Perekond
poeg varastab ja pruugib narkootikume
| kaia 23. jaanuar 2002, kl 15.19 |
Pojaga (16-aastane) on juba kaks aastat probleeme. Asi algas umbes kaks aastat tagasi, kui kooliskäimine hakkas vastu, rahakotist hakkas kaduma raha ja kodust pisiasjad, mida oli hõlbus maha müüa. Rääkisime mehega temaga korduvalt, karistasime. Paar päeva oli korralik, siis algas kõik jälle pihta. Sel suvel käis koos naabripoisiga vargil so oli kaasosaline, kes müüja tähelepanu endale tõmbas. Jäi vahele ja said mõlemad tingimisi karistuse. Et koolis jäi istuma, siis sügisest peale eriti kooli ei läinudki, vaid veedab aega sõpradega. Uuest aastast sain ta koduõppele vormistada.
Veel mõned kuud tagasi maksime tema pidevalt ukse taga käivatele võlanõudjatele, kuna ta väitis, et ei julge muidu kooli minna. Nüüd me seda enam ei tee.
Umbes nädal tagasi sai hakkama megasigadusega - korraldas kodus tõelise röövi. Lasi päeval sõbrad sisse ja viis minema kaks arvutit ja digitaalkaamera (kokku umbes 50 000). Kusjuures üks arvuti ja kaamera polnud isiklikud, vaid laenatud, teise arvuti eest on aga lõviosa liisingust tasumata. Asjad müüs ta maha sandikopikate eest.
Andsime asja politseisse ja nüüd väldib poeg kodu. Teisest küljest on kodus kasvamas 5-aastane poiss, kellele ta halba eeskuju annaks.
Tänaseks oleme kõik hõlpsasti turustatavad asjad kodust ära viinud.
Aga mida teha poisiga? Vangla parandab väheseid, kuid vabaduses saadab ta korda ainult sigadusi...
Oleme mehega mõlemad usinad tööinimesed, meil on suht korralik kodu, alkoholiga ei liialda, narkootikume ei pruugi. Palgaga tuleme ots-otsaga kokku.
APPI!
Veel mõned kuud tagasi maksime tema pidevalt ukse taga käivatele võlanõudjatele, kuna ta väitis, et ei julge muidu kooli minna. Nüüd me seda enam ei tee.
Umbes nädal tagasi sai hakkama megasigadusega - korraldas kodus tõelise röövi. Lasi päeval sõbrad sisse ja viis minema kaks arvutit ja digitaalkaamera (kokku umbes 50 000). Kusjuures üks arvuti ja kaamera polnud isiklikud, vaid laenatud, teise arvuti eest on aga lõviosa liisingust tasumata. Asjad müüs ta maha sandikopikate eest.
Andsime asja politseisse ja nüüd väldib poeg kodu. Teisest küljest on kodus kasvamas 5-aastane poiss, kellele ta halba eeskuju annaks.
Tänaseks oleme kõik hõlpsasti turustatavad asjad kodust ära viinud.
Aga mida teha poisiga? Vangla parandab väheseid, kuid vabaduses saadab ta korda ainult sigadusi...
Oleme mehega mõlemad usinad tööinimesed, meil on suht korralik kodu, alkoholiga ei liialda, narkootikume ei pruugi. Palgaga tuleme ots-otsaga kokku.
APPI!
| mees2 23. jaanuar 2002, kl 15.46 |
Keeruline ja kaugelearenenud lugu. Laps ootaks kodustelt mõistmist mitte karistamist ja politseiga ähvardamist. Igal käitumisel on ikkagi oma põhjus. Praegu on temaga juba üsna raske toime tulla, sest iga on selline ja protest talle avaldatud surve vastu suureks kasvanud. Kuid siiski...alustuseks tuleks lõpetada oma lapsega võitlemine ja süüvida tegelikesse põhjustesse. See nõuab natuke enesekriitilist lähenemist
| tsinna 23. jaanuar 2002, kl 15.49 |
| Lilian 23. jaanuar 2002, kl 18.29 |
armas kaia:
arvan ka , et olete õige aja juba minna lasknud. probleemid ei alanud ju 16, vaid 14-aastaselt. ja asi võib ollagi selles, et olete LIIGA usinad tööinimesed, kodu jaoks vähe aega. kõhutunne ütleb, et probleemid algasid teil juba siis kui teine laps sündis. seega aastat 5 tagasi.
