oleme mehega arutanud, et peaks pojale, (25 a), kes käib juba tööl, kuid elab veel kodus, (kuna otseselt kindlat pruuti ega elamist veel pole) tegema ettepaneku, et võiks toetada nats üüri maksmisel kui ka sõõgiraha anda. Kuna täismehena sööb ta üsna korralikud kogused, aga ise midagi kaasa ei võta.
Vahest teeb kohe viha, kui on omale midagi ostnud ja kui siis ise ka midagi küsin, ütleb, et ei taha anda, kuna talle jääb muidu väheks. Nahk selline!!!
Kas oleks väga ülekohtune ettepanek? Samas tean juba ette, et kui talle see ettepanek teha, siis ta vihastab end seaks!

Las vihastab. Küsi aga julgelt. Kui tööl käib, siis tuleb temal ka oma osa perekonna eelarvesse maksta. Või peab ta ennast mingiks muiduleivasööjaks? Pange kindel summa paika, palju tema osa on ja las maksab iga kuu. See ju täiesti normaalne. Või peate te tema meelest surmani teda üleval pidama? Kui ei meeldi, koligu eraldi elama, eks siis ole näha, kus tuleb lõpuks odavam elada.

Meie kasvatasime oma lapsi küll arusaamises, et täisealised inimesed elavad eraldi, isegi kui tal naist pole, miks peaks ema süüa tegema ja pesu pesema, koristama suure mehe tagant? Vahetage ukselukk ja lõpetage see nunnutamine! Pärast jälle imestamist, kuskohast tulevad need ärahellitatud mehepojad, kes diivanil lösutavad ja naisele etteheiteid teevad, et need palju raha kulutavad. Kui endal kogemust pole, siis ei õpigi ju elu tundma.

Mina olen ka seda meelt, et kui laps on täisealine ja tööl käib, siis ta peab panustama vähemalt pere toidueelarvesse ja vähemalt nii palju, kui palju ise ära sööb, olgu selle üüri ja muuga kuidas on (kuigi sellest võiks ka proportsionaalselt mingi hulk olla). Mina paneks lapse fakti ette, et vot nüüd on aeg kas oma käe peale kolida või vanemaid toetama hakata, mitte muiduleivasööja olla. Kui ei meeldi, astugu minema, annaks mingi tähtaja ka. Hullem juhus on siis, kui ta raha ikka ei anna, kuid elama jääb siiski teie juurde. Oma last tänavale ju ka ei viska. Siis on võimalus teha süüa ainult endale ja osta täpselt nii palju, kui mehega kahekesi korraga ära sööte. Las keedab ise omale putru ja ostab süüa. Kui pole puus noorena painutanud, siis tuleb suurena murdma hakata.

Pereema, ma ei saa üldse aru, kuidas Su 25-aastane poeg üldse JULGEB sellise ettepaneku peale vihastada.

Loomulikult maksab täisealine vanematekodus elav ja töölkäiv laps oma osa pere kuludest. Ise olen ka samasugune laps olnud ja oma osa maksnud.

25 aastane, elab kodus ja üüri ei maks ka?! Minu vend hakkas vanemaid kodus elades rahaliselt juba siis toetama, kui ta veel 19 oli! Ja kahekümneselt kolis ta juba välja!

Tean küll et ema süda ja nii edasi, aga nii suur mees peaks küll vaikselt vaatama, kus omaette elamise saaks.(Aga noh, see on ainult minu arvamus)

siin pole midagi vihastada. See ju loomulik, et täismees oma kulud kannab. Ise teatasin nii kui laps keskkooli lõpetas, et niikaua, kui ülikoolis käib, tohib tasuta elada ja süüa, aga seda ka max 4 aastat, siis hakkab kohe maksama, kui mujale ei koli.

Kahju, et oma laps ise ei taipa sellist asja.Võimalusi on ju ka muid, peale kindla söögiraha maksmise.Meil üks sugulane ka elas niimoodi vanemate, õigemini emaga koos ja ema sõi temaga võrreldes ikka väga vähe.Leppisid siis kokku, et poiss ostab ka palgapäeval midagi koju, aga suuremal hulgal.Taluniku käest näiteks pool või veerand sea lihakeha.See maksab nii 28 krooni kilo nii ostes ja ema tükeldas kõik ära ja pani sügavkülma, hea mitu kuud võtta.Eks liha on ju see, mis palju maksab.Samuti saab ju hulgilaost korraga ka suurema hulga autoga koju tuua, siis pole meesterahval iga päev mässamist, toogu suuremad asjad näiteks ise, suhkrud , õlid ja kuivained.Mina lepiks oma pijaga küll selles kokku, nad alles koolis mul, aga oleme juba praegu sellistel teemadel rääkinud ja nad teavad minu suhtumist.
Kui keskealine naine jõuab ennast ja ka suuri mehi ülala pidada, siis peaks üks noor mees vähemalt ennast suutma elatada.
Teie perele jõude ja hakake tasapisi peale, peaasi, et tülli ei lähe!

