Tere kas keegi oskab äkki oma kogemusi jagada? Selline mure: Mul on 4,5 aastane tütar. Tütre isaga me ei ela koos ja ega ta lapsekasvatamisest ka osa vöta. (Mees on tütart vaid 1 kord näinud pärast sündi ja siis kergitas viisakalt kaabut, soovis kanist öhtu jätku ja marssis minema) Mulle tekkis 10 kuud tagasi kift ja tore meessöber, kellega planeerime leivad ühte kappi panna. Mure on aga selles et mu laps ei seedi seda meest üldse, pole algusest peale seedinud, ütleb et lihtsalt ei meeldi ja köik. Mees tahaks küll tütrega hästi läbi saada, oleme sellest rääkinud ja ta on pingutanud ka ikka päris palju.(Veetnud temaga aega, käinud huvitavates kohtades jpm ) , no aga tee mis tahad, tütar ütleb talle näkku et sa oled vastik ja köik. Kusjuures ma olen just proovinud nii teha, et tüdruk ennast mahajäetuna ei tunneks ja et ta mehe peale armukade poleks, et emmele on keegi teine äkki rohkem kallis. Ja sellised ütlemised tekitavad juba mehes lootusetuse tunnet et see jääbki nii. Ning sel teemal tekib meil tülisid. Ma vaatan, et tüdruk ise blokib palju asju ära ja jutt ei aita. On kellelgi äkki samalaadseid kogemusi jagada?

Paistab ,et Te pole eriti korralik naine.Miks Te teete lapse mehega kellel teist pohhui on?Omad vitsad peksavad.

4,5 aastane laps ei ole veel nii suur, et oma nii tugevust arvamust omada. Siin on midagi mäda. Äkki see mees on mingi ebameeldiv lipitsev imal limukas, sellist ei kannataks ise ka....

Laps peaks tundma et ta on emale sama kallis ja tähtis kui varemgi. Temale on arusaamatu miks emale temast ei piisa ja veel üht võõrast meest vaja on. Seega, vajaks selgitamist.
Mees ei peaks pingutama tütrega hästi läbi saada, lapsel on hirm tundmatu ees. Ajapikku sujub nende suhe iseenesest kui ema oskuslikult oma suhteid reguleerib

midagi peab tõesti viltu olema.
lapsed on tegelikult nagu indikaatorid, kes mingil kummalisel moel tunnevad kohe ära, kes on hea ja kes on halb inimene. olen seda oma lapse peal kogenud. on mehi kellest ta kuidagi lahti lasta ei taha ja mõne mehega keeldub täiesti isegi rääkimast. ja need kellega ta suhelda ei taha on osutunud lõpuks parajateks kaabakateks. sellepärast olengi oma tuttavad lapsele ette näidanud ja tean, et see indikaatori värk toimib.
soovitan sul siiski veel veidi jälgida selle mehe käitumist nii sinu kui lapsega. püüa lapsega arutada seda miks talle see mees ei meeldi, paku talle ise mingeid variante välja, vaata mis ta sulle räägib.
kui laps teda ikkagi omaks ei võta, siis sina kui ema pead ikkagi arvestama ka temaga. sinna ei ole midagi parata. mehed tulevad ja lähevad, aga lapsed jäävad meile igaveseks.
Ole tubli!

deix, sa ütled küll väga hullusti! Oled ajamasinaga üle-eelmisest sajandist äsja saabunud või? Kui sa veel fertiilses eas peaksid olema, siis soovin sulle kohe mitut kena vallaslapsukest!
Sissy, tõetera on ka eelkõnelejate jutus. Aga vastukaaluks arvan, (ja oma lapsepõlve meelde tuletades), et mõni väike neiuhakatis võib ka põhimõtteliselt midagi pähe võtta ja siis lihtsalt jääb sellele kindlaks. See on tema jaoks nagu mäng või nii. Äkki aitaks lastepsühholoog?
Ja veel üks mõte: kas teil, sinul ja sel mehel, rohkem lapsi pole tutvusingkonnas? Kuidas teised "indikaatorid" reageerivad?

Mul oli analoogne kogemus kui tüdruk oli 4-ne. Oli ka kena sõbrake, mulle meeldis, minu suguvõsa oli sillas. Ainuke,kes ei suutnud silma otsaski teda kannatada, oli laps. Laps oli muidu sõber kõigiga, ka viimasele parmule ütles tänaval tere aga selle inimese puhul ronis lausa laua alla ja karjus sealt, et ta ei taha jne. Polnudki parata, suhe hakkas logisema ja kustus lõpuks sootuks. Kusjuures ei saa ma siiani aru, miks ta valis just selle inimese - ei selgunud küll ka pärastki mitte, et tegemist oleks millegi vale, halva või muidu imelikuga. Ei tea, millest selline vastuseis tekib, aga seda ma võin küll öelda, et mehe-naise vaheline suhe peab olema küll erakordselt tugev, et sellisele vastuseisule "vastu seista". Jõudu ja edu!