omalt pollt soovitan tõsiselt kaaluda elukoha ja kooli vahetust. loomulikult on lapsel väga ebamugav tunne istuma jäädes. tean omast käest kooli, kuidas me istumajääjaid vanaisedeks narrisime. mõnes väiksemas koolis poleks suhtumine nii hull ja seal võib-olla ei teatagi näiteks, et istuma on jäänud. ehk saab kooliskäimistahtmise tagasi ja vahetuvad ka sõbrad.
ise tean ühte peret, kel samasugune lugu tütrega. seal olid vanemad lahutatud ja ema tütrega tallinnas, isa uue perega saaremaal. ja sinna läks ka tütar uude kooli. ja asja sai.
probleem on nii tõsine, et vajab väga läbimõeldud tegutsemist. loomulikult pole politsei ja vangla see, mis aitavad.
võtke kiiresti midagi ette!!!
soovin jõudu ja et kõik hästi laheneks. karistamine enam ei aita.
arvan ka , et olete õige aja juba minna lasknud. probleemid ei alanud ju 16, vaid 14-aastaselt. ja asi võib ollagi selles, et olete LIIGA usinad tööinimesed, kodu jaoks vähe aega. kõhutunne ütleb, et probleemid algasid teil juba siis kui teine laps sündis. seega aastat 5 tagasi.
omalt pollt soovitan tõsiselt kaaluda elukoha ja kooli vahetust. loomulikult on lapsel väga ebamugav tunne istuma jäädes. tean omast käest kooli, kuidas me istumajääjaid vanaisedeks narrisime. mõnes väiksemas koolis poleks suhtumine nii hull ja seal võib-olla ei teatagi näiteks, et istuma on jäänud. ehk saab kooliskäimistahtmise tagasi ja vahetuvad ka sõbrad.
ise tean ühte peret, kel samasugune lugu tütrega. seal olid vanemad lahutatud ja ema tütrega tallinnas, isa uue perega saaremaal. ja sinna läks ka tütar uude kooli. ja asja sai.
probleem on nii tõsine, et vajab väga läbimõeldud tegutsemist. loomulikult pole politsei ja vangla see, mis aitavad.
võtke kiiresti midagi ette!!!
soovin jõudu ja et kõik hästi laheneks. karistamine enam ei aita.
| mari 24. jaanuar 2002, kl 00.48 |
see mõistmise ninnu-nännu selliste kuritegude juures on küll naeruväärne jutt. arvate, et paari südamliku jutuajamisega saab pojast korralik noormees? vaevalt küll. 16 aastane peab end ikka väga kõvaks meheks ja siin ei saa sama taktikaga enam, mis lapsepõlves. võibolla teise linna kolimine oleks lahendus, aga keegi ei välista, et ta seal samasugused kaagid endale sõpradeks leiab ja kõik hakkab otsast peale.
| Ka 24. jaanuar 2002, kl 09.47 |
Mul ka poiss 16.Ja umbes samasugused probleemid olid, kui ta oli 12-13.Kodust kadus raha, koolis ei käinud, jäi istuma.Muide, ka meil on 5-aastane vend.
Meie tegime kardinaalsed muutused kaks aastat tagasi- vahetasime elukohta ja poiss vahetas kooli.Olen temaga istunud pikki tunde ja rääkinud, rääkinud niisama maast ilmast.Praeguseks on olukord igatahes normaliseerunud.Poiss käib korralikult koolis, tunnistus on täiesti normaalne.Kodus on ka üpris tubli.Tegeleb vennaga ja poissi võib uuesti usaldada.Raha pole enam kadunud.Ja kui ma lubasin tal sünnipäevaks vanad sõbrad meile külla kutsuda,siis ta keeldus põhjendusega, et ta ei taha, et meil pärast midagi kadunud oleks.
Ehk ei ole veel liiga hilja mingeid suuri muutusi tema elus korraldada?
