lôpetasin elukaaslasega suhte, aga meil on 1,5 a tütar.

elan oma vanemate juures. lapse isa käib aeg-ajalt vaatamas ja annab raha. samas pole temast asja mingite igapäevaprobleemide jaoks. ta ei oska poest kohukestki osta.

kuna mul on päeviti omad asjad ajada, käib laps môned korrad nädalas hoidja juures. isaga on kokkulepe, et tema viib ja toob. see on umbes 5 min autosôidu kaugusel. viimasel ajal väidab ta aga, et ta ei saa last viia. umbes nii, et jätab hommikul tulemata ja kui helistan, siis ütleb, et vôtku ma takso ja et temal on pohmell ja pole tema asi.

minu arust oleks normaalne, et ka mujalelaval isal on lapse suhtes kohustusi peale raha andmise. temaga talitada ta ju niikuinii ei môista ning mängida puudub tal huvi. aga kui ma mingit abi palun, vastab ta stiilis, et ah saa ise hakkama vôi vii minu ema juurde. aga väidab ta end last igati armastavat ning et ta on hea isa.

samas helistab ta mulle vahel 3-4 korda öö jooksul, kurdab oma rasket elu ja et me peaks temaga ikka koos (paaris) olema. aga mina ei taha -- kooselu lôppes seepärast, et mees pettis mind pikka aega teis(t)e naistega, ka raseduse ajal. kui mina olin väikese lapsega kodus, lôbutses tema väljas. olin kogu aeg kôigi probleemidega üksi ja olen seda nüüdki. kuigi minu kohta uurib ta kôik välja, ei tea mina tegelikult, kus vôi kellega ta käib ja mida teeb.

mulle on imelik ja alandav see kôik. aga kas tôesti on siis isaroll ainult rahaviskamine ja pühapäeviti peasilitamine? ja mina üksi lapse eest vastutav?

raske on sellest kirjutada. äkki kogenumad teavad nôu anda.

Tean, et minu seisukoht on isekas, aga ise käitusin umbes samas olukorras nii: kui mees enam lubadustest kinni ei pidanud ja hakkasin ettekäändeid kuulma, miks ikka täna ei saa ja miks homme ei saa, siis otsustasin lõplikult, et loota saab ainult iseendale. Ja teatasin, et võtan kogu vastutuse lapse eest enda peale. Arvestasin sellega, et see tähendas muuhulgas ka seda, et vastutan üksi ka rahaliselt. Olid küll väga rasked ajad, aga ma pole võetud kohustusest kunagi taganenud ega ka raha küsimas käinud. Isa käis last aeg-ajalt vaatamas, kiitis mind alati, kui tubli ma ikka olen ja kui hästi ma hakkama olen saanud... Selline suusõnaline "premeerimine" ongi kõik, mis me lapse issilt siiani saanud oleme. Aga ma ei kurda, sest sain tagasi enesekindluse ja teadsin kindlalt, et kogu vastutus on minul. Nüüd on laps juba suur ja isa teemal sõna ei võta (mina ka mitte). On ammu ise aru saanud, et tema jaoks pole isa lihtsalt olemas. Loomulikult on meil olnud tüüpilisi probleeme, mis ikka ilma isata kasvanud lastel, aga kodurahu on meil kindlasti suurem olnud kui see segasevõitu suhetest kramplikult kinni hoides.
Ma ei ütle, et see on ka Sinu ainuõige variant. Võib-olla on hea, kui ta alimentegi maksaks. Aga nagu Su jutust välja tuleb, ei saa selle mehe peale loota. Laps ei ole mängukaru, mille võib lasteaeda viia või sealt tuua just siis, kui parasjagu tuju on.

ut mine parem perekooli vestlusringi - seal asjatundlikumad "emmed"

Loe neid varasemaid teemasid järeltulija rubriigist, seal on aarnaseid kogemusi rohkemgi kui peaks... Ka ehk nõuandeid ja näiteid elust, kuidas soovid.