Miks te peate leivad kohe ühte kappi panema? Nii sama suhelda võib ju ka, no nagu visiitabielu või nii. Ema peab lapsega arvestama ja koju elama võtta sellist inimest keda laps kohe üldse ei salli pole emal õigust. See on minu arvamus.

Arvan,et mõni inimene on ikka päris nooruke või elust kibestunud,et nii räigelt, abi ja nõu küsivale inimesele vastata.
Mina arvan samuti,et oota leivapätside ühte kappi panemisest.
Lase ajal lihtsalt veidi voolata,püüa mõista last(ega muidu räägita,et lapsed on nagu loomad kes tunnevad vaistlikult ära, kas inimene on hea või halb) ja jälgi meestuttavat,sest ega mehi võib usaldada ja uskuda niipalju kui neid näed.Ei taha hirmutada,aga kui tõega silmitsi seista,on ikka igasugu perverte kavalaid.
Minul on ka kaks tütart ja ausalt öelda ei julgeks mina küll, ühtegi võõrast meestuttavat enda juurde elama võtta.Seda enam kui lapsed mitte kuidagi teda omaks võtta ei taha.
Püüa olla kannatlik ja säilitada rahu. Kaalu ja vaata seda asja veidike, ning tõesti kui nende vahel klappi ei teki, ega siis pole midagi parata.
Eks ikka on nii,et enne lapsed siis mehed.


Soovin teile kõigile üksmeelt!

hakkame pealkirjast-kas4,5 aastane laps oskab vihata? on tal selge viha möiste?-ei usu kuna selles vanuses lapsed on veel vägagi labiilsed nii,et vihata/mis on väga tugev negatiivne emotsioon/ pidevalt pole vöimalik! kui ema ise ka probleemi syveneks ja positiivset lahendust otsiks,äkki leiaks? tead,sa keri aeg tagasi ja aruta endaga asja.100% aus teiste ees ei olda ja oma kiftis/milles see seisnsb?/kutis katsu olla objektiivne.kui tahad probleemi lahata,siis kirjuta mulle,ok?!

kas lased oma värskel meestuttaval oma lapsega kahekesi aega veeta? ütlesid, et nad on käinud huvitavates kohtades? ilma sinuta? nalja teed või, järsku ta on su tüdrukut käperdanud või midagi veel hullemat, sestap ta lapsele nii vastik ongi...

Miski perepsühholoog oleks abiks, ma usun.
Tsinnaga 100% nõus. Vahel on vaja lihtsalt asjatundlikku kõrvalpilku. Ise Sa vaevalt objektiivselt tütre ja mehe käitumist suudad hinnata ning tagamaid näha.
3-5-aastased lapsed hakkavad sageli isegi vanemat, kellega on sünnist saati koos elatud, armukadetsema. Ntx ei luba issil emmet kallistada, sest kõik head asjad peaks justkui lapsele ja ainult temale kuuluma.

Ja Sulle, Deix, pomm alla sellise nõdrameelse tagurliku lahmimise eest!

Mina usun, et kui olete juba kuu aega koos elanud, siis harjub laps ära.
Veel üks võimalud: jälgi mehe käitumist lapsega tähelepanelikumalt. Võib-olla pingutab ta ainult sinu pärast. Sellisel juhul ei ole ta tõelise huviga asja juures ja sellest võib laps aru saada.

4,5 aastane laps ei ole enam nii väike midagi. Minu emale tekkis uus mees, kui olin kolmene, aga mäletan seda täpselt ja ma ei tahtnud ka sellest midagi kuulda. Loomulikult ei arvestanud sellega keegi, vöibolla loodeti, et läheb üle ja ega ma otse ei ütelnud, et ei taha ja mine ära, aga mäletan, et tahtsin olla emaga kahekesi - ja see tunne juba üle ei lähe, eriti, kui oled algusest peale emaga kahekesi olnud. Nüüd on mu ema selle mehega juba 25 aastat koos, aga ausalt öeldes, sooje suhteid ei tekkinud mul temaga kunagi. Ja loomulikult saad ju hiljem aru, et emal on ka kedagi (s.t. meest ja armastust) vaja, aga selleni kulub oi kui palju aega. Minuni jöudis see alles, kui olin 16-17.

Kokkuvötteks tahan öelda, et jama on igal juhul. Keegi ei saa asendada vanemaid. Saab ainult kompromisse teha. Jõudu!

Minul oli aga vastupidine juhtum.Esimene abielu läks lörri ja leidsin uue partneri. Lastele meeldis ja puha aga kui olime umbes 3 aastat visiitabielu mänginud siis väiksem oli saanud 4,5 aastaseks ja ühel päeval küsis, et kes see (mees) meile lõpuks on tuleb ja läheb jälle ära.Ma olin üllatunud sellisest küsimusest, olin ju ka kartnud, et kuidas tüdrukud uude isasse suhtuvad. Tegin peikale väiksetüdruku mure teatavaks ja järgmisest päevast elab ta meiega koos ja nüüd on tüdrukutel veel üks õde.KÕIK ON VÄGA RAHUL.