olen 16 ja käin endast aasta vanema poisiga. meil on asi tõsisem kui lihtsalt pubekate armumine. elame suguelu ka ning küsimus olekski- kas peaksin sellest emale rääkima, et ta maha rahuneks? praegu ta koguaeg ääri-veeri mainib, et ma nn lollusi ei teeks ja titte majja ei tooks. ta veel ei tea vist..kas peaks näiteks talle rahulikult rääkima, et me elame suguelu ja kasutan antibeebipille ja kõik on kontrolli all?olen tänulik igasuguste nõuannete eest

Kulla tüdruk
sa ju tegelikult tead ise, mis oleks vaja teha - panid juba kirjagi...
iseasi on see, mida sa ootad? või õigemini millist reaktsiooni ema poolt kardad!?

Millised on üleülde olnud teie vestlused(emaga) seksi teemadel?

Ilma igasuguse nâpuga nâitamise ja targutamiseta ütlen, et râäkida ju emale võib ja kui suhted head, siis ka rââgi, kuid vaid nähtamatu % täiskasvanutest on nõus aktsepteerima arusaamist, et "suhe on tõsisem kui pubekate armumine". Ja eks see arusaadav on- palju on näiteks 30-aastaste hulgas neid, kelle suhe sai alguse tõsisest suhtest 16-aastaselt?
See selleks- see vaid lihtsalt punkt, mida peab vestluses emaga arvestama ning selliseks vâiteks valmis olema.
Samas- olles teadlik tahkudest, mis sugueluga kaasnevad ja mida Sina tead, rahustavad maha ka ema. Suhteliselt väike tõenäosus muidugi, sest emadel on alati kalduvus arvata, et nende lapsed on vâikesed ja kaitsetud ning ei saa "suurte maailma" asjadest õigesti aru. Heh, samal ajal on nad uhked, et nende lapsed nii arenenud ja arukad on. Paradoks, kas pole?
Igal juhul ka punkt, mida emaga rääkides silmas tuleb pidada, sest ülaltoodud suhtumine lööb kindlasti vâlja.
Kokkuvõttes- raske soovitada, et kas rääkida või mitte. Rääkida on alati raskem, kuid tihtilugu on sellest vaatamata erimeelsustele ja esialgsetele kokkupõrgetele siiski abi. Seda enam, et maailm on vâike ja kõik võib ilmsiks tulla ning siis juba hoopis ebameeldivamal kujul kui teemat ise tõstatades. Ise räâkima hakates saab alati esineda vâitega (kui ema ei juhtu sugugi aru saama Sinust), et Sa räâgid ju talle seepärast, et usaldad teda. See peaks talle kui mesi meeldima. Strateegiat ei tohi kunagi unustada:)
Lõpetuseks- toimi oma sisetunde alusel, vabana hirmust. Ja kui otsustad râäkimise kasuks, siis mõtle plaan enne hoolega läbi, et mida ja kuidas ütled. Lihtsalt selleks, et tâiskasvanu Sind oma vâidetega pikali ei suudaks joosta:)

Minul oma emaga nii usalduslikku kontakti ei olnud, et oleksime intiimasjadest rääkinud. Aga kui olin 18 ja mul tekkis esimene kindel suhe ka sextasandil, siis sain analoogseid murelikke ja hoiatavaid vihjeid nagu sinagi. Otsustasin siis ükskord ära öelda, et asi juba ammu niikaugel ja tean mida teen ning kaitsen ennast. See oli talle shokk. Tükk aega seedis ja pärast vahel ikka näägutas, et miks ma küll olen lasknud end ära lörtsida...

minu ema puhkes südamest nutma.
ja mul oli väga imelikud tunded sellel ajal (ema ees). olin ka siis 16 ja selle noormehega kestis suhe peaaegu 3 aastat.
ei halvustanud ta ei mind, ega noormeest. lihtsalt sai aru, et teha pole nagunii midagi. ja hiljem teatas, et mu noormees on nii kena ja meeldiva välimusega, et saab täiesti aru miks ma ta endale valisin.

oleneb tõesti, kui hea kontakt sul emaga on, kui arvad, et ta läheb endast välja ja perre tekib pingeid väga pikaks ajaks, siis parem mitte rääkida!

Jah kui suhted emaga on head siis soovitan kindlasti rääkida. Mina olen oma ema alati usaldanud ja ei ole seda kahetsema pidanud. ja mingis vanuses ja ka hiljem võib ema olla ainuke kes sind tõsiselt ja tõeliselt mõistab, soovin ju iga ema oma lapsele alati parimat. Emas ei pea pettuma erinevalt sõbrannades.

Mul on ka noorem õde kes minust veidi kinnisema iseloomuga ja jättis sinu vanuses kõik sellised teemad ja probleemid enda teada ja nüüd 20 aastasena on emaga küll hea ja soe vahekord kuid hingel piinavad varajases nooruses rääkimata jäänud jutud.

Räägi kindlasti.

Mina kolisin 16-aastaselt oma mehe juurde, kes oli muuseas minust 9 aastat vanem. Muidugi mu ema põdes. 17selt abeiellusin, nüüd oleme 5 aastat koos olnud (tutvusime kui olin 15) ja tõesti-tõesti midagi lahedamat kui see suhe, ei oska ette kujutadagi. Plaanis on ka lapsed ja muu taoline tulevikus, seepärast ärge öelge, et noorte suhted ei püsi. Aga mu ema algne põddemine on asendunud rahuloluga, saame paremini läbi kui kunagi varem ja räägime koguni kepist. Kusjuures mina annan pigem emale nõu ja julgustust kui vastupidi. :)
Kui on ikka armastus, siis ema saab aru ja on rahulikum kui teab, et antibeebipille kasutad. Emad ruulivad.

Mina ei soovita rääkida. Emale on see kindlasti suur shokk. Pole vaja teda selle teadmisega piinata. See on sinu elu ja sa tead, mida sellega teha. Ole aga ettevaatlik ja ära riku oma elu ära. Suguhaigused ja soovimatu laps on ju viimane, mida sa vajad, eks ole?