Meie tegime kardinaalsed muutused kaks aastat tagasi- vahetasime elukohta ja poiss vahetas kooli.Olen temaga istunud pikki tunde ja rääkinud, rääkinud niisama maast ilmast.Praeguseks on olukord igatahes normaliseerunud.Poiss käib korralikult koolis, tunnistus on täiesti normaalne.Kodus on ka üpris tubli.Tegeleb vennaga ja poissi võib uuesti usaldada.Raha pole enam kadunud.Ja kui ma lubasin tal sünnipäevaks vanad sõbrad meile külla kutsuda,siis ta keeldus põhjendusega, et ta ei taha, et meil pärast midagi kadunud oleks.
Ehk ei ole veel liiga hilja mingeid suuri muutusi tema elus korraldada?
| uitaja 24. jaanuar 2002, kl 13.48 |
nagu ma juba siin ühe teismeliste teema juures mainisin sai käidud sellesama teemalist loengut kuulamas, muide väga asjalik ja mõtlemapanev konkreetseid lahendusi tasuks otsida psühholoogi abil
üldjuhul ei oska inimesed aru saada MIKS teismelised nii või naa käituvad, samas ei pruugi sellest suurt abi olla, kui ei suudeta "ennast ületada" ja asju võtta realistlikult, näha mis puudu või valesti suhetes teismelisega
kel huvi jätke oma mailiaadressid võiks sel teemal mõtteid vahetada
üldjuhul ei oska inimesed aru saada MIKS teismelised nii või naa käituvad, samas ei pruugi sellest suurt abi olla, kui ei suudeta "ennast ületada" ja asju võtta realistlikult, näha mis puudu või valesti suhetes teismelisega
kel huvi jätke oma mailiaadressid võiks sel teemal mõtteid vahetada
| kaia 24. jaanuar 2002, kl 15.19 |
| kaia 24. jaanuar 2002, kl 15.20 |
| mari 24. jaanuar 2002, kl 16.55 |
kui alternatiivne see peab olema? internaatkooli mõtled? need, mis on vaimselt normaalsetele lastele, on kas teatud mõttes eliitkoolid, st nõuavad kõva õppimist (Nõo, Noarootsi jms.) Ka tehnikumidel on internaadid, aga ma kardan,et kodust eemal läheb asi veel enam üle käte. oleks tulusam, kui vanemad oleks ikka uues keskkonnas kaasas ja hoiaks sündmustel enam-vähem silma peal. paistab, et sa ei taha eriti ära kolida (mis on tegelt ju ka arusaadav- ega igal pool pole vaba töökoht sind ootamas jne)
| tsinna 24. jaanuar 2002, kl 17.52 |
| uitaja 25. jaanuar 2002, kl 09.43 |
HÜPERAKTIIVSE LAPSEGA tulnuks maast madalast teisiti tegeleda praeguses vanuses on väga raske niigi liiatigi siis juba negatiivset "tähelepanu" otsiva noorukiga
leidsin perekooli lastearenu teema juurest jutuajamisi hüperaktiivsetest lastest, olen kuulnud, et selliste laste vanematele on miskid loengud jms
võibolla viskad pilgu peale sinna foorumisse ja leiad vajalikud kontaktid?
http://www.perekool.ee/foorum/read.php?f=7&i=12601&t=12601
leidsin perekooli lastearenu teema juurest jutuajamisi hüperaktiivsetest lastest, olen kuulnud, et selliste laste vanematele on miskid loengud jms
võibolla viskad pilgu peale sinna foorumisse ja leiad vajalikud kontaktid?
http://www.perekool.ee/foorum/read.php?f=7&i=12601&t=12601
| vip 26. jaanuar 2002, kl 20.31 |
selleks teismelist panna käima ringides, trennides jne peab tal olema sõpru kes seda harrastavad. Teismeline ei lähe üksi kuhugi, kui kamp aknataga niisama tuiab. Ja muide, eks me ise ole ka kõik läbiproovinud kunagi ja miks me ise siis tahame et seda meie lastega ei juhtuks? Kust ta siis muidu õpib seda elukogemust, mis on hea ja mis on halb? ma ei usu seda väidet et meieajal oli kõik parem ja meil oli oma nooruses easy-elu.