See on nüüd küll kasvatuse vili...

Mujal maailmas on see taiesti normaalne nahtus, et taisealised lapsed maksavad yyri ja toiduraha kah (kui nad omaette leivas pole) vanematele. Vahemalt siin, kus mina elan. Taisealised lapsed, kes veel kodus elavad (seda juhtub kyll harva), kolivad keldrikorrusele (no seal on ikka tuba, mitte Eesti m6ttes kelder) ja maksavad yyri nagu tavalised yyrilised. ;)

Meie täisealine poeg ei maksnud ka ei söögi ega joogiraha, ka mitte üüri.
Ühel päeval kinkis isale auto, mida isa ise ei oleks suutnud kuidagi osta.
Ja nii on see siiani, kuigi ta ei ela kodus enam, siis aeg-ajalt tuleb suur ja väga vajalik pauk just sealt, kust seda oodata ei oska.
(NT. vahetab meie majal nüüd kogu küttesüsteemi ära)
Jutu mõte see, et kõik ei ole alati luuserid, kes oma igapäevast leiba kinni ei maksa (meie seda probleemi ei tõstatanud, lootsime, et ta ise taipab varem või hiljem).
Tema ilmselt ei tahtnud pisikeste summadega oma mõnu kinni maksta vaid otsustas meid aidata suurte asjadega.
Ehk on ka teemaalgatajal nii?

Piret - toesti tubli poeg sull. Ilmselt oled oigesti kasvatanud. Aga mina arvan, et teemaalgatajal on teistsugune laps. Loe veel kord labi tema kiri, peog isegi ei ole nous jagama emaga neid asju mida ise vahest ostab, ja ema lausa kardab kysida temal raha. See ei ole ju normaalne.? Ega jutt ei kai teismelisest lapsest, jutt on hoopis 25. aastasest mehest. Minu tytar on praegu alles 10. aastane aga me oleme juba praegu sellel teemal raakinud, nimelt olen talle selgeks teinud, et kui ylikooli sisse ei saa, siis peab kindlasti toole mineme, nii sama kodus istuda mina ei luba. Loomulikult oma last oue ei tosta aga mingi toetus tema poolt oleks vagagi normaalne.

Ise teen kindlasti nii, isegi kui majanduslik olukord seda ei noua, et kysin lapselt iga kuu konkreetset summat. Kui mull seda isiklikult vaja ei ole, siis panen lihtsalt korvale ja parast annan lapsele tagasi kogu selle raha kui ta yks kord omaette elama laheb. Vastasel juhul inimene kunagi ei oppi kuidas rahadega ymberkaia. Minu isiklik arvamus muidugi.

Nõus Västrikuga. Muidu saabki sellest pojast kunagi mees, kes ei suuda pere eest vastutada, vaid mõtleb ainult endale ja oma lõbule.

aga palju see täisealine poeg palka saab,sellest mitte sõnagi.
Noor mees sööb palju, sõpradega väljaskäimise ja riided võtavad raha.Kui väike palk,ei jäägi sealt vanemate andmiseks.

Sellest pojast on juba saanud selline mees kes ei suuda vastutada, ega teistega arvestada. 25 aastast on hilja hakata kasvatama.

täitsa kasvatuse asi, teadagi, kust süüdlast otsida

Kuule Küsimus, pole oluline, kui palju poeg palka saab, kui ta üksi hakkab elama, kust siis võetakse raha toidu ja üüri jaoks? Küsitakse vanematelt? Ega ta seda raha vanematele niisama anna, ta maksab oma söögi- ja üüriraha.

Nagu minu poeg oleks luubi alla võetud, ainult minu oma veits veel vanem.

