Tahaks teada, kas ainult minu laps on selline, et kõige ebahuvitavamad asjad tema jaoks on mänguasjad? Need on ju üsna kallid ka, kas neid siis on üldse mõtet osta? Õnneks polegi ise nende peale eriti palju raha kulutanud, aga hiljuti oli lapse aastane sünnipäev ja siis käis veel jõuluvana. Põhiline tegevus oli asjade ilusatest värvilistest pakkidest väljakoorimine, edasi jäid need vedelema.
Millega mu aastane jõmpsikas end siis lõbustab? Köögis näiteks on meil alumistes kappides potid-pannid, neid on igavesti lahe välja tirida ja siis mööda põrandat veeretada. Praegu loobib ta riiulitelt minu kosmeetikatarbeid põrandale, et neid siis lahti korkida ja sisugatutvuda. Jne.
Ainus, mis teda meie kodus täiesti külmaks jätavad, on tema mänguasjad. Kas teie lapsed on ka sellised või on viga valedes mänguasjades?

Paljud lapsed (kaasa arvatud minu omad) on teinud täpselt samuti. "Päris" asjad on ju tunduvalt huvitavamad ja panevad lapse fantaasia tööle, mänguasi aga on tihtipeale lihtsalt mänguasi. Näiteks pott võib lapse maailmas olla ükskõik misasi laev, lennuk, tool või tuba, aga mängulennuk või auto on lihtsalt mänguauto või lennuk. Samuti on kosmeetikavahendite pakendid tunduvalt põnevamad (saab, nagu sa ise ütled, lahti keerata, korkida, nuusutada). Mängukaruga seda teha ei saa. Ja aasta on üldse selline vanus, kus inimesehakatis tahab maailmaga sõprust sobitada.
Mänguasju valides peaksid mõtlema lapse loovusele - head on igasugu klotsid ja tükid-sõnaga kõik, millest saab ka midagi teha(kasvõi üksteise sisse toppida). Need on arendavad ja lapsel on huvitav nendega tegeleda.

Ole rahulik, ka minu laps on samasugune olnud :)

Mõtle ise selle peale, mis on huvitavam - mäng või elu? :) Ma arvan et elu ise - ja nii on lastega kah. Mul on meeles omast lapsepõlvest et minu lemmikmänguasi oli hakklihamasin... et erinevatel juppidel olid erinevad rollid... Ma ei usu, et selles miskit ebanormaalset on. Pigem muutuksin valvsaks kui laps reaalasjade vastu huvi ei tunne. Nii et veelkord - ole rahulik :)

See on ju nii inimlik: keelatud vili on magus. Proovi talle mõnda mänguasja keelata, pane ära sahtlisse ja ütle, et seda ei või puutuda. Lohutuseks: sul on täitsa normaalne laps.

mul on 1,4 a laps. pottidepannidega täpselt sama lugu. lemmikesemeteks on sibulad -- veerevad toredasti ja krôbisevad ning ajavad koort huvitavalt.

minu meelest on laps veel liiga väike selles eas, et asjadega môtesatult mängida. see tuleb hiljem. aga ntx raamatuid vaatab ta huviga. osta neid papist lehtede ja suurte piltidega titeraamatuid, need ôpetavad palju sônu ka.

mina olen tähele pannud, et lapsega koos tuleb mängida ja õpetada ta mängima mistahes "igavate" mänguasjadega

kui laps jäetakse omapead hunniku kannidega, millega ta oma väike peake midagi ei oska peale hakata, tuleb ta tirinal emme järgi kööki ja tõesti tõesti leiab selat huvitavad säravad potid, illega ka emme ju "mängib"
rohkem ei hakka selgitama

targad inimesed on öelnud, et lastega tuleb tegeleda

Ei viitsinud mina omal ajal aastase põngerja pärast liivakastilelusid osta. Nii ta siis kodulähedases pargis käis, kaasas Stalini-aegne alumiiniumist supilusikas & virn tyhje jogurtitopse -- puha sihuke kraam, mille kaotsi-katkiminek polnud probleem.

Kusjuures iga päev sai mu laps mängida uute asjadega -- sest kõik teised pargi põnnid jätsid oma kirjud kannid kus seda & teist & tulid tema käest 'tõelisi asju' vahetama . . .;)

Normaalne on ju pottide-pannidega mängiv laps. Lisa sinna veel pannilabidad ja mängu jätkub kauemaks. Mänguasjad saad huvitavaks teha nii, et neist enamus ei ole kogu aeg kättesaadav ja nägemisväljas, siis mõnda üksikut ammuununenut pakkudes omandab ka see uue ja huvitava aura.

Vöin anda veel ühe tipi: lapse oma mänguasjad on möttekas vahepeal lihtsalt ära panna (toimib eriti hästi 2-aastase juures). Mina teen nii - umbes pooled tema mänguasjadest on kogu aega ära körgel kapi otsas ja iga paari päeva järel toome midagi alla ning paneme teised asjad ära. Siis on kogu aeg uus ja huvitav, proovige, te ei usu kui hästi see toimib.

Mis 1-aastasesse puutub, siis minu oma vöttis ka selles vanuses kogu aeg köögis potte kapist välja (olevat ka mina teinud kui sama vana olin, aga selle vahega, et vötsin potid välja ja panin oma mänguasjad asemele), aga minu meelest oli see hea rahulik - laps silma all kui köögis süüa teed ja öpib selle juures ka veel midagi. Igal juhul on ta juba alati esimene mees, kes nöudepesumasinast nöusid välja vötab ja vöimaluste piires (öigesse!) kappi paneb. Köige suurem üllatus oli mul, kui ta just 2-seks saanuna vöttis üksi köögis olles köik puhtad nöud masinast välja, noad-kahvlid ja potid pani oma kohale, klaasid ja taldrikud, mida ei ulatanud ladus laua peale ritta. Muuseas, loomulik kadu on lnud selle 2 aasta jooksul üks(!) taldrik ja üks(!) kauss.

Julgen soovitada, laske lapsel ennast aidata nii palju kui vöimalik - väiksena ta TAHAB seda ja õpetage talle kohe, kuidas on öige, ta öpib ruttu. Rutem kui te arvate.