Olen õnnelik, vähemalt peaksin olema. Millegipärast tuleb aga masendus peale, tunnen ennast õnnetuna ja mõtlen negatiivseid mõtteid. Mul on inimene, keda ma väga armastan ja kes ka mind väga armastab. Samas on mul nagu hirm, et ta jätab mu maha või et ta tegelikult ei armasta mind nii nagu ta räägib... Seltskonnas olles hakkan mossitama mingi aeg, sest mulle tundub, et ta nagu ei pööra mulle piisavalt täehelepanu, kuid tegelikult ju pöörab. Siis hakkan teda süüdistama ja kõik on taas halvasti. Samas ei tee ma ise ka midagi selleks, et ma ei tunneks end kõrvalejäetuna. Võiksin ju ise minna tema juurde ja endale tähelepanu tõmmata kui ma sellest nii puudust tunnen. Aga ma ei tee seda... Sest kardan olla pealetükkiv. Siis ei meeldi mulle veel see, et ta alkoholi tarbib. Mul on nagu mingid luulud kallal, ausõna. Ma ei tea, miks ma nii käitun. Samas ma saan aru, et ma teen valesti, aga ei suuda ka seda endas maha suruda.
Mida ma küll tegema peaksin, et ennast positiivsemalt mõtlema panna ja mitte olla igasuguste nõmedate kahtluste küüsis ? Tunne, et olen paha inimene.