Tere k]ik lapsevanemad
Olge head kirjutage kuidas te toimisite et laps magaks terve ;; oma voodis_

panin lapse oma voodisse ja läksin natikeseks teisse tuppa kui hakkas nutma siis tulin rahustasin teda nati ja siis jätsin jälle üksi nüüd juba kauemaks. nii harjus ta üksi magama jääma ja juba 5 kuuselt magas üksi oma voodis terve öö. ja muideks üksi oma voodis magab laps tükimaad rahulikumalt kui emme-issi voodis. oma voodis on õhku rohkem

Kinkisime sünnipäevaks oma toa koos uue voodiga.

vanem laps läks oma voodisse magama u 3 aastaselt (ja 5 omatuppa magama) ja noorem laps praegu 2 ja magab ikka emme-issiga, loodan, et 3.a läheb temagi. Mul pole kunagi olnud südant jätta või panna teda yksi magama ja tema nutab nii haledasti.

Vanem laps on alati omapäi magamist kaissu tulemisele eelistanud.

Noorem jälle vastupidi. 3 aastaselt tõstsime tema voodi vennaga kokku - justkui edutamine "lastetuppa". Paraku - magama jääb küll oa voodis, aga igal ööl vatsib vastu hommikut meie kõrvale. Nüüd on ta juba 4.5 a. Ja kui olen selleks ajaks juba vennat kooli saatmas tuleb majja suur pahandus. Kuidas selliselt kombest võõrutada ei tea.

meil on sama mure, et õhtul läheb ilusti oma voodisse ja siis poole öö pealt tuleb meie kaissu, kaisuloom ka veel kaasas. vanust on 2a9k ja midagi ei oska ettevõtta, et terve öö oma voodis püsiks.

ja kuidas teie suhted mehega siis niimoodi edenevad - titad kaisus ja nii ikka paar-kolm aastat järjest

kui minu tibud tited olid, siis ei tulnud kõneallagi mingi kaisus magamine - väljaarvatud väga imikuna, kui kõhuvalud vaevasid, siis sai küll võetud tibu oma palja kõhuga minu või isse palja kõhu peale "sooja" niipea kui aga tibu veidi sügavamalt magama jäi otsekohe salakesi oma hälli tagasi

Titena magas ikka oma voodis, aga nii umbes 2-aastasena hakkas kah öösiti meie juurde ronima. Ma seletasin talle, et kitsas on, sa tirid mu teki ja padja ära jne. Tolku oli asjast niipalju, et edaspidi hommikupoole ööd ärkasin suure ähkimise ja puhkimise peale - lohistas oma tekki ja patja enda järel meie voodisse. See periood läks kuidagi iseenesest üle.
Päris väiksena ikka tõstsin ta öösiti enda juurde, tuli meelde nüüd. Soovitati küll, et las nutab öösel, käi ja lohuta vahepeal, aina pikemate vahedega. Ma ei suutnud, esiteks, kole uni oli ja kahju hakkas ja nii armas oli, kui ta minu kõrval kohe rahulolevalt nohisema hakkas ja tuttu jäi - polnud südant teda uuesti oma tuppa viia ja lasta tal seal üksi südantlõhestavalt nutta. Mingeid erilisi probleeme hiljem ei tekkinud.

ega minagi ole laste karjutaja olnud...
lihtsalt vaikselt uinunud tibud oma voodisse tagasi toimetanud (ka paariaastased) need perioodid tuleb (oma järjekindluse kaasabil) üle elada ja laps harjub sellega, et issi emme magavad oma voodis ja tibu(d) oma voodis

Minu laps on kuuene ja magab omaette voodis alates sünnist ja omaette toas 2,5 aastast peale (ennemb polnd tuba). Ma ei ole keelanud tal kaissu tulla, ent piiran kellaaegu, st kl 12 öösel suunan ta otsaga oma toa poole ja ütlen, et hommikul. Või siis laupäevahommikul, kui tahaks, et magamistoa uks lukus oleks ja seinadki helikindlaks saaks, siis ütlen, et kutsume, kui kaisu-aeg on. Ta aktsepteerib seda täiesti, et kogu aeg ei saa, ent kuna võimalus ikka antakse kunagi, on algusest saati rahulolevalt ära tatsand. Mina muuseas veel mäletan kui hea oli ema - isa kaisus olla.