ut, ära alanda ennast rohkem sellega, et palud mehelt abi. Lapsega tegelemiseks on vaja armastust, aga kui tal seda pole? Kelleltki ei saa nõuda, et ta armastaks kedagi, olgu siis naist või last. Nõuda saab ainult raha.
Kirjutad, et elad koos oma vanematega. Kas sinu ema ei aita last hoida? Ja kui su eksämm on normaalne inimene, siis lepi lapsehoidmine temaga ise kokku, oma ekskaasa vahenduseta. Ära sega tal tema toreda jätkuva lapsepõlve nautimist oma nõmedate argiprobleemidega! Ja kui ta siis vahel kuidagi abiks on, olgu see sulle meeldiv üllatus.
Oled tubli, et lõpetasid kooselu mehega, kes pettis ja sulle haiget tegi. Küllap leiad varsti kellegi hoopis parema. Üksiolemise aeg tundub küll pikk, kuid teeb sind tugevamaks ja iseseisvamaks.

Ühesõnaga - jäta see mees kus seda ja teist, saa sõbraks ämmaga(aitab last hoida), nõua mehelt välja alimendid (kasvõi kohtuga) ja hakka uue mehe järgi ringi vaatama. Ja tee seekord parem valik.

Kerstiga täiesti nõus.
Ise kasvatatan tütart ilma isata - pole ka rahalist toetust. Viskasin lapse isa minu kodust välja raseduse ajal, mil too teab kus mida tegi ja koju jõudis ainult täitmatuid lubadusi andma. Kuna too oli veel usklik kah, siis arvasin, et mingu parem ja palvetagu kusagil kaugemal, minu ja lapse jaoks on vaja kindlust ja sõnapidamist. Pärast lapse sündi külastas "isa" last kahel korral ja siis kadus igaveseks (tütar nüüd kuuene). Ämm oli kahjuks mul üsna ükskõikne lapse vastu ja üsna ruttu ununes kontakt temaga (kahju tegelikult - lapsel võiks ju kahed vanavanemad olla ka siis, kui tal isa ei ole). Nüüd on mul külastuselukaaslane juba kolmandat aastat - koos elada kellegagi ei riski (ei taha). Laps on armas ja elu läheb edasi. Alimente ma nõudma ei hakkanud, kuigi pooldan neid naisi, kel järjekindlust ja julgust seda teha.

soovitan samuti nõu küsijal jätta mehe peale lootmine ja hakata ainult enese peale lootma. kui su mees juba hingelt ongi elulõpuni pidutseja, liiderlik ja VALLALINE, siis ei näe põhjust temalt abi oodata (Jummalast hea on, et ta vähemalt rahaliselt toetab, veel).

ja muide, ega te koos ela, et tema peab last tooma viima, see on nüüd sinu kohustus ja mure. saa tõesti kasvõi ämmaga sinapeale selles suhtes.

ja loomulikult jõudu sulle iseseisvaks saamisel.

aga naised, miks te kôik arvate, et laps on ainult naisele tehtud ning mehe roll lôpeb voodist tôustes?

minu meelest on nii, et kui tahes palju tädisid, vanaemasid, vanaisasid, jne. ei asenda lapsele isa. ja isal nagu emalgi peaks olema peale papiviskamise ka igapäevane suhe lapsega, igapäevane kohustus.

kas siis isa täielikult kôrvalejätmine on ainus tee?

aga ei ole ma ka näinud selliseid isasid (loe:isaseid), kes lastega sõna otseses mõttes tegelevad, hoolitsevad ja vabatahtlikult nendega on. kindlasti neid on, aga NEED ON VÄHEMUSES. ja oma meest sa nüüd küll ümber ei kasvata, kulla ut. lepi reaalsusega ja võib-olla leiad kunagi oma lapsele hea isa, kes siis oleks pereinimene ja juba eakam.

sry, lohutamisest ei ole kasu.

eee...ega ma môelnudki kedagi ümber kasvatada. tahtsin lihtsalt teada, äkki on keegi niisuguses olukorras leidnud mingi viisi kôiki osapooli rahuldavaks suhtluseks. endal jääb kogemusest puudu, noh. et mu eks minuga sageli kontakti otsib, näitab minu arust, et ka tema pole olukorraga rahul.