Minu meelest lugu nii, et poissi kodunt ära ei ajaks ju, kuniks tõesti kindlat elukaaslast pole, kellega plaane pidada.
Pole tüli pesugi masinasse visata, kuna enda pesu pestakse ka, aga normaalne oleks tõepoolest, et suur mees(poeg) aitaks ka vanemaid osalise üürimaksmisega ja tooks tõesti teinekord midagi ka ise toidupoest. Vanematel oleks ka vahest rahaliselt kergem. Pereemale võimalus ka juuksurisse minna või sõbrannaga kohvikusse.
Seal peres vist asju üldse lahti ei räägita!!!

mis te arvate miks tal kindlat elukaaslast pole. Mina küll selliste ei tahaks. Sellisest saaks vaid diivanipadja või tuhvlialuse, oleneb naisest kes sellise lohe endale tahab võtta

Tee söök kahele, kui poeg sööma tuleb, ütle, et talle ei jätku :)

25 aastane poissmees on tänapäeval tavaline nähtus.

ikka peaks poeg rahaliselt toetama, eriti kui veel tööl käib, istuge maha ja rääkige sellest!

äkki poeg loodab vanemate juures elades raha säästa,et hiljem omale laenuga korter seotada?Selleks on aga vaja omafinatseeringu raha kõrvale panna..

Mina elan ka emaga koos, kuigi juba ammu täiskasvanu. Ma ei saa aru miks ma peaksin oma kodust (ka minu EVP-d osalesid erastamises)välja kolima ja hakkama võõrale üüri maksma, samal ajal kui ema elab üksi kolmetoalises korteris. Muidugi ostan ma ise endale söögi ja teen ise süüa, koristan, maksan üüri jne. See on loomulik. Küsija võiks oma pojale selgeks teha, et tasuta lõunaid pole ja pere eelarves tuleb osalema hakata ka rahateenijana, mitte ainult tarbjana.

Ega ei peakski välja kolima, ruumi ju oleks ka, selles probleem polegi, kuid täiskasvanud töölkäiv inimene on tarbija, kes peaks suutma oma tarbimise eest ka maksta. Eelkõnelejal õigus.

mul lapsed veel pisikesed,kuid kuidas siis oma majas,kus lastel oma toad?Kas peaks tulevikus yyri kysima?Ilmselt s66giraha vahemalt proportsionaalselt.Aga yyri vist mitte,nad ju,loodan,hakkavad mind ja isa aitama - puid vaja l6hkuda,tuua,maja juures siit-sealt parandada.

tuli meelde kuskilt, et antiikses Kreekas oli kasvatusega nii, et kui vanemad maksid kinni hariduse ja toetasid, siis oli neil ka n.ö. õigus nõuda, et nende eest vanemas eas hoolitsetaks.
Kui nad ei võimaldanud haridust, siis ei saanud ka eeldada, et neil vanas eas hoolitseja on.
kuna sinu poiss käib tööl, siis peaks ka tema andma oma panuse majanduslikesse väljaminekutesse.
Aga seda juttu, et miks pruuti pole ja veel eraldi ei ela, ära kuula eg aära nõua ka veel.
Eesti ühiskond on raske noorele inimesele, sest elu on kallis ja palgad väikesed.
nt Itaalias on täiesti normaalne, et veel 30-sed elavad vanematega koos, sest 20-stes olevaid inimesi peetakse veel osaliselt lasteks - (mis on ka õige)
Sea piirid paika endale ja õpeta oma pojale lugupidamist.

Seda ma küll ei kujuta ette, et oma lapse eest paned ukse lukku või viskad välja. Kõike võib siin ilmas juhtuda, tervis ära minna või mida iganes ja siis ei taha ta sust midagi kuulda. Korterite üürid on kallid, las elab seni kui peret pole, aga oma kulutuste eest maksu ikka ise. Sa pole tegelikult kõige hullemas olukorras, tean peresid, kus mitu täiskasvanut last emme-issi juures elab, kuid söögi ega kulude eest sentigi ei maksa.

Arvan,et kui täiskasvanud laps elab vanematega kes mõlemad töötavad ja puudust ei kannata ,võiks lapsele võimaldama elada-vähesel määral ka abi nõuda mõnes asjas.
Iseasi on üksi elava vanemaga,kes pensionil.No kuidagi ei tule välja kõigi üüride-maksude maksmisega.Isegi,kui tööl käival lapsel pole eriti suur palk,oleks abi hädavajalik.Kogu olmekeenia ja muud asjad ka küllaltki kallid.Üldiselt tuleb ööd päevad mõtelda,kuidas toime tulla.