Ma ei saa üldse sellest ühes voodis magamisest aru - lapsel on sünnist saati oma voodi ja ei tulnud mul kordagi mõttesse ta enda voodisse magama võtta. Nädalavahetuse hommikuti on mõni kord küll jah laps kaissu tulnud, kuid ta teab täpselt, et selline võimalus on vaid puhkepäevadel (laps on 4-aastane). Ilmselt peab ise algusest peale selgusele jõudma, kas ja kuidas ma oma elu elama tahan hakata ja selle järgi ka toimima. Loomulikult ei saa laps, kes on imikust peale emme kaisus maganud enam aru, miks ta äkki ära aetakse.

no vot teooria teooriaks.
ka mina harjutasin oma tütart oma voodisse magama. kui haigeks jäi, siis sai vahel enda juurde võetud. kui külm toas oli, sai ka enda juurde võetud. aga ka mitte kohe, ikka käid alguses teises toas, kussutad, loed juttu, laulad. aga kui niimoodi peab tihti tegema, siis TAHAKS JU KA ISE MAGADA. nii siis jäigi nii, et vahel on emmega. kaisus. koos issiga. ühes voodis.
nüüd on laps varsti 6. ei taha üksi magada. ma mõtlen ka, et kui emme-issi võivad kaisus olla, miks peab siis laps üksi ja pimedas ja külmas olema.
eks vahel on ka üksi laps, aga harva.
ei aita isa kurjustamised ja pikad epistlid.

Meil tekkis see probleem päevakorda, kui laps oli 2-3aastane. Kaissu sai puhkepäeviti või siis, kui oli mingi väga mõjuv põhjus (külm tuba, pidevat jälgimist vajav haigus vms). Pimedusekartust pole laps saanud ettekäändeks tuua, kuna tänavavalgustuslamp valgustab ta tuba üleliiagi.
Ise olen lapsele põhjenduseks toonud, et meil on vaja kauem üleval olla ja meie tegevus segaks tema und. Ega talle see reegel kohe meeldinud, aga küllalt ruttu võttis omaks. Hiljem on tulnud vahel kaissu siis, kui puhkepäeviti kauem voodis "vedeleme". Siis oleme koos voodis müranud ja igasugu asju arutanud. See oli meil kaua aega lausa omamoodi peretraditsioon, mis hääbus siis, kui poisist noormees hakkas sirguma. Aga nüüdki narritame vahel liiga kauaks magama jääjaid tekisikutamise või talla alt kõdistamise vm sellisega.

ei tea, meie aastane jõmm suhtub oma voodisse kui arestikambrisse ja mida muud see lõvipuur ka ongi? soolaputka.
tema vanem õde jooksutas mind paar aastat öö jooksul oma 4-5 korda voodite vahet. see tappis ära, lõpuks jäin magamatusest raskelt haigeks.
nüüd selle pesamunaga enam lolli mängima ei hakanud, vaid jätsin enda kõrvale magama ja puhkame kõik välja. nii kui pröökama pistab, sirutan käe, patsutan kergelt või pistan tissi suhu või kontrollin kiiresti mähkmeid, tegelikult taipan seda lõhnastki.
no tahaks küll, et titt kunagi omaette magama hakkaks, kuid ega usu, et ta kooliminekuni ikka vanemate kaisus tahaks põõnata. või veel hullem, kuni naisevõtuni?

Imelik probleem. Ausalt öelda pole selle peale tulnudki, et ta öösel kusagil mujal peale oma voodi üldse magada võiks.

No tore, kui ei tule selle peale. mina ka esimese lapsega ei tulnud, kuid lapsed on tõepoolest erinevad. Noorem laps magas ka titest peale oma voodis, kuid alates sügisest kui lasteaeda läks ja mina tööle, ei püsi ta ei oma toas ega voodis. No vot ei ole midagi teha, looda, et see kunagi möödub aga ega ma ei saa lasta lapsel ennast hingetuks karjuda. Ta tõesti kisendas nii, et näost sinine. Pole mõtet kritiseerida, mina olin küll sunnitud oma "kindlaid seisukohti" muutma.

Üks soovitus: tõsta lapse voodi enda oma kõrvale ja kui öösel madinaks läheb, siis patsuta ja silita teda oma voodist. Meil toimis väga hästi, kuigi poiss oli erakordselt halb magaja. Niikui kätt tundis, rahunes kohe ja magas edasi (mis siis et vahest tuli pool ööd käsi voodist väljas magada:) Aga oma voodisse ei soovita küll võtta-ümberharjumine on jube raske (nagu eelnevast nähtub). Ja siis kui suuremaks sai, magas algul õega ühes toas ja nüüdseks oma toas juba mitu aastat.

To Tädi
meil oli ka titevoodi meie voodi kõrval, aga nüüd on ta sellest ju välja kasvanud ....

olen seda laste kaisus magamist arutanud kolleegide ja sugulastega - nende seisukoht on, et last ei tohi keelata, kui ta just niiväga kaissu tahab. igaüks kasvab sellest kunagi välja.
muret teeb just mees, kes tahaks iga õhtu krõpsutada .....

