Olen kahe poja ema, üks neist on 16 ja teine 19. Vanem poeg on tegelikult ajateenistuses kaitseväes, kuid momendil on ta kodus kahenädalasel puhkusel. Hakkasin mõtlema, et imelik küll koju saabumise hetkest on tema päevakava näinud välja selline: hommikul magab lõunani siis läheb välja, saabub uuesti siis kui õhtusöök peaks valmis olema ning uuesti näen ma teda alles siis kui hommikul tööle lähen. Muidugi ma kuulen küll millal ta tuleb öösel, vahel olen käinud siis küsimas, et kuidas päev möödus, sest teist aega lihtsalt ei ole selleks. Tunnen, et ta kuidagi eemaldub iga päevaga. Alkoholilõhnu ei ole nagu tundnud ja momendil ei teaks et tal mõni tüdruksõbranna oleks. Kui ta peole läheb siis ta on küll ütelnud, et täna lähen peole, aga see on vist rohkem selleks, et siis vanemad pakuvad raha kindlasti. Kas tulebki juba vist sellega arvestada, et poeg on saamas täiskasvanuks ja nagu ei tohikski midagi etteheita, et ta nii vähe aega kodus viibib?

Lühidalt - jah, muidugi, on 19 aastane täiskasvanu.

19 juba suur inimene jah. Tundub, et teil eriti lähedasi suhteid pojaga ei ole ning enam neid pole võimalik luua ka. Muidu ta ju räägiks sulle ise, et mis ta teeb ja kas oli tore pidu. Sõjaväes ju võimalust lõõgastumiseks pole, las ta siis praegu naudib noorust. Keelata ja noomida, et miks ta kodus ei taha olla, pole küll mõtet, see teeks ju kodus viibimise pingeliseks ja ebameeldivaks.

Ta lihtsalt võtab sellest kahest nädalast, mis võtta annab ja oleks vist liig temalt muud tahtagi. Minumeelest saab inimene siis täiskasvanuks, kui tal tekib vajadust kellegi eest vastutada: naine, laps, haiged vanemad, noorem õde-vend. Vanus ei ole määrav, samuti mitte see, kas teenib ise või mitte. Niikaua, kui elab vanematekodus, on ikka emme-issi poja.

Vaata, kui laps on mõnda aega kodust eemal viibinud ja iseseisvat elu elanud, siis on tal üsna harjumatu see, et peab kellelegi täpselt oma tegemistest-käimistest aru andma.
Samas, ükskõik kui täiskasvanu ta ka on, niikaua kui ta elab koos vanematega, on igati normaalne ja viisakas kui ta ikkagi ütleb kasvõi umbkaudu, millal tagasi tuleb jne.
Liialt urgitseda muidugi ei maksa, võib suhetele hoopis halvasti mõjuda.

Oma emale jäävad oma lapsed ikka lasteks. Kui nad ikkagi veel elavad sinu juures, siis viisakusest peaks poeg teatama kuhu läheb ja mida teeb. Loomulikult ei pea ma õigeks ka poja järel nuuskimist. Ema ja laste vaheline suhtlemine peaks olema nii vaba, et poeg ka täiskasvanuna ei kardaks sulle öelda, et nüüd ma lähen kohtingule või lähen libistan sõpradega mõned õlled.
Hea on nii targutada, aga mul endal on puberteedieelikud kodus ja püüan küll nendega mõnusalt läbi saada. Oma emaga on mul siiani väga hea kontakt säilinud. Teen endast kõik, et samasugune kontakt säiliks ka minul lastega tulevikus.

Täiskasvanud poeg, kes elab koos vanematega, ei pea, Cat, enam teatama, KUS ja on ja MIS ta teeb. Ta peab teatama, millal ta tuleb. KUS ja MIDA on täiskasvanu isiklik asi.

Minumeelest peab laps ise tundma, kas ta on täiskasvanu või mitte. Olen 15 ja ei taha ÜÜÜLDSE suureks saada, kuna lapsepõlv oli nii neetult ilus, et vahel tuleb pisargi meenutades silma... Kuid ikkagi - minu lapsepõlv on läbi, sellest sain eile aru ühe kurva, kuid samas ka kellegi jaoks õnneliku sündmuse tõttu...

Tänan kõiki, kes vastasid mulle, kuid eile oli mul selline situatsioon, et järjekordselt õhtul, kui minu vanem poeg õhtusöögile ilmus siis teatasin talle, et tead täna kirjutasin Delfi foorumisse kirjutise sinust ja kireldasin talle selle teksti sisu. Muidugi saime kõik naerda. Aga õhtul oli ta kella 23 ajal juba kodus ja saime veel rääkida kõikidest asjadest.
See kes arvas, et mul ei ole oma lastega kontakti see eksis, sest tegelikult saan ma nendega väga hästi läbi. Lihtsalt pean vist õigeks seda, kes ütles, et ta on kodust ära olnud nii kaua ning nüüd soovib vist ennast sellest kõigest välja elada... Tänan veelkord kirjutajaid.

19? Ära muretse, see on täiesti normaalne täiskasvanud inimene. Mina olen täpselt sama vana, elan juba paar aastat iseseisvat elu sh. õpin ülikoolis ja olen muidu tubli. Vanemaid näen kord paari nädala jooksul ja üritan neid ka mingil määral oma tegemistega kursis hoida (see tuleneb rohkem kohusetundlikkusest-viisakusest, aga mul on väga head vanemad ka!!!). Igal juhul olen täiesti võimeline oma eluga ise hakkama saama:))) Või pidid tüdrukud varem täiskasvanuks saama?...

Siis kui laps hakkab sinu eest otsustama et, kas sa lähed vanadekodusse või vanadekodusse

nägin üht ilusat lauset kuskil.
täiskasvanuks saad sa päeval, mis saad esimest korda elu korraliku kõhutäie naerda...

... iseenda üle.:)