ühesõnaga kõik on teismelisel ülesse ehitatud sõprade peale, kui murrate tema sõbrad siis saate mõjuvõimu tagasi. ja muidugi, teismelist soovitaks võtta siiski täielikult täiskasvanuna (mis siis et ta seda veel pole) aga see muudab suhtlemise kergemaks. Aga selle prääniku-piitsa poliitikaga tõmmatakse teil nahk ülekõrvade küll. Ja kui ma tagasi mõtlen oma noorusepeale, siis kõik mis vanemad tegid tekitas mu vimma, sest mind ei võetud võrdsena. mina ei otsustanud midagi, aga vot ma tahtsin ja siis ma hakkasin kõigele vastutöötama ja tegema seda mis mulle meeldis. Ja üldjuhul minu tegemisi minu sõbrad ei kritiseerinud mis oli ka peamine. aga kui ma aastaid hiljem nägin et see enam ei toimi, sest selle aktuaalsus oli kadunud (ju siis olin saavutand mida, ehk respekti) ja muutsin oma käitumist ja suhtumist.
Ja lõpetuseks, ega teie lastega probleeme selles vanuses ainult pole. Ma kaldun arvama et ikka väga väga paljudel on.
ühesõnaga kõik on teismelisel ülesse ehitatud sõprade peale, kui murrate tema sõbrad siis saate mõjuvõimu tagasi. ja muidugi, teismelist soovitaks võtta siiski täielikult täiskasvanuna (mis siis et ta seda veel pole) aga see muudab suhtlemise kergemaks. Aga selle prääniku-piitsa poliitikaga tõmmatakse teil nahk ülekõrvade küll. Ja kui ma tagasi mõtlen oma noorusepeale, siis kõik mis vanemad tegid tekitas mu vimma, sest mind ei võetud võrdsena. mina ei otsustanud midagi, aga vot ma tahtsin ja siis ma hakkasin kõigele vastutöötama ja tegema seda mis mulle meeldis. Ja üldjuhul minu tegemisi minu sõbrad ei kritiseerinud mis oli ka peamine. aga kui ma aastaid hiljem nägin et see enam ei toimi, sest selle aktuaalsus oli kadunud (ju siis olin saavutand mida, ehk respekti) ja muutsin oma käitumist ja suhtumist.
Ja lõpetuseks, ega teie lastega probleeme selles vanuses ainult pole. Ma kaldun arvama et ikka väga väga paljudel on.
| kretten 27. jaanuar 2002, kl 18.13 |
| xxx 29. jaanuar 2002, kl 13.47 |
Kas te ülepea teate ka, et kogu HÛPERAKTIIVUSE värk pole muud kui üks ameerika psühholoogide/aatride väljamõeldud jura, et rohkem pappi saada vanemate käest? Lisaks veel ravimifirmad, mis toodavad päris tugevatoimelisi aineid, mida sellistele lastele sisse söödetakse, et nad vähem HÛPER oleks. Ja ameerikas on koguni eksamite tegemisel kvoodid, et kui lapsel on diagnoositud ADD (mida diagnoositakse iseenesest võrdelemisi subjektiivse testi alusel), siis saab ta teatud hinnaalandust. Kasulik värk!
Tegelikult pole sellist asja olemas, on erinevat tüüpi iseloomud ja temperamendid, ning pole olemas sellist temperamenti, mis välistaks pätiks hakkamise. Vead on ehk ikka kuskil mujal - ilmselt olete esimesed ohusignaalid tähelepanuta jätnud.
Ja~mis sõpradesse puutub - igaüks valib oma sõbrad ise. Alati saaks valida ka teistsugused sõbrad. Mõne tossikese näiteks. Aga see poleks COOL su poja arvates. Nii et - ei ole mötet teiste lapsi süüdistada.
Tegelikult pole sellist asja olemas, on erinevat tüüpi iseloomud ja temperamendid, ning pole olemas sellist temperamenti, mis välistaks pätiks hakkamise. Vead on ehk ikka kuskil mujal - ilmselt olete esimesed ohusignaalid tähelepanuta jätnud.
Ja~mis sõpradesse puutub - igaüks valib oma sõbrad ise. Alati saaks valida ka teistsugused sõbrad. Mõne tossikese näiteks. Aga see poleks COOL su poja arvates. Nii et - ei ole mötet teiste lapsi süüdistada.
Lisa postitus