Lugu iseenesest jabur ja ma tean et ma paljude meelest lihtsalt loll olen, aga siiski tahaks ausat arvamust, mida Teie sellises olukorras teeksite. Lugu järgmine:
Olen noor, lõpetan varsti ülikooli nii et elu pole nagu elanudki veel. 2 aastat olen oma pubekaarmastusega koos elanud. mees kes tõesti kindlasti armastab mind, aga ta on ambitsioonitu ja vähemaga elus rahul kui mina. Teine mees on nn. "Sõber", kes on enda jaoks avastanud, et mina pidavat ikka see õige naine olema kellega elu veeta. ta on ambitsioonikas ja me tahame elult samu asju, ainult et ma tean et tema ego ei võimalda tal mind kunagi nii armastada nagu mu praegune elukaaslane.
Mille peale loota, oma eesmärkide ja edukama mehe peale või armastuse ja rahu (mandumise) peale? Aitähh nõuannete eest!

südame peale

kuna sa oled noor, siis leiad ehk veel kellegi, kes on kusagil nende 2 variandi vahepeal

Kogemused ambitsioonika mehega elamisest.
- elu oli kui halb unenägu
+ hea õppetund, väärtushinnangud on muutunud 180*

Juba sellise küsimuse esitamine näitab, et kumbki pole (veel) see õige.

Olen elanud 5 aastat ühe mehega kopikaid lugedes ja 13 aastat teise mehega rahas supeldes. Nüüd inimesega, kes näeb ainult mind. See on õige.

ch ütles hästi. kahjuks jõuab selle tõdemuseni suhteliselt hilja, mõni ei jõuagi.

Tänan kommentaaride eest! ma arvan, et elu tõepoolest näitab ning isegi "ülieduka" mehe pärast ei ole mõtet oma praegust kodurahu ära rikkuda!

Oled nii noor ja see teine mees ei ole ka veel mingis mõistes edukas, edukust hakatakse võrdlema alles kusagil 30-nendates. Milleks üldse end nii vara sisuda. Õpi, reisi, ela enda jaoks.

jajahh, mul sama teema, ainult et vanust nati rohkem ja mul on laps ka, mitte küll praeguse elukaaslasega. aga süda tahaks teist, võib-olla... ei tea. keemia on, elust arusaam ka sarnane, mõlemad tahaks edukamad olla ja karjääris midagi ka saavutada. praegune elukaaslane aga on rahul tööga, mille eest eriti raha ei jagata... :-( täitsa segaduses..

tore lugeda, et ma pole ainus, kes sellises probleemis sipleb... vanust 30, 2 meest ühega abielus (mitte nii edukas), kuid teine (majanduslikult edukas) järge ootamas. oma mees armastab mis hirmus, teine mees ka armastab ja kindel on, et ainus õige naine talle olen. südame kuulamisel pole mingit mõtet, olen harjunud ratsionaalselt mõtlema, mitte südant järgima,süda nüüd vaikinud, kõik tuleks kainelt kaalutledes paika panna

Vali see, kes sulle isiklikult lähedasem on, sa ei vali ju töökaaslast või äripartnerit, vaid seda inimest, kellega töövälist isiklikku-intiimset elu jagama hakkad. Ehk siis kellega koosolemine on vahelduseks töörabamisele.
Või siis mõne jaoks ongi kooselu nagu teine töökoht?

võiksite mulle anda ühe neist headest(ise te nii väitsite)meestest, kes ei ole nakatatud raha-edu-karjääri elustiilist...

vastuseks trallallaale:
Iseenesest on see vaatenurk jah kõige õigem, aga siin on üks aga. Kui 2 inimest liiguvad täiesti eri suundades (eriti kui oled nii noor nagu 22), siis ühel hetkel on see vaba-ajainimene sulle võõras. Praeguse elukaaslasega ongi nii, et väljaspool kodu meil ühiseid "teemasid" ei ole ja kuigi on "armastus" on selle põhjal ka palju "hõõrumisi" ja tülisid. Ja kõige hullem on see tunne, et sa oled kellegi reetnud (kui peaks ikka juhtuma, et ma tunnen et ma peaks praegusest elukaaslasest lahku minema). seda on raske seletada, aga mul on tõesti tunne, et ma armastan kahte meest korraga!

Ka mina armastan kahte meest korraga.Uhega olen abielus ja teine on sudames ikka veel.Olin kord samasuguse probleemi ees valida kumbki neist.Valisin enda arvates stabiilsema variandi, inimese, kellele lootsin ise midagi pakkuda.Olen ule 10 aasta abielus, aga ei suuda unustada seda teist, kes oli teadmisjanuline, tark inimene, kes nuudseks on uht-teist korda saatnud.Tundsin, et sain temaga koos olles alati midagi uut. Koos oli ponev ja ma igatsen neid aegu ikka tagasi, kuigi mis laind, see laind.
Sinule soovitan valida sudame jargi.Ambitsioonikus ju polegi ehk niivord tahtis,sest kui inimene on milleski vaga andekas ja huvitatud sellest, mida teeb,siis paistab see valja ka teistele.Kusimus on ehk elu vaartushinnangutes, mida uks voi teine tahtsaks peab.Valiku tegemisel on minu arvates oluline see, et te suudaksite teineteiset taiendada ja teineteisele midagi pakkuda.

