Olen viimaseid nädalaid rase ning tahaxin meeletult üxi olla, oma pisikesega rääkida, talle raamatuid lugeda jne. Paraku on juba pikemat aega minu mehe lapsed meie pool (kordamööda). Tegemist on küll äärmiselt toredate väikeste tüdrukutega, kuid päevast-päeva nende sabas jooxmine (isa teeb tööd, tal pole aega nendega tegeleda) väsitab. Kas ma olen tõesti halb, kui ma tahan omaette olla? Ma ju ei taha keelata lastel oma isaga suhelda! Kas sellele murele on lahendust?

Kas sa mehega siis ei ole sellest julgenud rääkida, et veidike privaatsust vajad.Arvan, et pole palju paluda mehelt lapsed ema juurde tagasi saata no nii viisakalt ja tasa.Ja kas mehe endine naine ise ei mõtle selle peale kui raske on eriti raseduse lõpp.

Kõige mõistlikum oleks muidugi eelmise soovitaja jutu järgi teha. Eriti kui mõelda, et kas need väikesed ja sinu jaoks siiski (suhteliselt) võõrad tüdrukud hakkavad sinu aega ja hoolt nõudma ka siis, kui tita juba kodus? Kui on mingid olulised põhjused, miks mehe tütred eelmisest abielust peavad tihtilugu teil olema, siis kas poleks võimalik, et nende vanaema(d) aitaks neid hoida?
Ja kui see pole ka võimalik, ehk on mees nõus lapsehoidja võtma, kasvõi paariks tunniks päevas. Olen ise lehe kaudu oma lastele mitu korda toredaid hoidjatädisid leidnud. Muide, nüüd just ilmusid mul kuulutused, kui oled Tallinnast ja hoidja oleks lahendus sinu probleemile, kirjuta mulle, ehk sobib mõni, kes mul "üle jäi". (Hinnad on u 10-15 kr tund, 100 kr päev)

Aga kellele need lapsed siis külla tulevad - kas oma isale või sulle. Räägi see asi selgeks mehega, et lapsed tulevad talle külla ja kui tal pole aega ning sina ka ei jõua, siis võiks neid ka mitte kutsuda. Ta võib ju lastega väljas käia - kinos või mujal. Kui sa rahulikult selgitad ja oma muret räägid (kasutades samu sõnu, mis sinu siinses kirjas olid), siis ta ehk mõistab.

Hea soovitus jah temaga rääkida. Proovisin seda kohe, kui tundsin et enam ei jõua. Paraku ei saa minu mees sellest aru. Ta ütleb ainult :"Sulle ju meeldivad väikesed lapsed, milles probleem?" Viimastel päevadel olen hoidnud ennast eemale ja isa on sunnitud ise lapsehoidja olema, kuid see ei istu talle. Nüüd riidleb pidevalt minuga- kas sa ei või siis seda või seda teha. Ja tüdruk on ka nüüd minu vastu, käsib mul ära minna. Ma kardan meeletult mis edasi saab.
Ex ma proovi oma kullakesega veel kord vestelda, kuid kas see ka aitab...

Lille!Kui muidu mes aru ei saa siis rõhuta tema uue lapsukese peale(Viimased nädalad, väsimus, halb enesetunne jne. ) Ega see ilus ei ole, aga mis muud sul üle jääb, kui seda probleemi kiiresti ära ei lahenda jäädki veel haigeks!
Ole tugev ja kui muud üle ei jää siis kasuta naiselikku kavalust!

Riskantne soovitus... Aga kärata. Kõvasti, ebaviisakalt ja otse näkku. Viimaseid nädalaid rase naine, seda peaks iga mees sulle lubama.
Eelmine naine on liiga kuulekas ja alandlik olnud, kui mehel jätkub häbematust riielda naisega, kes kohe-kohe...

Aga mida peab tegema mees,kes võtab omale naiseks,suhteliselt võõraste laste emme?Tema ei saa ju neist üle ega ümber kümnekonna
aasta jooksul.Kui Lille tüdineb ära ka selle lühikese aja jooksul
mil nad külas on,mis ta siis tegema peaks kui mehe lapsed päriselt oma isa juurde oleks sunnitud kolima?
Ainus tee on leida konsensus oma mehega,selgitada talle oma muret
ja mõistvalt suhtuma ka tema põhjendustesse.