küll.

Nüüd peavad ülikooliastujad kah sõjaväest läbi käima, nii et ei pea kartma, et põhikooliharidusega poistega, kes lugeda veel veerivad, koos pääd aega veetma. Nõukogude armeega võrreldes on nagu öö ja päev ikka küll.

pole veel näinud, et sõjavägi kellelegi halba oleks teinud.
ja ausalt, vahe on sees. seisab selg sirgu, räägib mõistlikumalt, taipab natuke rohkem, mis on kord ja sellele allumine. kui varem pole enda järelt koristanud, siis õpib ka selle selgeks.

Ega seal midagi sihukest hull ei ole kui vene aja.

Lihtsalt mõtetu ajaraiskamine.
Võibolla mõni, kes varem vaid kodus elanud õpib ise sokke pesema ja koristama.

Asjale tuleb läheneda puht individuaalselt. Iga inimene võtab eesolevaid sündmusi erinevalt, seda enam kui räägitakse igasugu tobedusi mis poisse ees ootab. Minul oli lihtsam. Vanem vend käis kroonus (oli Tsernobolis) ja jagas õpetusi. Eesti sõjaväe asjust ei jaga suurt midagi, endal seljataga 2.a teenistus vene kroonus (tööpataljon). Seal oli vast kaader. Mulle tundub et kõik endise NL´i rahvused koos. Lohutuseks võin öelda et kui poeg on nõus minema, siis tuleb toetada. On ju suureks plussiks see et ikkagi teenib Eestis ja külastada on ka rohkem võimalik. Suurem võimalus on seegi et satub kohta kus on tuttavad ees ja kes aitavad hea nõuga. Eks ta ole igal pool nii, et algus on raske. Kui Eestis mainitakse 3 kuud, siis vene omas 5-6 kuud. Aeg oli ju pikem. Olin (omal ajal)ja olen seisukohal - kohe ära teha, saab kaelast ära ja kellegil pole ohkimist. Tean tuttavaid kes on viilinud. Kui nn."haarang" käes siis jälle mõtlevad kas veab või mitte. Nii on ka ju jama elada. Samas on seadused ka päris karmid.Kui töökoht ja kool kannatab oodata, siis las käib ära. Alguses võib-olla ei maksa kohe esimesel nädalavahetusel külla joosta, las harjub. Samas......
Jõudu, kõik läheb hästi!

Olen päri nendega , kes arvavad et iga mees või poiss peaks läbima sõjaväeteenistuse . Ja mõtetu ei saa ükski asi olla , mis on selles halba et poisid saavad väikest õpetust , kuidas metsas olemasolevate asjadega hakkama saada ja mida süüa . Igal juhul on sellise mehega hea kindel tunne üks kõik kuhu minna .
Tuttava poeg on praegu sõjaväes - kurtis ,et ei tahtnud jõulude lõpuks enam süüa nähagi - nii palju oli seda .

aitäh, teie vastused on mulle asja paljugi selgemaks teinud, eriti tänan U2.

Mul pole põhimõtteliselt selle vastu midagi, kui mu pojad sõjaväest läbi käivad, on mõlemad arukad poisid, füüsiliselt nõrgukesed pole ka, kuigi rohkem humanitaarsete huvidega. Ent ema süda - teate ise ju - muretseb ikkagi.

Loomulikult õnneks jäädakse teenima Eestisse, see on mu meelest juba iseenesest kergendus. Kuigi põhimõtteliselt peaks see sõjaväe-värk olema ikkagi vabatahtlikkuse alusel - sarnaste huvidega inimesed saavad kokku ja teevad seda, mis neid kõiki ühiselt huvitab. Ja kindlasti oleks ka vähem õnnetusi koos juurdekuuluvate närvivapustustega.

minu meelest muretsete liiga palju, nad pole ju enam väikesed lapsed vaid täiskasvanud inimesed, kes on juba ise võimelised endaga hakkama saama. Tean kümmetkond inimest, kes on hiljuti sõjaväes käinud ja ei olnud neil viga midagi. Enda meeski meenutab sõjaväge siiamaani sooja sõnaga

Mõned kogutud pärlid eelmiste kommenteerijate suust. Eriti kõva sõna oli Kertu. Jätkake aga samas vaimus. :-)

Kertu: "Ja mõtetu ei saa ükski asi olla".
Vot nii: "pole veel näinud, et sõjavägi kellelegi halba oleks teinud"
Mel: "ivet peab veel arenema."

Mõtlesin, et panen siia lõppu veel vastuse ära...
Kallid emad. Kui te tahate, et teie poegadest mehed saaksid, siis ärge toppige oma nina poja ja sõjaväe vahele. See ei ole enam teie asi. Otsuse selles asjas, kas minna, millal minna, miks minna või mitte minna, peavad teie kasvatatud noored mehed ise ja iseseisvalt tegema. Ema selja taga sõjaväest kõrvale hoidmine pole muidugi mehe vääriline, aga ema käsul sõjaväkke minemine ei tee kah kedagi meheks.
Raske see on, see on teada. Nii pojale, kui teile.
Loomulikult, ema võib oma poega toetada. Peabki seda tegema. Aga otsuse tegemise raske töö jätke tema teha. Ja toetage teda siis tema otsuses, isegi kui see otsus teile ei meeldi. Mitte ärge proovige teda ümber veenda.