Valiksin teise.

Tean mis tunne on kui süda karjub teise järele ja pead koos olema inimesega keda tegelikult ei armasta, valus on nii...kuid veel valusam on olla lahus inimesest keda tegelikult armastad ja tahad ning kellega on hea koos olla. Vali südame järgi, mina tegin selle vea, et valisin valesti...Pärast on juba võimatu või väga raske midagi tagasi saada. Siiani (7.a.) on haav hinges ja elu ei ole see mis oleks võinud olla...Vali südame järgi ja elad õnnelikumalt, elad ju enda mitte kellegi teise elu...

Kui taipad, et ei oska ilma temata mitte midagi teha ega olla ja tunned meeletut puudust, siis tema on see õige. Minul oli vähemasti nii. Seda taipad kahjuks alles siis kui teda enam ei ole:-(

minul oli nii, olin abielus ja oli ka laps 5.a. tekkis sõber, me mõistsime üksteist juba poolelt sõnalt, tihti mõtlesime ühte ja sama asja korraga, ja nii ta läks. oma mees ei olnud mind iialgi niimoodi mõistnud ega ei saanud ma oma mehega ka rääkida nii nagu oma praegusega. ei oska seda kirjeldada, selle peab ise läbi elama, väga ilus ja rahulolev tunne oli koguaeg, minu kõrval oli alati inimene kui mul oli mure kui ma vajasin abi. nii hea on tunda kui sind nähtakse, ei ole oluline raha, mees peab sind nägema. see on jälle selline, et ei oska sõnadesse panna kui tuleb see, siis saad aru. lahutasin, kuigi oma nüüd juba eks mehega ei olnud mul mitte millestki puudus, oli hea ja kindel töökoht, rahamuresid ei olnud jne. aga mingil hetkel sain aru, et see ei ole see mida elult vajan. olen nüüd juba 11.a. koos olnud uue mehega, esimene aasta oli raske, aga saime sellest koos üle ja nüüd on kõik parimas korras. laps võttis minu uue mehe omaks ainult mingi poole aastaga, praegu on neist saanud väga suured sõbrad. laps teab, et ei ole tema tütar, aga on tema kuidagi hästi omaks võtnud ja mingit probleemi ei ole olnud. julgen öelda, et olen õnnelik ja ma tean, et mu uus mees on ka õnnelik. ei kahetse mitte kuidagi moodi oma valikut. jutt pikk sai, aga äkki on kellegil sellest abi. minu valik oli õige:-)

Tegin valiku, mis oli raske ja südametunnistus vaevas. Kuid mul on (oli) tegu välismaa meestega. 1 Pakistanist, teine Indiast. Pakistanlane elas pagulasena Iirimaal ja pidi eelmisel sügisel tagasi Pakistani minema. Lubas, et pool aastat hiljem saab taas ja siis juba legaalselt Euroopasse minna ja et siis saame ka abielluda jne. Iirimaal oli see raske, seal on ju nii oalju fiktiivabielusid. Kuid koroona tõttu me enam ei kohtunud ja Pakistanis see on muutumatult kõrge!
Et teda polnud talve jooksul netis onlune mil tema emotsionaalset tuge vajasin, ei olnud teda n-ö "minu jaoks olemas" siis läksin BADOO tutvumisportaali, et (ajutiselt) leida omale kedagi teist lähemalt ja kohtuda ja suhelda. Seda enam, et tegelikult see pakistanlane oli hakanud tasapusi muutuma.
Saingi Badoos ühe Tallinnas elava India mehega tuttavaks. Kellega hakkasin kohtuma regulaarselt. Kavatsesin temaga suhelda ja kohtuda vaid seni, kuni pakistanlasest bf saab tulla Eestisse. Kuid siis tuli koroona ja kõik maad pandi lukku. Hindu kutsus mind enda juurde elama. Ma nõustusin, kuna muidu oleksin liiga üksi ennast tundnud. Kuid südametunnistus vaevas mind täiega. Aeg möödus, õpoisime teineteist tundma. Pakistanist polnud mingeid märke koroona lõppemisest. Ja siis ühel hetkel otsustasin, et ma ei saa suhelda isikuga, kellega kokusaamine on määramatuks ajaks välistatud.
Ja mu valiku tegi ka kõik muu, mis on nende kahe vahel erinev. Pakistanle on moslem, ei söö seal8hatoiteid, peab reedeti palvetama mošees ja pealegi ei täitnud ta mitmeid mulle antud lubadusi. India mehel poleprobeeme sealiha jms söömisega, ta pole üldse usklik. Ja oma lubadusi on ta täitnud alati.
Nii tegin omavaliku tema kasuks! Oleme koos praegu