vastas minu küsimise peale kunagi, et kuni kaisusmagamine on lapsepoolne initsiatiiv, pole probleemi. Varem või hiljem tekkib lapsel privaatsusvajadus. Ühel varem, teisel hiljem. Probleemiks muutub asi siis kui koosmagamise initsiatiiv tuleb vanema poolt, asendussuhe (läheduse mõttes) vms

minugi lapsed tulid vahel kaissu ja mäletan, et isegi pugesin nohiseva ema juurde kui paha und nägin või miski asi hingel oli. Kitsas oli küll aga kindlustunne tuli tagasi. Mõne aja pärast kobisin oma voodisse tagasi.ning lapsedki mul samamoodi, alati lubasin enda juurde aga umbes poole tunni möödudes sosistasin, et kitsas ja laps läkski oma voodisse (eks olnud temalgi vähe ruumi) Arvan, et selline periood tekib lastel siis kui tunneb ennast ebakindlalt (kas ema on hakanud uuesti tööl käima või laps on lasteaeda pandud) ning muidugi kui emal on vähe aega lapsega koos olla.võib olla aitaks mingi traditsiooni sisse viimine (päris väikeste puhul raskesti teostatav küll) näiteks enne uinumist pool tundi ema kaisus ja siis oma voodisse. Või teki soojendamine (pead ruttu oma voodisse tuttu minema - tekk jahtub ära)või et kaisukaru tahab ka sinu kaissu ja nutab seal üksi vms Üldiselt aja möödudes lähevad sellised kaissu ronimised mööda!

ei saa eriti probleemist aru.Olen alati arvamusel olnud,et igal inimesel on alates sündimisest oma voodi,ja seal ta magab.Kõik mu kolm last on alati oma voodites maganud ja mingeid probleeme pole nendega olnud.Kui öösiti on süüa tahetud,siis söötsin ära,panin nad oma voodisse tagasi ja nkõik nad on ilusti rahulikult uuesti magama jäänud.Ei kujuta üldse ettegi,et laps magaks vanematega ühes voodis.Imikuga koos magamine võib lapsele kusjuures ohtlik olla.

minu poeg hakkas vahelduva eduga omas voodis magama alles 8-9 aastaselt.enne seda ei aidanud ei ringi töstmine(öösel kolis ikka tagasi) ega uue laia voodi ostmine+oma tuba+värske remont.
loomulikult on välja puhkamine selliselt raskendatud.
kuna laps juba suur,siis olin tösiselt mures.
paraku meie suhe ehk ka tänu sellele siiani väga hea ning tegemist igati suurepäraselt ja turvaliselt arenenud lapsega

need, kelle lapsed rahulikud on öösiti olnud, ei mõista neid öösel ärkvelolijate laste tegemisi (olgu siis isepära, haigus või muu). tänage õnne, et saite magada. kõik kahjuks ei saa :(

no ei ole olnud rahulikud lapsed ja mõistan väga hästi öiseid jahmerdamisi, ei mõista vaid seda, kuidas enda mugavaus kaalub üles ÕIGE tegutsemise

laps ei saa aru, miks äkki aetakse omavoodisse, kui seni on ju olnud nii mõnus emme-issi kaisus tudida ja pole nagu ära aetud

tuleb olla järjekindel ja leebelt oma nõudmiste juurde jääda, kui ei taha pikki aastaid "maadelda" magamiskoha pärast

tuleb meelde lugu, kus mees kurtis (teisele) et ei saa nagu elatud ja tervis hakkab jupsima
mis siis välja tuli - emme tibuga õhtul varakult tuttu (tibu kaisus muidugi) ja suurteinimeste elu elamiseks nagu aega ja kohta polnudki!!! tibu oli selleks ajaks juba 4-5 aastane

Õige või vale on nagu väga resuoluutselt öeldud. Ütlen veelkord, et esimese lapsega toimis ka järjekindlus, mingi aeg virises, vingus kuid lõpuks jäi magama, teisega olen igasuguseid asju proovinud. Pani ta ükskord siis oma tuppa voodisse (võrevoodi), karjus seal siis, meie olime issiga teises toas hästi järjekindlad, mõtlesime, et aitab jamast, tahaks ikka kahekesi oma voodis magada. Poiss ikka karjus, ronis oma voodist välja, tagus rusikate vastu ust, lõpuks jäi kõik vaikseks, mõne aja pärast üritasime piiluma minna, ust lahti lükata ei saa. Ta oli sinna põrandale ukse ette tirinud oma padja ja teki, ning oli seal külmal põrandal keras. No ega ikka ei saa teda sundida oma voodis magama. Ma ei hakka siin tõesti kirjutama, mida kõike oleme proovinud, nii hea kui halvaga ei aita miski. Lisan veelkord, et titena magas ilusti oma voodis, see jama kestab umbes viimane pool aastat. Poiss on 2,5 aastane. Nüüd olemegi käega löönud ja magame kolmekesi. Kindasti on nüüd neid, kes küsivad kas me siis krõpsu ei teegi. Kui lapsed magavad kasutame muid ruume korteris.;-))

tuli meelde üks lugu, mis teada-tuntud spocki õpetust jälgima pidi.
ema laskis ka lapsel nutta, et ei võtnud oma juurde kaissu.
nuttis siis laps natuke ja jäi vait. emmel muidugi hea meel, et äkki õnnestus. läks last vaatama - too ei hinganud enam.....

äärmuslik lugu, aga ikkagi....